..................................................................................18 2.2.2.1.2. Kuulsuse järgi........................................................................................... 19 2.2.2.1.3. Raamatu või filmi järgi............................................................................. 19 2.2.2.2. Nimi oleneb lapsest endast...............................................................................19 3.2. Nimepaneku reguleerimine............................................................................................ 21 3.2.1.Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 1918-1940......................................................22 3.2.2. Isikunimekorraldus praegu......................................................................................22 KOKKUVÕTE..........................................................................................................................24 SUMMARY.......
(Leesment 1940: 4.) Sellest patendist teavitati 30. Septembril 1822 ka Liivimaa Ülemkonsistooriumi. Nimede kinnitamise lõppotsuse on kubermanguvalitsus seetõttu jätnud ,,priiuse- kuulutava kohtu" teha, samuti on mõisavalitsusi palutud olla valvsad. Et see aga kõigepealt kirikuõpetajate mõjutada olevat, mis liignimed talupojad võtavad, siis palub kuberner, et konsistoorium õhutaks pastoreid selles asjas tähelepanule ning kaasabile. Kuidas nimepaneku esimene järk tegelikult kulges, ei ole täpselt teada. Originaaldokumente pole enamasti säilinud. Leo Leesment on kogu Saarde kihelkonna kohta leidnud vaid ühe perekonnanimede originaalnimestiku Pati vallast. Ülejäänud nelja valla nimestiku pole säilinud. (Leesment 1940: 3.) Saaremaa Jaani kihelkonnas oli samuti säilinud vaid ühe valla Jaani kirikuvalla perekonnanimede originaalnimestik (EAA f 1865 n 1 s 68, vt Lisa 5).
Näiteks Maasi kroonumõisas pandud nimed Esmon, Jarmuth, Samir, Sema, Silim, Telem on võetud peaaegu järjest piibli ühest ja samast kohast ( Joosua 15:24-48). Karja kirikumõisas on pastor talupoegadele nimeks pannud oma igapäevatööga seotud esemete nimetusi: Piip, Brill, Bult, Raamat. Kareda mõisas jälle on ilmselt nimeks pandud hoopiski talupoegade suust esimesena kuuldud sõna: Endine, Juchtund, Mötleb, Selgest, Tuttaw, Ulkas, Waewas(Henno 2003: 33,34). Eestimaal toimus kogu nimepaneku protsess hiljem ja üht-teist õpiti Liivimaa kogemustest. Nimede panemine toimus ühe mõisa piires korraga ja sooviti vältida Liivimaal juba suurel arvul esinevaid nimesid(Must 2000: 56). 1835. aastaks olid kõik eesti talupojad omale nime saanud. Erinevaid nimesid tekkis hämmastavalt palju, kokku ligi 41 000 erikujulist perekonnanime. Oma osa mängis see, et eesti keel ei olnud veel valmis ja murrete osakaal oli suur, andes suurepärase pildi tolleaegsete talupoegade maailmanägemusest.
Kohanimed, eriti väikekohanimed on valdkond, mida mõnel ajal ja mõnes riigis on seotud ideoloogiaga . Nõukogude ajal pandi Eestis palju mingit abstraktset ajastu sümbolit tähistavaid nimesid, nt Nõukogude väljak, Võidu väljak, Saluudi tänav, Oktoobri t, Komsomoli t, Pioneeride t . Siin oli oma osa arusaamal, et nimi peab olema kasvatav, ajastu üllaid ideaale kajastav (ja seepärast ei kõlba nt Kiriku plats, Vaimu tänav, Kloostri t jms) . Sellest nimepaneku motiivist on nüüd loobutud . Kohanimi on koha, alles seejärel oma aja märk . Nime algne tähenduskavatsus läheb igapäevases suhtluses enamasti kaotsi, sest nimi on üsna argine asi. Kohanimi peab olema kergesti meelespeetav ega tohi teiste omasugustega segi minna . Ta peab olema keeleliselt korras ega tohi tähendada midagi heade kommete vastast. Ka ei tohi kohanimi olla liiga pikk, nagu nt olid ideoloogilised nimed Eesti Punaste Küttide väljak, Osmussaare Kaitsjate
traditsioon. Iga kogukond pidi suutma oma vaesed ise ülal pidada. Ilma elatiseta vallasandid käisid külakorda perest peresse, saades peavarju ja toitu ning korvates seda jõukohase tööpanusega. Nende üheks ülesandeks oli ka suulise pärimuse edasiandmine. (Jansen 2007:310, Sirk 2008:32). Kogu külarahva ja taluperede elu tavapäraseks ja ilmselt seetõttu ka terviklikult teadvustamata osaks oli kogukondlike sünni-, nimepaneku-, täiskasvanuks saamise, õitsilkäimise, proovi- ja vaba-abielude, vallaslaste, pulmade, meheks või naiseks olemise, laste kasvatamise, vanaduse, teadmiste ja asjade pärandamise, surmaks valmistumise jm tavade ja kommete edasiandmine ehk maarahvakultuuri säilitamine. (Kasemets 1999).Sellesse hakkasid aga 18. ja 19. sajandil üha tugevamini siginema ka välismaailma kombed ja tavad (linnastumine, mõisarahva elulaadi
(rajaja) kannavat 5 püksid Lehna usumärki Sünd: lapsele sosistatakse kõrva taimetoitlus mul-mantra; keelele pannakse tilk turban mett; lapsele pannakse sama tähega nimi, millega algab nimepaneku päeval etteloetav pühakirjatekst Abielu: ei abielluta vastu tahtmist; abikaasa aitab leida perekond Surm: usuvad taaskehastumisse; liigne leinamine on mittesobilik; surnukeha pestakse ning lisatakse
,,mägi". Tähenduse aspekt meid igapäevaelus ei häiri. On nimesid, mille tähenduse üle me ei mõtle. Nimi ei tähenda seda, mida ta tähendab. (nt Väike-Pakri on suurem kui Suur-Pakri). Nime tähendus ei sega funktsioneerimist. Nimeteooria. Willy van Langendonck. 2500 aasta jooksul pole aru saadud, mis see nimi tegelikult on. Kripke tuntuks saanud sellega, et esitas uue osutusteooria, selle kohaselt on nimi jäik tähistaja ja kõige aluseks on nimepanek e ristimine. Nimepaneku kinnistajaks on järgnev keelekasutus. Teooria põhimoraal on, et osutus on määratus inimese sotsiaalse vastasmõju poolt. Püütud on nimeteooria teemasid jätkata. R. Coates tegeleb nimeteooriaga, temal on pärisnimelisuse pragmaatiline teooria. Räägib osutamisest mitte tähistamisest. Eristab nimede mõtet ja tähendust. Nimesid tõlgitakse, see õõnestab tähenduse teooriat. Nimede tõlkimine on erand, olgugi, et nimi võib olla leksikaalselt läbipaistev. Tõlgime sisu järgi
eestlastel, peamiselt linnades. Suuremat osa rahvast kutsuti lisanimedega, mis moodustatud koha-, isanimest, ametinimetusest vm. Lisanimed olid seejuures üsna muutlikud, kui just elukoht või amet ei pärandunud põlvest põlve. Lisanimede kasutuse algust arvatakse 14.16. sajandisse. Perekonnanimede panekust alates oli nimedel seaduslik kaitse: nime ei võinud muuta kohtu loata (Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus, Tartu 1820, § 11). Nime algkujuks oli nimepaneku protokollidesse kantud kuju. Kuna protokolliti enamasti saksa keeles ja vanas kirjaviisis, leidus rohkelt eestikeelsete nimede moonutusi, ka olid paljud tol ajal pandud nimed võõrkeelsed (eelkõige saksakeelsed). Leidus segakeelseid, samuti omakeelseid, kuid kõlbeliselt kohatuid nimesid. 3.2 Isikunimekorralduse areng 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani 1888. a avaldatud senati otsuse kohaselt võimaldati perekonnanime muuta, kui
· Khalsa = vennaskond, mille moodustavad pühendunud sikhid - Valmis ohverdama oma elu usu ja nõrkade kaitseks SIIRDERIITUSED: · Sünd ja nimepanek: - Kui laps sünnib on tavaks, et ta kõrva sosistatakse mul mantra - Keelele pannakse tilk mett mis on heade ja puhaste sõnade sümbol - Lapsele pannakse nimi, mis algab sama tähega, millega algab nimepaneku päeval etteloetav pühakirjatekst · Abielu: - Ei abielluta vastu tahtmist - Abikaasa aitavad leida perekond - Pärast jumalateenistust - Ring ümber ,,Guru Granth Sahibi" abiellunud ja perekond heakskiit sõlmitavale abielule · Surm: - Usuvad taaskehastumisse - Liigne leinamine mittesobilik - Surnukeha pestakse, lisatakse 5 Kd (kui kuulus Khalsasse) - Surnukeha põletatakse
1822 selgitati nimepatendiga nimedepaneku korda: peremehed valisid endale ja naisele-lastele nimed ise ning ütlesid mõisnikule, kes nimed edasi ütles. Ei tohtinud valida mõisnike ja kuulsuste ega lolle nimesid. Nimedepaneku kulg pole kirjalikult säilinud, aga teada on, et mõned ametnikud polnud nõus talupoegade sammhaaval nimetamisega, mis ilmselt mõjutas kubermangu otsuseid. 1823 pidi pandama kõigile nimed ära, kel veel seda polnud. Nimepaneku algul võisid nimed olla eestlaslikud ja ausad, kui tegelikult hingeloendisse kirja sai. Sakslastest nimede kirjapanijad moonutasid nimesid. Kirjapanijale ebasümpaatne isik võis seega saada rumala nime. 1834 sai Eestimaa kuberner ülesande organiseerida nimestike koostamist: talupojad pidid valima endale sündsad ja rahvakeelsed nimed, mis tuli kanda hingerevisjoni lehtedele. Kuna sellega hakkama ei saadud, tuli
annaabi.ee 
