Mõne aja pärast kuulis Timm kapteni käest, et parun Taruk oli surnud ja et Timm oli määratud tema ainupärijaks. Timmi eestkostjaks määrati poisi täisealiseks saamiseni Taruki kaksikvend. Oma uue eestkostja, paruni väidetava kaksikvennaga kohtudes oli Timm väga õnnetu, arvates, et koos paruniga maetakse ka poisi naer. Ruudulises ülikonnas härrat nähes hakkas Timmi usk kaksikvenna olemasolusse kõikuma, kuid mehe naerus tundis ta hetkega ära enda oma. Ta mõistis, et Taruk elas, kuid lavastas enda surma, et Timm kihlveo võidaks. Lisaks sai parunist Timmi eestkostja ja poiss oli tema valvsa pilgu ja kontrolli all iga päev. · Kes on jesiidid ja miks Taruk Timmi nende maale viib? Jesiidid olid kuradikummardajad, kellest enamus elas Mesopotaamia lossis, kus nad pidid tegema erinevaid töid jms, nt pidid nad hoidma korras lossi perfektselt
sügavalt usku maailma mõistuspärasusse ja kõrgemate väärtuste olemasolusse. Valgustuslikud ja humanistlikud ideaalid näisid vankuma löövat, maailm muutuvat inimesele ükskõikseks kaoseks. Nii sündis absurditeater (1, 348). Absurditeater põlvneb 1896. aastal Pariisis esmakordselt mängitud Jarry näidendist ,,Ubu Roi" (Kuningas Ubu), tuginedes tõdemusele, et inimese elu ja püüdlused on niivõrd ebaloogilised ja keel suhtlemisvahendina nii puudulik, et ainus väljapääs on naerus (3, 258). Absurditeater on seotud Albert Camus' filosoofiliste vaadetega (esse ;,Sisyphose müüt", 1942). Kuid erinevalt Camus'st või Sartre'ist ei lasku absurditeatri autorid arutlusse elu mõtte või mõttetuse üle, vaid näitavad olemise absurdi mitmetähenduslike visuaalsete metafoorida kaudu. Absurditeater umbusaldab rangeid loogilisi skeeme, põhjuslikke seoseid järgivat mõtlemist ning isegi keelt kui tunnetuse tööriista.
kes kardab sellele juhtub üks tulebki nahk ja luu ja kus veel Vapramäe metsas just säält kus on seenekoht kus kasvab kuuskede rahu säält komberdab hädaoht ta tuleb ta tõstab sõrme ja sihib su silma kae on järjest õnnetum õhtu välk langetab taevalae ja äkki jälle on hommik mis sest et märg on veel maa su unes nutetud nutust küll maa jõuab kuivada 9 Nüüd on mul selge Nüüd on mul selge miks ta minust loobus mu naerus oli nuttu üleliia pää õlgadel kui pimedate gloobus mis tuleks pooleks- saagimiseks viia Sai selgeks seegi mida vaevalt usud et ühte imet usun nimetut et templid sama kaunid on kui rusud et igas tule- kus on minekut et igas surmas sama palju sünde kui meres vett ja taevas saladust et noores elus sama vähe sunde kui elus mõtet kivis armastust ta loobus siis kui kõik jäi tema kanda sest mul ei ole
Naiskirjutuse manifestiks peetakse Cixous´ esseed La Rire de la Méduse (ingl. The Laugh of Medusa). Cixous on öelnud, et naiselikku kirjutamist on võimatu defineerida ja võimatuks see jääbki, sest seda ei saa teoretiseerida, lõpetada ega kodeerida - mis ei tähenda, et seda ei ole olemas (Cixous : ). Oma esseedes püüab Cixous naiseliku kirjutamisviisi siduda kehaga, seda "kehalikustada" ja julgustab ka teisi naisi sama tegema. "Meduusa naerus" kutsub ta naisi kirglikult üles enda eeskuju järgima - leidma positiivne naiselik identiteet kirjutamise abil. See tekst on feminiinse kirjutamise manifest rohkem kui ükski teine. "Ma tahan rääkida naise kirjutamisest, õigemini sellest, missugune see võiks olla. Naine peab kirjutama iseennast, kirjutama naistest ja panema teisi naisi kirjutama, millest neid on eemale kistud sama vägivaldselt nagu oma kehastki - samal põhjusel, sama õigusega, samal saatuslikul eesmärgil
vanas, vana on aga aegunud. Midagi uut ka ette ei võeta. Huljem ilmub veel komöödiaid ja näidendeid: ,,Püha Johanna" (draama). Räägib Jeanne D'Arcist ja sellest, kuidas inimesed suhtuvad erakordsetesse ja erilistesse. Shaw ei kirjuta enam vanuse tõttu, vaid hakkab reisima. 1931. aastal jõuab NSVL-i, satub seal vaimustusse ja laseb end ära petta kohaliku Nõukogude liidu pettustest. Sai Moskvas olles 75aastaseks ja toonane haridusminister ütles, et Shaw' naerus ja Lenini naerus on midagi sarnast. Viimaseks näidendiks jääb ,,Õunakäru", mille tegevus toimub 70. aastal. Seal on sees tuleviku teema ja idee on selles, kuidas kasvatada lapsi, et neist kasvaksid korralikud inimesed: lapsi tuleb kasvatada nii, et neist saaksid nii head valitsejad kui head kodanikud. 7. Naturalism, Emile Zola (1840-1902) Naturalism Naturalism on äärmuslikum realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline
Tsehhov. N-ö elatakse vanas, vana on aga aegunud. Midagi uut ka ette ei võeta. Huljem ilmub veel komöödiaid ja näidendeid: ,,Püha Johanna" (draama). Räägib Jeanne D'Arcist ja sellest, kuidas inimesed suhtuvad erakordsetesse ja erilistesse. Shaw ei kirjuta enam vanuse tõttu, vaid hakkab reisima. 1931. aastal jõuab NSVL-i, satub seal vaimustusse ja laseb end ära petta kohaliku Nõukogude liidu pettustest. Sai Moskvas olles 75aastaseks ja toonane haridusminister ütles, et Shaw' naerus ja Lenini naerus on midagi sarnast. Viimaseks näidendiks jääb ,,Õunakäru", mille tegevus toimub 70. aastal. Seal on sees tuleviku teema ja idee on selles, kuidas kasvatada lapsi, et neist kasvaksid korralikud inimesed: lapsi tuleb kasvatada nii, et neist saaksid nii head valitsejad kui head kodanikud. 7. Naturalism, Emile Zola (1840-1902) Naturalism Naturalism on äärmuslikum realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline viljeleja oli Zola
" Ja kõik rahvas hõiskas ja laksutas keelt. Kuid Zarathustra sai kurvaks ja ütles oma südames: ,,Nad ei mõista mind: ma pole suu neile kõrvule. Liiga kaua olen elanud mägedes, liiga palju olen kuulanud ojade ja puude kohinat: nüüd kõnelen neile kui kitsekarjaseile. Vankumatu on mu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega. Nüüd nad vahivad mind ja naeravad: ja naerdes veel vihkavad mind. Jää on nende naerus." 6 Siin aga sündis midagi, mis tegi kõik suud sõnatuks ja kõik pilgud tardunuks. Sest vahepeal oli köietantsija asunud tööle: ta oli väljunud väikesest uksest ja kõndis nüüd köiel, mis oli tõmmatud kahe torni vahele, nii et see rippus turu ja rahva kohal. Kui ta parajasti pool teed oli käinud, avanes veel korra väike uks ja kirju sell, paras pajatsiks, hüppas välja ja tõttas kiirel sammul esimesele järele
sõnum/ mis toidab mardikaid..."(,,Lauka ratsu") Tundus nagu oleks Laaban tahtnud ihuüksi teostada eesti kirjanduses seda pööret, mida mujal taotlesid terved rühmitused. Eelnevate töö oli küll luuletaja eesmärgile jõudmist lihtsustanud, kuid tema enda rahuldamatuse raev ja sõnatulv näisid põhjatuna. Sellest teosest jääb lugejale meelde imelisi sümbolite tähekujusid ja nende metamorfoose: kalu tuultes ja naerus samastumas juustega, kaljusid tõusmas kergetena õhku, võtmeid ja valevõtmeid laotuses, kive sulamas viinaks, sünnitusveest salaaj tõusvaid terasmulle, sambaid, torne ja orgaaniliselt ainestatud pilvi.(Aspel,1989) Olla pikem kui elu olla siruli raudahel Aja logiseval sohval, jalad üle serva jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu nabaväät lipunööriks tuvide hämarale
rongkäikudel, kusjuures kanti fallost kui viljakuse sümbolit. Niisuguste protsessioonide ajal sooritati pilklikke miimilisi stseenikesi, lasti lendu nalju ja sõimusõnu üksikute kodanikkude aadressil. Need on samad laulud, millest omal ajal arenes satiiriline ja paljastav jamb. Kõik need mängud ja laulud loeti tavandi peasihti -- elu produktiivsete jõudude võidu kindlustamist -- soodustavaiks: naerus ja ropendamises nähti eluloovat jõudu, ja tavalised kujutlused sündsusest jäeti seks ajaks kõrvale. Termin "komöödia" (komoidia") tähendab "koomose laul". "Koomoseks" nimetati nokastanud meeste jõuku, kes pärast olengut liikus rongkäigus tänaval, lauldes pilke- või kiidu-, mõnikord ka armulaule. Koomostel oli oma koht niihästi usundilistes riitustes kui ka igapäevases elus. Vanakreeka olustikus
o episoodilised stseenid olustikulised farsilikud, jantlikud stseenid; o eksodos. koomiline Aristotelese nägemus puudub, kuna ,,Poeetika" teine osa, mis käsitles komöödiat, on kaduma läinud. Koomilise kohta leidub vaid vihjeid. Koomiline põhineb moonutatul, inetul, halval ja siivutul, kuni need jäävad mõõdukaks ja süütuks, ei vii seetõttu raskete kuritegudeni ega too kaasa valusaid õnnetusi. Tõsine kannatus ja hukk on koomilisele võõrad. Naerus koomilise üle põimuvad harmooniliselt nauding ja vastumeelsus; pilamine pakub lõbu, võimaldab puhkust ja lõõgastust. KOMÖÖDIAKIRJANIKUD ARISTOPHANES (u 446-385) oli ainuke Ateena komöödiakirjanik, kellelt on säilinud terviklikke näidendeid, teistelt on vaid katkendeid. Nagu Shakespeare näib Aristophanes kasutavat teiste kirjanikega sarnaseid ideid- motiive-teemasid. Paljud komöödiad on tihedalt seotud oma aja poliitiliste ja ühiskondlike sündmustega,
Püüdlus pühaduse poole on sellega seotud. Suverään on keegi kes kulutab aga ei tooda. Elu on rajatud kulutusele. Tootmine tähendab teenimist. Teadmine on millegi teadmine millegi jaoks. Suveräänsus on hetk väljaspool teadmist. See on hetk. Nagu veinijoomine. Korraks. Hetketi saame välja astuda ringist. Tunda mis on suveräänsus, milles seisneb. Seda mõistuse kontrolli ringlust häirivad tugevad, bioloogilised hetked. Suveräänsus võib avalduda nutmises või naerus. Viivad ringist välja. Sarnane sellele mida nietzche ütles. See on vahetu käitumine, justkui põhjuseta. On olemas hetked kui saame ületada mõtete voolu. Aristrokraatide maailm – terve elu kulutus. Tegelesid kunstidega, mille vajadust polnud. Kunst oli puhas kulutus, ainult aritrokraadid said millegi nii kasutuga tegelda. Oli vaja maad künda. Kuidas end kunstiga elatada. Sihitu kulutamine, kodanlik maailm tootis. Nõukogude kommunismi vaenlane oli raiskamine.
annaabi.ee 
