Lisaks vaadeldatakse ümbritsevat keskkonda kui tähtsaimat faktorit inimelus, mis sisaldab endas sotsiaalseid, psühholoogilisi ja hingelisi põhimõtteid, mille vahel peab säilima tasakaal. Kaks erineva sotsiaalse ning kultuurilise taustaga inimest tõlgendavad narratiive erinevalt ning rõhutavad erinevaid aspekte, sest nende väärtused, uskumused ja elukogemus on erinevad. Narratiivides võib jääda miski rääkimata või olla valesti tõlgendatud. Inimesed saavad narratiividest erinevat moodi aru. Seega ka tõlgendused narratiividel on erinevad. Mõni nõustaja üritab teemasid, mis tekitavad patsiendis ebamugavust, vältida, teine jällegi oskab küsimustega keerutades jõuda loo tuumani. Narratiivides puudub üks kindel suund, miski pole piiritletud. Vestlused võivad võtta erinevaid suundi ning sellega tuleb minna kaasa. „Kommunikatsioon on lõputa protsess, lausungite ahel, milles iga lüli inspireerib suhtlemist jätkama
Narratiivide esitamisse on kaasatud kuulajaskond, kellele lugu esitatakse ning tavaliselt on narratiivis olemas vastuväited kuulajaskonna oletatava ebasoodsa reaktsiooni ja kriitika suhtes. Narratiiv luuakse ühe käsitluse kohaselt vastastikuse interaktsiooniprotsessi käigus koos kuulajaga. Narratiivuurimus erineb teistest uurimistraditsioonidest narratiivi määratlemise poolest, selle andmestik koosneb just narratiividest ning analüüsis luuake tüpoloogiaid või uurijapoolseid narratiive uuritava fenomenide kohta. Narratiivide analüüsimine algab narratiivide eristamisega intervjuu tekstist, mille aluseks on narratiivitõlgendus. Tuleb osata määrata selle algus ja lõpp. Narratiivide äratundmiseks tekstis kasutatakse käsitlust täielikult formureerunud narratiivi struktuuri, millel on Labovi ja Waletzky järgi kuus osa, alates sissejuhatavast kokkuvõttest koodani,
(meie enda) mõtestatud ja tunnetatud suhtumine; st loomingulisuse kohalolek, vabadus, julgus ja oma läbitunnetatud elamuste ja mõtete kogum, mida soovitakse jagada. Me peame oma olemasoluga õigustama seda, et meile on antud õigus asju sügavamalt läbi mõelda ning selle kaudu ka seda endast välja anda. Niiöelda ,,kiiksu" ei tohi mingil juhul karta, sest see on paeluv, see teebki meist huvitava inimese, meie narratiividest aga kultuuri kandja ja edendaja. Meie refleksiivsuse ja meie konstruktsiooni vahel peab olema intellektuaalne moment see me enda, inimkonna ja üldise refleksiivsuse vahe tajumine, me enda rolli ja funktsiooni tajumine, kus me ei tee midagi lihtsalt formaalselt, lihtsalt paberile visates. Kultuur ei saa olla automaatkäigukast. Kultuur on oma loomult 4/5 Koostas: Meris Tammik (meristammik@gmail
13. Millised suhted on võimalikud erinevate kultuuride vahel? Kultuurid võtavad teistest kultuuridest üle elemente nii ebateadlikult, teadlikult kui pealesunnitult. Kui toimusid kultuurikontaktid koloniaalvallutuste kaudu, siis oli inimeste ettekujutus kultuurist, kui millestki, mida saab prognoosida ning mille seaduspäraseid arenguid peavad kõik läbi tegema. Enne II MS tähendas kultuuriline ,,teine" niisiis barbarit. Peale II MS toimus loobumine suurtest narratiividest ning ei aimatud enam järele Lääne kultuurikäitumist. Tekkisid uued teooriad nagu kultuurisõltelisus ja kultuuriuniversalism. Kultuurisõltelisus arvab, et iga kultuur vajab mõistmiseks teooria kohaldamist oma kultuuri eripärale. Kultuuriuniversalism väidab, et inimloomus on universaalne ning kõiki kultuure võib uurida samade meetoditega. Tegelik tõde on kusagil vahepeal. Kultuurikooslusi on palju
Informatsiooni edastamise ja mitteedastamise (varjamise) vormid Kommunikatiivne kontekst, kommunikatsiooni mikro- ja makrostruktuurid Jerome Bruner: kognitiivne narratoloogia- mõtlemise seostumine jutustamisega Paradigmaatiline (teaduslik-loogiline) ja narratiivne mõtlemine- Psühholoogiline narratoloogia Traumateooria ja jutustamise terapeutiline tähendus- inimene kaotab kriitilistes olukordades võime jutustada, teraapia aitab inimesel vabaneda pealesurutud narratiividest, et inku saaks keskenduda oma narratiividele, haiged inimesed vajavad võimalust end väljendada 6.Luule. Värsisüsteemid ja värsimõõdud- riim, meedium, rütm Vabavärss Sõnad naasevad sõjatult, sest nad on vahepealt muutnud meelt. Väehulgad sirutavad käepulgad. Nende peopesad on täis munast kooruvaid punapäikesi. Nad tõmbavad taeva tumedat tekki katma ja salgama oma kalduvust kalguvusele (A. Alliksaar) Värss "rida"; "pööre" Vanagermaani alliteratsioonvärss (Stabreimvers)
Columbia Ülikooli professor Haruo Shirane on öelnud, et haikai-luulet iseloomustab teatav kõõrdpilk: ühe silmaga jälgitakse seda, mis toimus minevikus, teisega aga uuritakse käesolevat hetke. Nii lõikuvad luuletuses diakrooniline ja sünkrooniline mõõde. Luuletus sünnib dialoogis minevikus kirjutatu ja olevikus kogetu vahel. Dialoog minevikuga on omane tervele Akinari loomingule. Tema tekstid tõukuvad varasematest luuletustest ja narratiividest, mille motiive pidevalt laiendatakse ja edasi arendatakse. Akinari toetub oma tekstides nii Jaapani setsuwa'le (jutustav lugu, suuline traditsioon- müüdid, legendid, rahvajutud) kui ka mitmetele Hiina lugudele, ammutades inspiratsiooni kogu varasemast kummaliste lugude varamust, millest rääkides kasutatakse tihti ka koodnimetust "kaidan" (veidrad või kummalised jutustused). Paljud teemad Jaapani kirjanduses on pärit Hiinast - näiteks "Valge mao iga" lugu. Samuti Hiinast tuli motiiv
Alustasime taas ajakangaga ning järgnes tutvumine tema varasemate novellidega. Osasid novelle oli võimalik ka klassikaaslaste esituses näha. Järgnesid hilisemad novellid, nagu ,,Jonõts" ja ,,Daam Koerakesega". Kuigi sarnaselt varastele novellidele oli ka neid väga vähe tegevust tundusid nad mulle huvitavamad. Pärast Tsehhovi novellistikaga tutvumist saime ülevaate ka tema tähtsamatest näidenditest ja nende narratiividest. Lõpuks pidime täitma lünkteksti, mis aitas õpitu uuesti meelde tuletada ja tervikuks sulatada. Tsehhovi käsitlemine oli küll vajalik, kuid mina tegin sealt oma järelduse Tsehhovi novellid ja näidendid pole minu jaoks. Põhjus sündmuste vähesus ja mitteüllatav lõpp. Viimasena Vene suurtest kirjanikest käsitlesime Lev Tolstoid. Tema elust saime me ülevaate individuaalselt minul jäi seda kajastama ajakangas. Pidi tulema ka töö Tolstoi elu
neidsamu ülesandeid ja seega toimivad samadel põhimõtetel kõiki kultuure võib uurida põhimõtteliselt samade meetoditega ja neis kehtivad samad reeglid Kultuurirelativism: iga kultuur genereerib oma mehhanismid maailma mõtestamiseks ja struktureerimiseks, mis ei ole omavahel tingimata ühilduvad iga kultuur nõuab mõistmiseks meetodite kohaldamist oma eripärale ja oma reeglite leidmist Maailmakultuur üleilmastumise mõju kultuurile loobumine "suurtest narratiividest" "keskuse" tähenduse vähenemine loobumine kategoorilisest "meie-nende" vastandamisest, enese tajumine mitmekihilises kultuurikoosluses 1 1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest Nt Montreal ja Birmingham. (Üks kultuuriuuringute rajajaid Stuart Hall töötas pikka aega Birminghami Ülikoolis ja oli pikka aega sealse Kaasaegsete
Väide, et igasuguste avastuse kaudu muutub elu paremaks ja probleeme jääb vähemaks, progressil ei ole piire, jätkub pidevalt. · maailmaajalugu, ühtne protsess, Hegeli järgi Marxi järgi, peab kulgema seaduspärasel viisil, kõik rahvad peavad tegema teatud faasid läbi olenemata sellest kas see neile meeldib või mitte. Euroopas oli see juhtiv arvamus kuni II maailmasõda. · Üleilmastumise mõju · loobumine suurtest narratiividest; protsessi narratiivist. II maailma sõjad kaotanud saksamaa natslik ideoloogia tundus olevat ratsionaalse mõtlemise väärastunud jätk, aga ometi omas see progressi trad. ühisjooni. süstemaatiline inimeste hävitamine jne tundus olevat koletuslik ja viimane faas progressi narratiivist. · Keskuste hajumine Pärast II maailma sõda ütlesid teoreetikud, et kas progressist on üldse mõtet rääkida, kui selle tagajärjed on nii hirmsad.
- nendest näidetest nähtub ka, et kriitikaks on mõnel puhul palju võimalusi: * kas modernistlikud väärtused vabadus, võrdsus, vendlus on ,,materialistlikud"? Kas majanduskasvu idee on praegu vähem domineeriv kui mõned aastakümned tagasi (<= progressi idee ei ole kadunud, vaid ,,asistunud"/muutunud materialistlikumaks, kuna võrdsuse moment on jäänud üha rohkem tahaplaanile)? * kas postmodernism ise pole üks (meta)narratiiv? Jutustus jutustuste kadumise kohta? - modernsuse narratiividest üks olulisem oli jutustus rahvast ja riigist. Riigid kui ühiskonna teadliku planeerimise subjektid ja ,,rahvad" kui nende "hinged" * nendest said ka sotsioloogia peamised analüüsiüksused. Klassid, struktuurid, identitedid, kultuur, võim ühe riigi (= "ühiskonna") sees. * globaliseerumine: sellise võimu, kultuuri, identiteetide nähtavaks tulemine, mis ei piirdu rahvusriigi piiridega (majanduslik globaliseerumine oli juba varewm (vrd. Wallerstein)
neidsamu ülesandeid ja seega toimivad samadel põhimõtetel ¨ kõiki kultuure võib uurida põhimõtteliselt samade meetoditega ja neis kehtivad samad reeglid Kultuurirelativism: · iga kultuur genereerib oma mehhanismid maailma mõtestamiseks ja struktureerimiseks, mis ei ole omavahel tingimata ühilduvad ¨ iga kultuur nõuab mõistmiseks meetodite kohaldamist oma eripärale ja oma reeglite leidmist Maailmakultuur · üleilmastumise mõju kultuurile · loobumine "suurtest narratiividest" · "keskuse" tähenduse vähenemine · loobumine kategoorilisest "meie-nende" vastandamisest, enese tajumine 1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest 13 mitmekihilises kultuurikoosluses Nt Montreal ja Birmingham. (Üks kultuuriuuringute rajajaid Stuart Hall töötas pikka aega Birminghami Ülikoolis ja oli pikka aega sealse Kaasaegsete Kultuuriuuringute Keskuse (Centre for Contemporary Cultural Studies) (suleti 2002) juhataja
annaabi.ee 
