Muutused Eesti ühiskonnas esiaja lõpust kohanemiseni keskaja ühiskonnaga (0)

Muutused Eesti ühiskonnas esiaja lõpust kohanemiseni keskaja
ühiskonnaga
Essee
Eestimaa on olnud aegade vältel üks mitme isandaga maa. Tema pinnalt on läbi käinud sakslased,
rootslased, taanlased, liivlased, latgalid ning palju muid rahvaid. Esiajast saadik on toimunud siin
palju muutusi, mis on viinud meie ühiskonda edasi nii tervikuna kui ka üksikute lülidena. Kogu see
muutus ja kohanemine on taganud meile pääsu keskaega.
12. sajandil hakkas jõudude tasakaal Läänemere piirkonnas muutuma ning tänu usulistele
erimeelsustele ja piiskop Meinhardi ülesandele Liivimaa ristiusustada, algas ristisõda. Eestlaste
muistne vabadusvõitlus oli see, mis ühendas eestlasi ning pani neid meeskonnana tööle, olenemata
kaotusest. Rahva jaoks peabki olema esmatähtis see, et rahvas oleks ühtne ning tõesti valmis oma
kodumaa eest võitlema. Ristisõda üldse algatati kuna usuti, et kristlik keskkond on kaupmeestele
ohutum ning mis üldkokkuvõttes edendaks kaubandust. Ühiskonna arenemise jaoks oli see vägagi
vajalik, kuid usu pealesurumine tekitas suuri mässe. Viimased rahvad, kes alistati olid semgalid
1290. aastal. Ei usu, et nemad nüüd kõige tugevam rahvas oli, vaid nemad asusid kõige kaugemal
lõunas.
Peale rahva ristimist hakati ehitama kirikuid ning loodi kirikukihelkonnad. Loodeti võita rahva
usaldus jumalateenistustega ning õpetustega kristlikust vaimust, mida jagasid preestrid. Ristisõja
lõppedes hakati ristisõdadega vallutatud regiooni nimetama Liivimaaks. Keskajale kohaselt tulid
nüüd maad jagada ning Liivimaale üritasid käppa peale saada piiskopid, Saksa ordu ning Taani
kuningas. Loogiline oleks, et nii mitmete jõududega maal toimub killustumine. Kuid tegelikult,
mingi side jäi maakondade vahel alles ning eestlased suutsid võimuvahetust ära kasutada Jüriöö
ülestõusu näol.
Liivimaal tekkis ka peale sõdu läänikord ning esile kerkisid seisused. Seisuste tekkimine oli suur
edasiminek keskaega. Muinasajal ei olnud rikkusel ja võimul nii suur tähtsus, kuid keskajal oli
võimuga tagatud ka hea eluolu. 14. sajandi keskpaigast korraldati ka iga-aastaseid linnadepäevi, kus
arutati tähtsaid kaubandusega seotud küsimusi ning maapäevi, kus said kokku maaisandad ja
erinevad seisused.
Tähtsaim muutus, mis minu arvates ühiskonda edasi viis, oli linnade teke. Kommunikatsioon,
kaubandus, käsitöö, kõik elualad said uue hoo, kuna kõik oli lähedal ning oli ka palju inimesi, kes
huvitus elatise teenimisest. Samamoodi levis jällegi usk, kuna linna kogukond käis peaaegu
tervenisti kirikutes ning linnades elavad inimesed pidid olema eeskujulikud.
Kõik eelnevad muudatused olid tegelikult edasiviivad ning isegi sõdadel olid mõnes mõttes head
tagajärjed, kuna isegi eestlaste jõukus ju tegelikult kasvas aardeleidude põhjal. Muidugi oleks olnud
ka veel palju arenguruumi, kasvõi selles, et talupoegadelt võetaks sunnismaisus kohustusena ära
ning iga inimene oleks võrdne olnud. Sellised hüved kuuluvad siiski uuemasse ajajärku. Kuid siiski
peab tõdema ristisõjad ja muistne vabadusvõitlus andsid suure hoo astumaks uude aega- keskaega.