Kui nüüd Peeter I oli saavutanud kontrolli Balti provintside üle kinnitas ta 30. september 1710 Liivimaa rüütelkonna ja 1. Märts 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused ning 1721. aastal Uusikaupunki rahuga lõpenud Põhjasõja järel kehtesteti nö. Balti erikord. Balti erikord seisnes kohaliku aadlekonna autonoomse võimu taastamises. Mõisnikele anti tagasi Rootsi ajal ära võetud mõisad ja maad, ei kehtestatud nekrutikohustust, asjaajamise keeleks jäi saksa keel ning valitsevaks usuks jäi luterlus. See vähendas baltisakslaste igasugust vastuseisu Vene ülemvõimule ja tõstis lojaalsust. Peeter I mõistis väga hästi, et kohalikul aadelkonnal olid head sidemed ja palju mõjuvõimu ning igasugune venestamisele viitav tegevus ja iseseisvuse piiramine võib algatada vastuhakku. Osavalt Rootsi vigadest õppinud Peeter I kehtestaski balti provintsides eriõigused. Kogu Balti erikorra eesmärk oligi
nekrutikohustusest ja kehalisest karistusest. Maksualune elanikkond - talupojad, linnakodanikud ja muud rahvastiku kategooriad. Talupojad jagunesid riigi-, era- ja udellitalupoegadeks. Era- ehk pärustalupojad oli mõisnikust täielikult sõltuvad kuni orjuse kaotamiseni 1861. aastal. Riigitalupoegi nimeati vabadeks põlluharijateks.Keiserlikule perekonnale kuuluvad talupojad (udellitalupojad) moodustasid vahepealse kategooria. Linnaelanikud oli isiklikult vabad, maksid pearaha, täitsid nekrutikohustust ja tasusid teisi makse. Maksukohuslaste alla kuulusid veel kasakad ja segaseisuslased. Sotsiaalne etikett Sotsiaalsed suhted fikseeris sotsiaalse etiketi süsuteem mitmesuguste auastmete, teenistusastmete, autasude, eraldusmärkide ja muude tunnustustega. Kindel auaste näitas selle kandja teeneid riigi ees. Vormiriietus , millel olid tavaliselt autasud, võimaldas määrata kandja positsiooni ühiskonnas. Teenistusastmete ja tiitlite süsteem kujunes välja Peeter I ajal. 1722
Põhjasõja (17001721) käigus liideti Eesti- ja Liivimaa 1710. a Vene impeeriumiga. Eesti ala lülitati Vene riigi sõjaväesüsteemi. Esialgu kandis Eesti vaid kaudseid koormisi (vägede majutamine jm), mehi siit väkke ei võetud. Vene armee reakoosseis komplekteeriti tollal nekruti võtmise korras, s.t regulaarselt valiti kõigi sõjaväekohustuslaste hulgast väike hulk mehi, kes võeti 25 aastaks väeteenistusse. 18. sajandi lõpul, Venemaa sõjalise aktiivsuse kasvades, hakati nekrutikohustust rakendama impeeriumi mittevene kubermangudele. 1780. a laiendati nekrutikohustust Ukrainale ja 1796. a Baltikumile. Eesti alalt võeti esimesed nekrutid 1797. a. Kuni üldise sõjaväekohustuse kehtestamiseni 1874. a võeti Eesti alalt väeteenistusse ca 95 000 meest ehk keskmiselt 1230 meest aastas. Neist vaid 20% naasis pärast teenistuse lõppu koju. Paljud surid sõjategevuse tagajärjel või kehvade elutingimuste tõttu, ellujäänud aga kaotasid enamasti kontakti kodustega.
· Riigimõisates keelati talupoegade lahutamine maast, anti talude päritav kasutamisõigus · Talupoeg sai õiguse mõisniku vastu kaitseks kohtusse pöörduda · Koormised fikseeriti ja viidi vastavusse talu majanduslike võimalustega 15. Võrrelge talurahva olukorda 17.ja 18.sajandil. Mis muutus, mis jäi samaks? · Restitutsiooniga läksid riigimõisad tagasi erakätesse ja kadus talurahvakaitse · Riigimõisate talupoegadel jäi kaitse alles, ka ei olnud nekrutikohustust · Säilus kaebeõigus mõisniku peale · Talupojad pagesid tühjadele aladele või Vene, Soome ja Poola alale · "Positiivsed määrused" laiendasid talurahvakaitse ka eramõisatele 16. Mis muutus linnade õiguslikus seisundis varauusajal? Mis oli muutuste põhjuseks? · Linnaõigused said Kuressaare, Valga, Paldiski ja Võru Magnuse residents; Poola tugipunkt; jäävaba sadam; maakonnakeskus
Balti erikorra kehtestamise põhjused ja tunnused; Sooviti tagada balti aadli lojaalsust Vene riigivõimule. Fikseeriti Uusikaupunki rahuga. Balti erikord andis siinsetele aladele teiste Venemaa provintsidega võrreldes eriseisundi. Soodsad tingimused. Jäi kehtima senine: maksukorraldus ja seadused luteri usk saksakeelne asjaajamine tollipiir teiste kubermangudega Lisaks ei kehtestatud pearahamaksu ega nekrutikohustust( sõjateenistuse kohustus). Kindralkubernerid ( kubermangu kõrgeim ametnik) olid mittevenelased. Kindralkubernerid ei viibinud tihti kohapeal ning nendeasemel ajas asju valitsusnõunik. Säilis Rootsi aegne haldusjaotus: kaks kubermangu Eestimaa ja Liivimaa. Tegutsesid rüütelkonnad (aadli omavalitsus) Restitutsioon ning aadlimatriklite sissekandmine; Koostati aadlimatriklid, kuhu kanti aadlisuguvõsade nimed. Nii kaitsti oma majanduslikke ja poliitilisi eesõigusi sisserändajate eest
polkovniku auastmega) 2) Maksualused seisused- talupojad, linnakodanikud, kasakas, segaseisuslased talupojad- riigi-, era- ja udellitalupojad Era- ehk pärustalupojad olid kuni pärisorjuse kaotamiseni mõisnikust täieliult sõltuvad riigitalupojad ehk vabad põlluharijad udellitalupojad kuulusid keiserlikule perekonnale linnakodanikud isiklikult vabad, maksid pearaha, täitsid nekrutikohustust ning tasusid riigile teisi makse Sotsiaalne etikett seisust aitas määrata vormiriietus, tiitel, auaste auaste või tiitel osundas kohale ühiskondlikus hierarhias, näidates teeneid riigi ees. vormiriietus võimaldas kindlaks määrata kandja positsiooni ühiskonnas 1722 teenistusastmete tabel- kõik ametikohad lahterdati 14 teenistusastmesse ehk klassi, sätestati sõjaväeteenistuse ja tsiviilteenistuse vastavus Vene aristokraatia tsaari teenistuses
· Nõuti baltisakslaste eesõiguste piiramist · Nõuti riigimaade jagamist rahvale · Tauniti vägivalda · Astuti välja venestamise vastu Radikaalid juhtideks Jaan Teemant, Mihkel Martna, Hans Pöögelmann Aulakoosoleku nõudmised · Nõuti Vene Asutava Kogu kokkukutsumist · Isevalitsuse kukutamist · Vabariigi loomist · Maa kuulutati rahva omandiks · Mõisad pidi võõrandatama ja ühismajandeiks muudetama · Otsustati eirata nekrutikohustust · Astuti välja venestamise vastu · Nõuti sõjaväe ja politsei asendamist relvastatud rahvamiilitsaga · Aulakoosoleku otsused pälvisid üldist heakskiitu ja ülirevolutsioonilised meeleolud levisid üle kogu maa Manifestile järgnenud vabapäevad jõudsid haripunkti detsembril. Mindi üle emakeelsele asjaajamisele ja kooli- haridusele, boikoteeriti riigi viinapoode ja mõisakõrtse. Keelduti sõjaväeteenistusest ja maksude tasumisest. Loodi relvastatud salku. 12
kroonu- ja muud kohustuslikud maksud. Vaatamata sellele pidi mõisnik aga hoolitsema selle eest, et talupoegadel ei tekiks maksuvõlgasid. Kuna talupoegadele lubati kubermangust lahkuda, ei olnud see neile kasulik, kuna mõisnik võis talupojale anda täieliku kindlustatuse neilt nõutavate maksude ja nekrutikohustuse suhtes.43 Ning kuna talupoegadele oli see kasulikum, otsustasid nad oma elukohta sageli mitte muuta. Seaduse §-des 29 ja 580 on sätestatud, et nekrutikohustust nõuti just nendelt talupoegadelt, kes soovisid kubermangust lahkuda või elukohta vahetada. Talupoegade õigus omandada liikumata varandust oli kasulik ainult sellistele talupoegadele, kellel oli selleks vahendeid. Eestimaal leidus sellised aga vähe. Kui aga mõni talupoeg oli kogunud raha, et osta endale maad päriseks, siis poleks ta seda saanud, kuna Eestimaa kubermangus kuulus peaaegu kogu maa mõisnikele.44 Need kolm põhimõtet olid eriti tagajärjekad ja kasulikud ainult mõisnikele
Baltisakslased olid jagatud aadli seisustesse, linna kodanikeks, käsitöölised, klein deutche (väike saksklane, baltisakslaste madalaim seisus, kus vabad sakslased elasid maal). 1695- eestlasi üle 90% rahvastikust. 1782- eestlasi 95% rahvastikust. Baltisakslased olid rahvastikust 2,5%, ülejäänud protsendid moodustasid rootslased ja venelased. Rahvastiku sooline koosseis: 100 naise kohta oli 89 meest (Nekrutikohustus, ligikaudselt 100 000 meest läks teenistusse). Kui nekrutikohustust polnud siis Eesti rahvaarv oleks olnud 200 000 võrra suurem. Asustuse põhijooned: Asustuspildilt oli 18. saj eesti tüüpiline agraarmaa. Eesti kümnekonnas linnas elas 1782 aastal vaid 24 000 inimest, mis moodustas alla 5% kogu rahvaarvust. Asustustihedus poole väiksem euroopa keskmisest. Tihedamalt asustatud põhja-eesti ja saaremaa. 18 saj jooksul asustustihedus ühtlustub. 19 saj alguses jagunes eesti ala 103 kihelkonnaks, kihelkonnas keskmiselt 4500-5000 inimest
riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele, mõisatega koos sai aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle balti aadlil ja linnadel säilis laialdane omavalitsus, kehtima jäid senine maksukorraldus ja seadused, luteri usk, riigiasutustes saksakeelne asjaajamine, tollipiir teiste Venemaa kubermangudega, kindralkubernerid (vene keskvõimu kõrgemad esindas Tallinnas ja Riias) mittevenelased (aga kes on teinud karjääri vene armees), ei kehtestatud pearahamaksu ega nekrutikohustust kõik see oli vajalik, kuna Rootsi säilitas lootuse kaotatud alad tagasi saada aastatel 17411744 oli sõda, millega Rootsi kaotas osa oma Soome valdusi aastatel 17881790 oli teine sõda, mis lõppes rahu sõlmimisega ja sõjaeelse olukorra taastamisega Halduskorraldus: säilis rootsiaegne halduskorraldus, st jaotus kaheks kubermanguks, kubermangu eesotsas kindralkuberner; kroonuametkonna peamiseks mureks oli kubermangus asuvate sõjaväeosade
annaabi.ee 
