Naise roll ühiskonnas (1)

Naise rolli muutumine
Dr John Gray bestseller „Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt“ süübib tõdemusse, et õrnem sugu erineb kardinaalselt meestest. Teos räägib sellest kuidas naiste mõttemaailm ja käitumisviisid vastassugupoolte omadest juba sünnipäraselt erinevad. Tal on õigus, kuid ma leian, et väga palju inimese omadustest sõltub teda ümbritsevast keskkonnast ja kasvatusest . Läbi aegade erinevad eluolud ja tingimused muudavad väärtushinnanguid ja seisukohti ning seeläbi kasvatatakse ka väikseid tüdrukuid erinevalt.
Mida aega tagasi, seda rohkem oldi kinni kindlates mõtteviisides ja kardeti midagi teisiti teha. Ühes 19. sajandi perekonnaõpetuse õpikus seisavad selged juhtnöörid kuidas üks endast lugu pidav naine peaks mehe koju tulles käituma - ära võta teda vastu virinaga, söök olgu valmis, tee veel kiire tiir ümber kodu korjates üles laste mänguasjad ning õpikud. Veel soovitati pereemadel igasugune müra kaotada ja lapsed magama panna. Naiselt nõuti täit pühendumist ja ohverdust oma mehe heaolu ja õnnelikkuse nimel. Selle tagajärg oli õnnetu abielu. Osa naisi kasutas olukorda enda kasuks ära: õpiti kaasadega manipuleerima. Näiliselt olid lisaks meestele rahulolevad ka naised. Hendrik Ibsen kujutab oma teoses „Nukumaja“ 19. saj naist, kes on vastupidiselt tüüpilisele tolle aja naisele isepäine ja julge. Nora pälvis ühiskonna hukkamõistu purunenud abielu lõpetamise ja kodust lahkumisega. Ta oli oma ajastukaaslastest sammukese võrra ees.
20. sajand oli naiste jaoks murdepunkt . Sajandi alguses jättis sõda maha isafiguurita kodud ja tühjad tehased. Lisaks loomupärasteks peetud majapidamistöödele olid naised sunnitud nüüd täitma meeste rolli tööstuslikes ettevõtetes. See oli murrang, mille käigus lõhuti tüüpilise naise rolli mudel ühiskonnas. Tänu kõrgemale teadlikkusele sai alguse poliitiline liikumine, läbi mille nõudsid naised meestega võrdseid õigusi. 20. sajandil eristatakse kahte feminismi lainet. Sajandi alguses nõuti põhjendatult sõnaõigust riigijuhtide valimisel. 1918.-l aastal kehtestasid teiste riikide seas hääleõiguse naiste seas ka Eesti, USA, Rootsi. Aasta hiljem tegid sama veel mitmed riigid. 1960. aastate naisõiguslased panid rõhku diskrimineerimise vähendamisele ja nõudsid võrdset kohtlemist nii tänaval, tööl kui kodus. Tänu feministidele oldi enesekindlamad ja enam polnud karjääriredelil ülespürgiv daam haruldus . Naised rabasid mitmel rindel ja tundsid end võimsamalt kui kunagi varem.
Tänapäeva naine on eneseteadlik ning tõestanud oma vaimse võimekuse võrdsust meestega. Samamoodi nagu abikaasad , ollakse võimelised kala püüdma, keevitama ja riigi ning ettevõtet juhtima . Siiani on määrav osa sotsiaalvaldkondades, haridus- meditsiiniasutustes töötavatest inimestest naised ning tööstusettevõtetes mehed, kuid kindlale soole orienteeritud ametite hulk väheneb ja piirid hägunevad üha rohkem. Ei leidu tööd, millega naised hakkama ei saa. Enam ei mõisteta hukka ema, kes naaseb pärast lapse sünnitamist tööle ja isapuhkusel abikaasa kasvatab last. Kümne viimase aasta jooksul on naiste osakaal riikide parlamentides tõusnud ligi kümme protsenti ja jätkab loodetavasti vähemalt sama jõudsat kasvu. Siiski on kurb tõdeda, et see protsent on ikka veel kahetsusväärselt väike- koguni kolm neljandikku otsuste tegijatest on mehed. Fakt, et tänases Eestis on meeste keskmised palgad 30 % suuremad kui naistel, näitab, et veel 21. sajandil võitlus veel jätkub.
Läbi ajaloo on naiste koht ühiskonnas olnud nihkes. Olles sellega harjunud ja pidades seda õigeks, on lastud end alandada ja alavääristada. On positiivne, et tänu feministlikele liikumistele on naiste roll ühiskonnas üha rohkem segunenud teise sugupoole omaga. Samas ei tohiks võrdsete õiguste taotlemisega üle piiri minna ega unustada traditsioonilist peremudelit ja naiste ning meeste vahelisi füüsilisi erinevusi. Naine jääb naiseks ning mees meheks ka 31. sajandil.