2008 Elupaikja viis Elupaigana eelistab rabadega metsamassiive, milles leidub tuulevarju. Aktiivsed on nad hämaras, harvem päevavalgel. Päeval magavad tavaliselt kõrge heina sees, kui neid ei segata. Üksikeluviisiga Talve veedavad taliuinakus, mis kestab novembrist kuni märtsaprillini. Eelistavad suuri metsi. Toitumine Karud on segatoidulised.Söövad näiteks: Taimi Raipeid Marju Naati Kaera Mett koos kärgedega Putukaid Sigimine Innaaeg on pruunkarudel aprillist juulini. Tiinus vältab tavaliselt 79 kuud. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Huvitavaid fakte Ökosüsteemis on karule koht kiskjana. Ainus vastane on talle inimene. Rahvasuus hüütakse karu "mesikäpaks". Karu kõnnib talla peal. See on iseloomulik ka inimesele. Pildid..
hoolitseda. 2 1.4. Toitumine Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Ära ei ütle nad ka putukatest(sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva, eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega.Karu vajab väga palju toitu.Talveuinaku ajal toitub karu suvel kogutud rasvadest. 1.5. Sigimine Jooksuaeg ehk innaaeg on enamasti aprillist juulini. Tiinus kestab tavaliselt 7-9 kuud. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1-2 (harva kuni 5) abitut poega. Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud.Karud paarituvad kesksuvel. 1.6. Areng
Pärast lupjamist sobivad enamikule põllukultuuridele (Penu. 2005). Eesti haritava maa keskmine mullahindepunkt on 41, Viljandi maakonna keskmine on 43. Kõrge boniteediga põllumaadeks loetakse 50 ja suurema hindepunktiga maid ( Tarvastu valla üldplaneering, 2007). Kõige suurem veekogu, mis kaevete lähedale jäi- Võrtsjärv. Järve kaugus ca 500- 700 m. Rohumaa läheduses on endine kuivenduskraav. Mõned aastat tagasi olid tehtud kuivendustööd. Taimedest kasvab rohkem hiirehernest, naati, timutit, kurerehat, valget mesikat. Põllumaal kasvatatakse otra. Metsas leidub kuuske ja leppa. Kuusk on istutatud. Esinevad sõnajalad, samblikud, õrn lemmalts, jänesekapsas, laanelill, palusammal, mustikas ja pohl. Selles kohas, kus oli tehtud sügavkaeve reljef tasane, katvus 30%. 8 4. Muldkatte koosseis 4.1 Muldade liigiline koosseis
mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, 3 sarapuu-urbi, isegi kanarbikku. Sellist leiba kutsuti hädaleivaks (Moora, 1980). Näljaaegadel on Eestimaal taina sisse sõtkutud ka tambitud ohakaid, varsakapju, nõgeseid, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm (Moora, 1981). Oskar Loorits kirjeldab, kuidas inimesed meenutasid rasket põuaaega. Nii olevat Palamuse kihelkonnas korjatud sammalt, kuivatatud see ära ja pandud leiva hulka. Sammal oli leiva ära rikkunud, teinud selle kibedaks nagu tubaka. Leib põlenud varda otsas nagu tael. Baltisaksa publitsist, keelemees ja kauaaegne Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel kinnitab 18. sajandi lõpul: ,,Nii vaesed kui rikkad
Vähem leidub kuusikuid, saarikuid ja haavikuid. Alusmets on mitmesuguse tihedusega ja liigirikas. Kasvavad kusalapuu, toomingas, sarapuu, mustsõstar, magesõstar, pihlakas jt. Alustaimestik liigirikas ja üsna lopsakas. Iseloomulik on sõnajalgade, nagu ohtese, laane-, naiste-, laiuva-ja kolmissõnajala esinemine. Rohkesti leidub ka teisi taimi:angervaksa, seakapsast, saluheina, ussilakka, leselehte, ojamõõla, koldnõgest, soo-koertubakat, salu-tähtheina, võsaülast, harilikku metsvitsa, naati jt. Sammalkate on hõre, kohati puudub. Samblaist on tähtsamblad, kähar salusammal, tüviksammal jt. Salumetsa taimestik. (ht tp://bio.edu.ee/taimed/general/images/salumets.jpg ) 11 Harilik jänesekapsas Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, aga paljud ei tea et ka jänesekapsast on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks
Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuni on kõige lühem vanadel isastel ja pikim poegadega emasloomadel. Toitumine Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Elusaid loomi murravad sagedamini põhjapoolsematel aladel elavad karud. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Palju söövad nad ka erinevaid putukaid (sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega. Sigimine Jooksuaeg on enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Tiinus vältab tavaliselt 7...9 kuud. Pojad sünnivad jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1..
Lipiidid 3,3 g Tuhk 2,5 g Süsivesikud 48,3 g Kiudained 5,8 g 9. Lisandid leivas (põhjustatuna ikaldusaastatest) Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka lisaks aganatele jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi ja isegi kanarbikku. Näljaaegadel sõtkuti taigna sisse tambitud ohakaid, nõgeseid, varsakapju, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm. 10. Aganaleib esivanemate toidulaual Aganaleib kujunes 16.–17. saj eesti talurahva igapäevaseks leivaks ja püsis sellena kuni 19. saj keskpaigani. Aganaid tambiti leiva lisandiks tambilasnaga suures künas. Aganaleiba tehti ka tuulamata viljast. Rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli – viljaterad, aganad (kõluterad, sõklad, ohted, lehe- ja varreosakesed,
kuldristikut, harilikkassikäppa, ümaralehelist uibulehte, ojamõõlu, harilik angervaksi, harilikku heinputku,rabamurakat, kaske, kurekella, ängelheina, naistepuna, raudrohtu, harilikku vahert, kadakat jne. Õlle maitsestamiseks on kasutatud humalaid ja porssasid, kurkide ja tomatite soolamiseks toominga, sõstrapõõsaste, kirsi ja tamme lehti. Kolmandaks vaatleme toidutaimi. Supitaimedeks on kasutatud ning värskelt on söödud ja süüakse järgnevaid taimi: naati, piimaohakat, põldohakat, seakapsast, haput oblikat, kõrvenõgest, maltsasid (peamiselt valget hanemaltsa), jänesekapsaid, heinputke varsi, metsharak putkesid, tõlkjaid, kanakoolet, põldosja kevadvarsi, iminõgest, takjaid, paiselehte, harilikku kikkaputke, siberi karuputke, pilliroo noort vart, võililli, merikapsast, orasheina juurt, köömne varsi ja lehti, paiselehti, verevat kukeharja,kuuse- ja männikasve ja villpea vart. Lisaks on söödud ja pandud leivataignasse
kuldristikut, harilikkassikäppa, ümaralehelist uibulehte, ojamõõlu, harilik angervaksi, harilikku heinputku,rabamurakat, kaske, kurekella, ängelheina, naistepuna, raudrohtu, harilikku vahert, 14 kadakat jne. Õlle maitsestamiseks on kasutatud humalaid ja porssasid, kurkide ja tomatite soolamiseks toominga, sõstrapõõsaste, kirsi ja tamme lehti. Kolmandaks vaatleme toidutaimi. Supitaimedeks on kasutatud ning värskelt on söödud ja süüakse järgnevaid taimi: naati, piimaohakat, põldohakat, seakapsast, haput oblikat, kõrvenõgest, maltsasid (peamiselt valget hanemaltsa), jänesekapsaid, heinputke varsi, metsharak putkesid, tõlkjaid, kanakoolet, põldosja kevadvarsi, iminõgest, takjaid, paiselehte, harilikku kikkaputke, siberi karuputke, pilliroo noort vart, võililli, merikapsast, orasheina juurt, köömne varsi ja lehti, paiselehti, verevat kukeharja,kuuse- ja männikasve ja villpea vart. Lisaks on söödud ja pandud leivataignasse
ei suuda paksu lume korral hiiri tabada. ·Sigimine ja areng Täiskurnas on 2...5 muna ja see on täis aprilli alguses Pruunkaru ·Levik Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. ·Elupaik ja -viis Elupaigana eelistab rabadega metsamassiive, milles leidub tuulemurdu. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas, harva päevavalgel. ·Toitumine Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Palju söövad nad ka erinevaid putukaid. Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega. ·Sigimine Tiinus vältab tavaliselt 7...9 kuud. Pojad sünnivad jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1...2 (harva kuni 5) abitut poega. Valge jänes Toitumine: Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased
segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi, isegi kanarbikku. Sellist leiba kutsuti hädaleivaks (Moora, 1980). Näljaaegadel on Eestimaal taina sisse sõtkutud ka tambitud ohakaid, varsakapju, nõgeseid, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm (Moora, 1981). Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida (Moora, 1980). 5 3. Leivategu Pärast töömahukat ja rasket rehepeksu oli ka teradest jahu saamine kaugematel aegadel küllaltki vaevarohke. Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvatuskivide abil.
annaabi.ee 
