Neoklassitsism kui mõjuvahend Neoklassitsism, teisi sõnu ka uusklassitsism, mis sai alguse 19. sajandil, peegeldab muusikas inimkonnale selle kainet täpsust ja suurejoonelisust. See on klassitsismi elustav suund, mis omab võimsat ning kaasahaaravat helimassi ning milles domineerivad puhk- ja rütmipillid. Selle muusikastiili iseloomulikeks joonteks on helitöö kooskõla ja orkestriseade üldine lihtsustumine, temaatiline tabavus ja rütmiline motoorsus. Neoklassitsistlikku muusikat kuulates tekib suur ärevustunne, millegi võimsa ja kättesaamatu järele. See tõmbaks mind justkui lõputusse väljapääsmatusse olukorda, kus muusika vaibudes ka tekkinud närvikõdi kaob. Muusika valjenedes kordub see taas. Muusika elavdab ning vilgastab mind, kui kuulan Sergei Prokofjev’i ,,Romeo’t ja Julia’t’’ või Carl Orff’i ,,Carmina burana’t’’. Teosed omavad selle ajajärgu tähtsat ajaloolist hõngu, mis kütkestab meeli mitmeil moel
Valgetähe teenetemärk antakse riigiteenistuses või omavalitsuses osutatud teenete tunnustamiseks ja välismaalastele Eesti riigile osutatud teenete eest. Looming Räätsa loomingut on väga palju esitatud nii nõukogude aastatel kui ka pärast Eesti taasiseseisvumist. Viimasel aastakümnel on ta saanud rohkesti kompositsioonitellimusi ka mujalt maailmast, eriti Saksamaalt. Tema muusika on väga isikupärane, ta on üks püsivama stiiliga komponiste Eestis. Esindab neoklassitsistlikku suunda. Räätsa loomingus domineerivad traditsioonilised zanrid. Rohkesti on sümfooniaid kaheksa "päris" sümfooniat (19571985), "Sümfoonia väikesele orkestrile" (1991) ja "Väike sümfoonia" (1990). Kahekümne ringis on kontserte kaks kontserti kammerorkestrile, kolm klaverikontserti, kaks viiulikontserti, kontsert viiulile, kitarrile ja sümfooniaorkestrile jne, sealhulgas ka topeltkontsert flöödile ja kitarrile ning sümfooniaorkestrile esimene omataoline muusikaloos. 1961
Pärnu Linnaorkester on kahel korral (2002. ning 2007. aastal) pälvinud Pärnu muusika aastapreemia. 1998. aastast on orkestri peadirigendiks olnud Jüri Alperten, keda 2009. aastal tunnustas Eesti riik Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Räätsa muusikas välgatab erinevaid muusikastiile folkloori, klassitsismi, baroki ning popmuusika kajastusi. Tema teosed esindavad tundeküllasele ja romantilisele laadile vastukaaluks neoklassitsistlikku suunda, mis sai muusikas alguse 1920-tel aastatel. Neoklassitsismile iseloomulikeks joonteks on harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustumine, lakoonilisus ja rütmiline motoorsus. Helilooja ise on öelnud, et muusika on läbi aegade olnud eelkõige elurõõmu väljandajaks. Kontserdikava oli ülesehituse poolest mitmekülgne. Avateoseks oli kontsert kammerorkestrile op. 16, mis on kujunenud üheks mängitavamaks eesti muusika teoseks, olles kõlanud üle maailma lugematutes riikides
elust on Tamberg olnud seotud muusikakõrgkooliga - aastast 1968 on ta Tallinna konservatooriumi (nüüdse Eesti Muusikaakadeemia) kompositsiooniõppejõud (aastast 1978 osakonnajuhataja, aastast 1983 professor). Aastakümnetega on ta loonud lausa oma koolkonna, kuhu kuulub väga erineva näoga heliloojaid: Raimo Kangro, Peeter Vähi,Alo Mattiisen, Mari Vihmand, Mart Siimer, Toivo Tulev jne.. Ta suri 24. detsembril 2010, Tallinnas. Loomingust Ta esindas neoklassitsistlikku suunda Eesti muusikas. Ta kirjutas paljudes zanrides. Mitmeid zanre on ta sisuliselt uuendanud. Olulisel kohal on sümfoonilised teosed ning lavamuusika. Sümfoonilistest teostest kirjutas ta neli sümfooniat ja hulk kontserte. Lavamuusikast aga 3 ooperit ja balletti. Eriti ohtralt oli tal romantilisi meloodiaid 1970. 1980. aastate teostes . Tamberg on eelkõige suurvormimeister. Tema suurvorme iseloomustab tuginemine väga vähestele teemadele, mis omakorda võivad olla väga napid
Aastail 19581967 töötas ta helirezissöörina Eesti Raadios, seejärel sai temast vabakutseline helilooja. 1980. aastal emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Eestist Viini ja aasta hiljem reisis DAAD-i stipendiumi (Saksamaa Akadeemilise Vahetuse Ameti stipendium) toel Berliini. Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal on taastunud helilooja side sünnimaaga. Arvo Pärdi kõige varasemad, klaverile kirjutatud teosed kaks sonatiini (19581959), "Partiita" (1958) jt, esindavad neoklassitsistlikku stiili. Tema kuuekümnendate aastate muusikas sai valitsevaks sonoristlik muusikakontseptsioon. Pärdi esimene orkestriteos oli "Nekroloog" (1960) esimene ette kantud dodekafooniline teos eesti ja nõukogude muusikas. Sonoristlikul kompositsioonitehnikal ja serialismil põhinevad Pärdi Sümfoonia nr. 1 ("Polüfooniline", 1963) ja Itaalia avangardistile Luigi Nonole pühendatud orkestriteos "Perpetuum mobile" (1963) arhitektoonilise vormikujunduse silmapaistvad näited.
aastast tehtud muusikaliste avastustega. Seevastu Leo Schrade ja Hans Oesch rõhutavad mõistega eelkõige muusika uut algust pärast aastat 1945. Alates umbes 1926. aastast on mõistet "nüüdismuusika" sageli teatud muusikasuundade õigustamise huvides piiritletud kaasaegse muusikaga, mis oma väärtushinnangutes on seotud teistsuguste muusikaliste tendentsidega. Hans Mersmann ja Heinrich Strobel pidasid Schönbergi koolkonnast olulisemaks nii uusasjalikku (Paul Hindemith) kui ka neoklassitsistlikku (Igor Stravinski) muusikat, kui ainsat kaasaegset muusikat, mis nii muusikalisest kui ka ühiskondlikust aspektist hinnates teenis uut. Mõistele "nüüdismuusika" sellise ühekülgse tähenduse andmise vastu võitles Theodor Adorno, kes pidas autentselt uueks Arnold Schönbergi muusikat. Omapoolse range välistamisega tõlgendab ta Schönbergi kompositsioonimeetodeid muusikasotsioloogiliseja ajaloofilosoofilise progressina ning nimetab 1949.
oli sel ajal muusikamaailmas üks olulisemaid uue muusika foorumeid. Sealt saadud muljete mõjul valmis orkestripala ,,Perpetum mobile", mis on pühendatud Luigi Nonole, kes aitas teose ka Euroopa kontsertlavadele. ,,Perpetum mobile" oli eesti muusika avangardi ava- ja läbimurdeteos. Pärt ei järginud ühte kindlat avangardi suunda, vaid ühendas igas teoses helikõrgusliku reastruktuuri kõlavärvimuusika vahenditega, unustamata ka neoklassitsistlikku motoorikat. Kiiresti kujunes Pärt noorte heliloojate põlvkonna liidriks, ta oli kõige uuendusmeelseim ning säravaim. Tema uusi teoseid oodati suure põnevusega. See muutus aga 1968. aastal, mil esiettekandele tuli Pärdi ,,Credo". Esiettekanne oli väga menukas, kuid pärast seda keelati teos selle vaimuliku teksti tõttu. Ka kriisi jõudnud Pärt jäi vaikima. Algas pikk otsinguteperiood, mil mees süvenes õppis tundma keskaja muusikat ning ei kirjutanud
Arvo Pärt on õnnelik helilooja selle poolest, et tema muusikat on hästi mõistetud juba tema eluajal. Pärdi teoseid mängitakse kogu maailmas ja seda on välja antud üle 80 laserplaadil. Pärt on öelnud, et tema muusika on nagu valgus, mis läbib prisma: igale kuulajale võib sellel olla pisut erinev tähendus, nii et tekib vikerkaaretaoline muusikaline elamus. Arvo Pärdi kõige varasemad, klaverile kirjutatud teosed kaks sonatiini (19581959), "Partiita" (1959) jt, esindavad neoklassitsistlikku stiili. Tema kuuekümnendate aastate muusikas sai valitsevaks sonoristlik muusikakontseptsioon. Pärdi esimene orkestriteos oli "Nekroloog" (1960) esimene dodekafooniline teos eesti ja nõukogude muusikas. Sonoristlikul kompositsioonitehnikal ja serialismil põhinevad Pärdi Sümfoonia nr. 1 ("Polüfooniline", 1963) ja Itaalia avangardistile Luigi Nonole pühendatud orkestriteos "Perpetuum mobile" (1963) arhitektoonilise vormikujunduse silmapaistvad näited. Pärast 1965
Eino Tamberg Sündis 27. Mail 1930 Tallinnas. Aastal 1953 lõpetas ta Tallinna Konservatooriumi, kus õppis Eugen Kapi juhendusel kompositsiooni. 1953-1959 töötas helirezissöörina Eesti Raadios. 1968. aastast on ta Tallinna konservatooriumi (Eesti Muusikaakadeemia) kompositsiooniõppejõud ja 1983. aastast professor. Ta esindab neoklassitsistlikku suunda Eesti muusikas. Ta on kirjutanud paljudes zanrides, olulisel kohal on sümfoonilised teosed (neli sümfooniat, hulk kontserte) ja lavamuusika (3 ooperit ja balletti). Urmas Sisask Eesti helilooja ja ka tähetark sündis 9.septembril 1960.aastal Raplas. Ta lõpetas 1980. aastal Tallinna Muusikakeskkooli, ning 1985. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi.
Voltaire saadetakse Bastille vanglaase ja seejärel maalt välja andmata talle võimalust ennast kaitsta. See vahejuhtum tähistas Voltaire esimest püüdlust parandada Prantsuse kohtusüsteemi. Voltaire pagendus Suurbritannias kestis üle kahe aasta ja tema kogemused mõjutasid tugevasti tema ideid. Noormees avaldas muljet Briti konstitutsiooniline monarhia vastupidiselt Prantsuse absoluutsele monarhiale, samuti riigi sõnavabadus ja usuvabadus. Teda mõjutasid ka mitu tolle aja neoklassitsistlikku kirjanikku ja kasvas huvi inglise kirjanduse vastu, eriti Shakespeare' vastu, kes oli veel vähetuntud mandri Euroopas. Vaatamata oma kõrvalekalletest neoklassitsismist nägi Voltaire Shakespearei's eeskuju mille poole võiksid Prantsuse kirjanikud püüelda. Pärast peaaegu kolme aastat pagenduses, suundus Voltaire tagasi Pariisi ja avaldas oma seisukohad Briti valitsuse, kirjanduse ja religiooni kohta. Ta pidas briti konstitutsioonilist monarhiat
Bergerac" on tuntumaid eesti oopereid. Ta on olnud laia huviringiga noorusest peale.21 Elulugu Aastal 1953 lõpetas ta Tallinna Konservatooriumi, kus õppis Eugen Kapi juhendusel kompositsiooni. Aastatel 19531959 töötas helirezissöörina Eesti Raadios. 1968. aastast oli ta Tallinna Konservatooriumi (Eesti Muusikaakadeemia) kompositsiooniõppejõud ja 1983. aastast professor.22 Helilooming Ta esindas neoklassitsistlikku suunda Eesti muusikas. Ta kirjutas paljudes zanrides, olulisel kohal on sümfoonilised teosed (neli sümfooniat, hulk kontserte) ja lavamuusika (3 ooperit ja balletti). Eino Tambergi õpilaste seas on Raimo Kangro, Peeter Vähi, Margo Kõlar, Urmas Lattikas, Toivo Tulev, Mari Vihmand ja Mart Siimer. Oma neoklassitsistliku ja ühtlasi ka eesti klassikalise muusika ühe tähtteosega Concerto grosso op. 5 (1956, esiettekanne 1957 märtsis) saavutas ta VI ülemaailmsel üliõpilas- ja 21
annaabi.ee 
