Siis, kui lund on taevast maani, jõulutaat toob välja saani. Kuhjab kingikotid reele, asub laste poole teele. Abiks lõbus põhjapõder - jõuluvana parim sõber. ********’*** Karud, siilid, jaaniussid, akna peale panid sussid, aga ise muudkui nad, terve talve magavad. Siis kui möödas lumeiilid, unest ärkavad kõik siilid, kevad - sussid seeni täis, päkapikk ka nendel käis. ******** Päkapikk on tore mees, valge habe rinna ees, peas on müts tal punane, nägu ikka naerune. ********* Meil on päkapikud käinud, aga mina neid ei näinud, nägin ainult kingipakke. Nüüd ma hüppan rõõmust lakke, tänama peab jõulutaati, tema ju need kingid saatis! ********** Ega vaiksel talveööl päkapikk ei maga tema käib siis luuretööl meie akna taga. ************* Tere kallis jõuluvana teen Sul kohe mitu paid. Mul nii rõõmus meel on täna, et Sa külla tulla said. ************* Kelle valged jäljed lumel? Keda näevad lapsed unes?
Küllap olin ikka päris väike, kui see sõna mulle kõrva sattus. Meedias ei möödu ju päevagi, ilma et seda sõna ei mainitaks. Teaduslikuma pildi sellest sõnast sain ilmselt põhikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse tundides. Kas aga ka selgema pildi, on üsna küsitav. Nüüd siis sõnaseletus lahti ja saan teada, et demos tähendab kreeka keeles rahvast, kratos aga võimu. Vastandsõnaks demokraatiale on minu meelest diktatuur. Kujutan endale ette, et demokraatia on teatrimaskidel see naerune mask, diktatuur aga kurblik mask. Ja nüüd siis minu seos demokraatiaga? Demokraatia on rahva võim, kus saab kaasa lüüa riigi valitsemises. Nii tekibki mul küsimus, kas minul 17-aastasel, kes saab hakata riigi valitsemises kaasa rääkima alles nelja kuu pärast, kui saan 18, polegi praegu demokraatiaga midagi tegemist. Lihtne on öelda, et ootan veel pisut, siis saan hakata demokraatia teemadel kaasa rääkima
Ruttu panid nad märjad riided kuivama. Malle kuulis, kuidas vesi tilkus riietelt põrandale ss-ipp, ss- app, ss-ipp, ss-app. Pati tõi vannitoast kausi ja pani selle riiete alla. Nüüd tilkus vesi kaussi poss-päss, poss-päss. Malle läks kööki ja hakkas õhtusöögiks seeni praadima. Seened särisesid pannil ss-ill(rr) – ss-äll(rr). Küll praetud seened maitsesid sõpradele hästi. Lapsed kordavad kõiki häälitsusi mitu korda. Oi-oi - naerune suu ja torutav suu vaheldumisi. Vilistamine- kitsalt torus huultega, keel vastu alumisi hambaid. Puhumine - kitsalt torus huultega, keel vastu alumisi hambaid. S hääliku hääldamisel jälgige, et lapse hambad oleksid koos ning keel ei tuleks hammaste vahele. ss-ill(rr)- kui lastel on R häälik olemas võib L hääliku asemel seda kasutada.
2008 Eesti Vabariigi Presidendi noore kultuuritegelase preemia. 2010 Eesti Kultuurkapitali stipendium "Ela ja sära" Luulekogud Luulekogud "Kevad Astrahanis: luuletusi 19921999" (Tallinn 2000) "Simunapäev" (Tallinn 2003) "Luigeluulinn" (Tallinn 2004) "Kaitseala" (Huma 2005) "Emapuhkus" (Pandekt 2009) "Viimane Monogaamlane. Luuletused ja jutud" (Pegasus 2011) Looming me möödarääkimiste naerune lootsik triivib omasoodu meie märkamatajätmiste hajameelsed palvehelmed peegeldavad juba päikest tähelepanematuse tähelaev sõuab üksinda läbi musta mere ja meie ükskõiksuse kohmetud nurgakivid kukuvad kiiresti ja vabalt kuristikust alla aga me ise joome kollaste karikakarde teed kevadisel pööripäeval oma aja hämarduvas kohvikus kus vaevakaskede lehed värisevad rõõmsalt nagu oleks nii kerge kannatada Kogust "Luigeluulinn" (2004) Looming
puhuda. Nii, tubli oled! Keeleke on nüüd kindlasti üles ärganud. Võtame nüüd peegli appi." artikulatsiooni- ,,Vaata peeglisse ja ütle s. Kui laps ei vasta küsimustele, siis aparaadi seade Kuidas suu on? Kas hambad on koos? Kas õpetaja räägib üle: suu on kinnistamine s-i huuled on ees? Kas suu on naerul? Kus keel on? naerune, keeleots on alumiste hääldades; hammaste taga, keele keskel on kitsas nõgu, hambaid on veidi ,,Nüüd kuula! Ütlen järjest sõnu, aga mõned on näha, hambakaarte vahel on väike foneemitaju sõnad on natuke sassi läinud. Kuula, kas sa vahe. kinnistamine
mureneb/Anttilate ja CityMarketite all avaneb maa/raputab ennast linna alt lahti ja/Vantaa lennuvälja üha laienevatest asfaldipragudest/poevad välja need/kes tahavad tagasi oma maad / nii ammu linna alla maetut/nii kõvasti kiviplaatidega kaetut). Raamatu viimane jaotus, "Mees ja lind", on käsitleb eelkõige armastuse (ma olin koos õega ja ei/ rääkinud sinust) ja selle mõrade teemat (me möödarääkimiste naerune lootsik/ triivib omasoodu). Siin tuleb esiplaanile naise sisemaailma ja tundeelu temaatika, naise suhestumine ja suhe mehega. Raamat lõpeb, võiks vist öelda ehinliku romantikaga, uuesti argisest eemalduva looga linnamehest boeingu ja metsaneiust haigru armumisest. Lisaks isikupärasele ja mõtlema ajendavale teemakäsitlusele on Kristiina Ehin kindlasti tähelepanuväärne oma oskuse poolest olla vaheldumisi (ja kohati koguni samaaegselt) nii jõuline ja terav kui ka õrn ja südamlik
Kuid samas pole ma siiani aru saanud, kas ma armastan Juhan Viidingu luulet luule või Viidingu pärast. Ma arvan, et armastan mõlemat. Ma loodan. ELOLE kiosk oli kuradi kujusid täis - sarvedega ja ilma lapseke asjata leti ees käis - ingleid ei torganud silma miks on küll ühed ja teised ei näe - on nad ju samast maailmast laps surus taskusse väikese käe - langes üks pisar ta silmast siis aga meenus üks jalutuskäik Pirita poole ja kohe silmisse ilmuski naerune läik kerge ja sügav sai ohe ema poolt hommikul triigitud rätt pühkis need pisarad ära ingel - ta sirutas tiibu ja kätt oli - ei lennanud ära Ma pean (vähemalt praegu) seda üheks Juhan Viidingu kõige suuremaks, võimsamaks ja sisukaimaks luuletuseks, kuid ei kavatse seda pähe õppida. Seda luuletust lugedes ei mõista me algul, millest või kellest see on ja ehk nii ongi parem. Selles luuletuses on valu, viha, ängi ja piina, kuid ka armastust, hellust ja hoolivust
oma näo, oma nime ning tee. Temast hinge viib helisev tee. Aja väsimus silmisse vaotab Täna tunnen, kuis valutab ilu- hõbeläikese vaikuse vee. hell ja imelik tunne on see. Ja sa võib-olla jälle siis palud hoida armsamat elavas käes, kanda kirsipuu õitsemisvalu, võtta lisaks üks sündimispäev, Kristiina Ehin et taas roheka valguse vihus, me möödarääkimiste naerune lootsik siis, kui tähtedelt kõliseb lund, triivib omasoodu tundes armsakssaand sõrmi veel pihus, meie märkamatajätmiste hajameelsed palvehelmed ärkaks kurbus taas võtma su und. peegeldavad juba päikest tähelepanematuse tähelaev Mathura sõuab üksinda läbi musta mere ja
omadega kinni jäänud sellesse ikka, otsides teistest tüdrukutes oma Annabeli. Humbertil oli küll oma eluajal palju üheöösuhteid või tähendusetuid armusuhteid, kuid mitte midagi sellist nagu koges ta Annabeliga tol suvel. Eriti oli tal suhteid nooremapoolsete naistega, kuid mitte keegi neist ei olnud välimuselt ega olekult võrdväärnegi Annabeliga, kelle välimust kirjeldas ta kui ''meekarva nahk'', ''lühikeseks lõigatud pruunid juuksed'', ''pikad ripsmed'', ''suur naerune suu''. Kõik muutus aga siis, kui ta oma elu keerdkäikude tõttu oli sunnitud ajutiselt elupaika vahetama. Ta uuris, et ega ei leidu kohta mõnes Uus-Inglismaa külas või unises väikelinnas, kus ta võiks oma suve veeta ning oma tööd jätkata(raamatu kirjutamist). Ta peatus oma tuttavate soovitusel lesknaise Charlotte Haze'i juures, kes hilisemalt ka Humbertisse ära armub. Humbert aga teda ta ei sallinud ning tema kodu ja üldine mulje pani teda sinna kolimise
Maris Savik Sinilind M. Maeterlinck TEGELASED: Memmeke Tyl ja taadike Tyl. Tyltyl poeg 10 aastane. Tore, pikakasvuline, tugev, rühikas. Naerune, heatujuline. Käitus julge ja kartmatu mehena, süda oli õilis. Mytyl tütar 6 aastane. Armas, kaunis. Suurte arglike silmadega. Väga õrn, nuttis vähimagi mure puhul. Tema hinges peitusid kõrgeimad naiselikud voorused oli armastav, hooliv. Väga kiindunud oma venda. Tylo Koer Tylette Kass Haldjas Berylune, emand Berlingot Valgus, Tuli, Vesi, Suhkur, Leib, Piim I PUURAIUJA MAJAKE -Suure metsa ääres väga väikeses ja logus majas elas puuraidur oma naisega
juba enne lehti pungist puhkes valget õiemerd. Ilmus vilgas abiline toimetama tolmlemist -- mesilane tiivuline õiemahla otsis vist. Kaldus kevad jaanikuule, maha langes õiekroon, paha see ei teinud puule -- õietupes viljatroon. Esmalt rohekas ja väike, pärast külg lõi kollaseks, kuni viimaks suvepäike maalis marja punaseks. Laps, kui oled marjamaias, tule meile lõikuskuul! Meie päikselises aias marjad valmis kirsipuul. Laps ja kuu ,,Ütle, kuuke, naerune suuke, millal sa puhkad, millal sa magad? -- Öösiti valgust ju jagad." ,,Väikene lapsuke, tatsuja tapsuke, päeval ma puhkan, päeval on aega mul, siis kui päikene seltsiks on sul." Sügise tulekul Ma nägin täna pääsukesi reas aialatil istumas ja teisi laululinnukesi end parvedesse kogumas. Veel vaatab pilvepilust päike ja paitab põldu leinavat. Teeb mesilane viimseid käike kesk kanarbikku õitsevat. Ja veskijärves vabisedes
annaabi.ee 
