Nimetu (1)

ETTEÜTLUSI
Ilmselt sobivad esimesed tekstid 5. klassile, kuid mida edasi, seda paslikumad on nad põhikooli vanematele õpilastele.
Etteütluste tekstides pole täpselt loetud ortogrammide arvu. Kas üldse kehtivad aastatetagused nõuded meie suuresti muutunud elu ja õpilaste juures? Ja kas sõna pannkook on ortogramm 6. klassis? Ka pole üldjoontes oluline, kui palju on etteütluses sõnu, sest klassid on väga erinevad ja töö eesmärkki võib olla erinev.
Et tekstide huvitavus säiliks, pole nimelt välditud raskemaid sõnu (mõnes töös on neil joon all ja otsus on kindlasti väga subjektiivne ), sest neid saab enne kirjutama asumist tahvlile märkida. Kuna teksti tuleb ette lugeda igati õigesti ( pausid , intonatsioon jms), siis pole loobutud ka niisugustest kokku- ja lahkukirjutamise juhtumitest, mida õpilased ei ole veel tõesti õppinud. Kirjutaja peab ju ülima tähelepanuga kuulama , et teha õige otsus iga sõna ja lause kohta.
Õpilasel on seotud teksti puhul ilmselt parem kirjutada, kui ta saab enne töö algust teada, millest tuleb juttu .
Üldiselt on alguses kergemad ja lühemad etteütlused. Palju on niisuguseid tekste, mis pole üldse mingi kindla teemaga seotud. Lauselõike Eestimaa värsked ajalehed ja mais sündinud Mai peaks oskama põhikoolis alati kirjutada, mitte ainult pärast teatud teema kordamist. Teine lugu on võõrsõnadega ning raskesti meeldejäävate vormidega. Sellised tekstid on aga kohe ka äratuntavad. Lisaks teoste pealkirjade jutumärkidele on viimased alles ka — tava järgides — muudel juhtudel. Kuna kindlat ettekirjutust veel ei ole, saab õpetaja ise otsustada.
Laused on tihti pikad kahel põhjusel, mis on omavahel väga seotud. Esiteks, tänane õpilane suhtleb ise ka võrdlemisi pikkade lausetega, oskamata tihti aga teha õiges kohas pause või panna kirjavahemärke. Teiseks, olles sunnitud kuulama korrektse sõnastuse ja rütmiga tekste, peaks see aitama ka tal omi mõtteid paremini edasi anda.
Mõnikord on hea lasta õpilastel endil lisada lõppu veel lause või kaks (näit. “Koera ja hundi tüli”, “Hundipesa” jt.) .
Tekstide koostamisel on abiks olnud nii entsüklopeediad, Tähekesed, ajalehed, raamatud kui ka mõned varasemad etteütluste kogumikud.
Laused pole alati tõsised.