Neoklassitsism kui mõjuvahend (0)

Neoklassitsism kui mõjuvahend
Neoklassitsism, teisi sõnu ka uusklassitsism , mis sai alguse 19. sajandil, peegeldab muusikas inimkonnale selle kainet täpsust ja suurejoonelisust. See on klassitsismi elustav suund, mis omab võimsat ning kaasahaaravat helimassi ning milles domineerivad puhk - ja rütmipillid. Selle muusikastiili iseloomulikeks joonteks on helitöö kooskõla ja orkestriseade üldine lihtsustumine, temaatiline tabavus ja rütmiline motoorsus.
Neoklassitsistlikku muusikat kuulates tekib suur ärevustunne, millegi võimsa ja kättesaamatu järele. See tõmbaks mind justkui lõputusse väljapääsmatusse olukorda, kus muusika vaibudes ka tekkinud närvikõdi kaob. Muusika valjenedes kordub see taas. Muusika elavdab ning vilgastab mind, kui kuulan Sergei Prokofjev ’i ,,Romeo’t ja Julia ’t’’ või Carl Orff’i ,, Carmina burana’t’’. Teosed omavad selle ajajärgu tähtsat ajaloolist hõngu, mis kütkestab meeli mitmeil moel. On kuulda kõikehaaravat rütmi, milles suur roll