Enda kloonilt oleks võimalik siirata ka erinevaid kehaosi ja elundeid. Ma arvan, et praeguses ühiskonnad ei ole kloonimine vajalik. Oleme kogu aeg ilma hakkama saanud ja saame nüüdki. Kloonimine võib tekitada erinevaid geeni haiguseid ja selle tagajärjel isegi surma. Inimesed võivad hakata kloonimist ära kasutama. Võidakse kloodina suuri armeesid või 1000 orje, et inimesed ei peaks ise tööd tegema vms. Me muutuksime laisaks. Samuti on kloonimine üsna pikk ja kallis protsess, ei ole ju mõtet sellele raha kulutada. Selle tagajärjel tuleb maailma inimesi pidevalt juurde ja tekib ülerahvastatus. Kiiremini saavad otsa ka looduslikuld ressursid. Meid on maal juba niigi palju, seega saaksid need veel kiiremini otsa. Kuna inimeste tervislikud seisundid ja immuunsus süsteemid on erineva tugevusega võidakse kloonima hakata vaid neid kõige tugevamaid. Siis aga juhtub
Suhtlemine muutub- hea või halb? Suhtlemine on väljend, mis ei ole mitte kellelegi meist võõras. Pole vahet, kas sa oled eestlane, sakslane või aafriklane- me kõik tervitame oma sõpru neid nähes ning soovime õhtul oma lähedastele ,,head ööd". Aga need väljendid on vaid mõned üksikud sõnad, kõik muu, mis jääb ,,tere hommikust" ning ,,head ööd" vahele, on pidevas muutumises. Meie sõnad näitavad, kes me oleme- kas siis meie muutume koos suhtlemisviiside muutumisega? See, mis meie jaoks on tänapäeval suhtlemine, paneks meie vanavanemad vaid silmi pööritama- messenger oleks nende jaoks ilmselt sama, miks raketiteadus. Kuid meie jaoks on see osa elust, mistõttu veedavad inimesed tänasel päeval reaalselt rääkides vähem aega, kui virtuaalselt. Kui küsimus on mugavuses, siis ei ole messengerile vastast, aga mida see endaga kaasa toob? Kas mugavus on väärt võõrandumist, mille põhjustab üha vähem reaalne suhtlemine. Me ei pruugi seda küll tajuda,...
Usun, et on palju neid kes tahavad kloonida ilusaid ja andekaid inimesi, või veel parem ilu ja mõistus ühes isikus oleks lausa jackpot. Kas on mõtet kulutada sellepärast raha kallile tüvirakutehnoloogiale, nad oleksid niisama silmailuks, neile peaks siis hakkama rakendust otsima, aga tööpuudus ja konkurents on niigi suur. Mina küll ei tahaks, et kellegi kloon napsaks minu eest näiteks töökoha. Teiselt poolt vaadatuna kui kloonid meie eest töö ära teeksid, muutuksime ise laisaks . Siit areneb uus eetiline küsimus tõenäoliselt näeksid suuremad inimtööjõudu kasutavad tööstused, nt. õmblusfirmad, võimalust saada kerge vaevaga odavat tööjõudu. Kuna kloonid tahavad ju ka elada täisväärtuslikku elu siinkohal väga loodan, et keegi hakka orje paljundama - siis suureneks loodusvarade , toiduainete ja muu vajaliku tarbimine, kuid ei saa unustada, et Maal on umbes 7 miljardit inimest, kellest
Gustav Suits on üheks eesmärgiks nimetanud saamise eurooplaseks, kuid see oleks justkui oma väärtuste ning tõekspidamiste hülgamine. Ning asemele saadaks multikultuur, mis reaalselt kajastab kultuuritust, kuna ei väärtustataks unikaalsust, vaid ühesugusust. Ning kuna meid, eestlasi, on arvult kaunikesti vähe, siis saades eurooplasteks, kaotaksime oma kultuuri, oma olemuse ning oma riigi- selle, mis meid kui rahvust, hoidis ühtsena. Eestlastena muutuksime väärtusetuks, meid kaabitaks kokku ühtsesse tervikusse ning järele jääks ehk ainult kogemus sellest mälestusest, et kunagi olime Keegi.
seda või teist. Kui me seda arvamust aga analüüsime, siis avastame me, et siin püüti väljendada vaid seda, mida oldi teistelt kuuldud, lehest loetud või mida vanemad olid õpetanud, kui alles laps oldi. ... Tal on sama illusioon kui plaadimängijal kui ta suudaks möelda - : "Ma mängin Motsarti sümfooniat", kuigi me kõik teame, et meie panime plaadi mängijasse ja et tema annab edasi, mis temasse pandi. Iga inimene vajab tunnet iseendast, identiteeditunnet. Me muutuksime hullumeelseks, kui meil poleks "enese- tunnet". Kuid see identiteeditunne on vastavalt kultuurile, milles me elame, erinev. Primitiivses ühiskonnas, kus üksik ei ole indiviid, võib "mina"-tunnet kirjeldada sõnadega: "Mina olen meie." Minu identiteeditunne seisneb selles, et ma samastan ennast grupiga. Mida enam ta muutub iseseisvaks ja endast kui indiviidist teadlikuks, eraldub tema identiteeditunne grupist. Iseseisva indiviidina peab ta ennast nüüd "minana" tundma.
ning seda raamatut lugedes ja sirvides tundub, et siiski, iseloomul on bioloogiline põhi. Täiesti reaalselt olemas. 10 KOKKUVÕTE Iseloom ehk karakter on isiksuse struktuuri element: inimese kõige selgemini väljenduvate ja suhteliselt püsivate psüühiliste omaduste kogum. Karakter ilmneb inimese igapäevases elus tema hoiakutes, käitumises ja suhtumistes. ,,Iga inimene vajab tunnet iseendast, identiteeditunnet. Me muutuksime hullumeelseks, kui meil poleks "enese- tunnet". Kuid see identiteeditunne on vastavalt kultuurile, milles me elame, erinev", on minu meelest sisuliselt tõestatud, et iseloomul on siiski bioloogiline põhi, ehk siis me saame oma iseloomu siiski kaasa oma vanematelt. Ka ühiskond vormib meid, kuid kui meil on tugevad vanemad, siis ei suuda ka keskkond kasvatada meis jõhkrust, vägivalda jms. Inimese käitumine on pärilike tegurite ja keskkonna mõju tulemus. Tugevasti mõjutab
» Kas su elus on olnud ka õnnelikke hetki? «Esimesed kolm aastat abielu olidki ainult õnn, armastus, idüll ja lillepidu. Kõik muutus pärast töökoha vahetust, kui öövahetustega tööle läksin.» Kas oma naisele oled tunnetest rääkinud? «Olen üritanud temaga arutada, aga reeglina ta põikleb jutust kõrvale.» Milles sa praegu oma elus lahendust näed? «Näen lahendust, et me mõlemad elukaaslasega muutuksime ja loobuksime pahedest, nagu see on alkohol nii tema kui minu puhul. Tema joob samamoodi. Päris mälukasse ei võta, aga vahel palju puudu ka pole. Kui tema joob, siis reeglina last ei ole kodus. Harvadel juhtudel, kui ta on, siis üritab laps viibida täiskasvanute seltskonnas, kusjuures tegelikult me teda keelame. Siis laps vaatab omaette multikaid ja vedeleb niisama. Lapse suhtes tunnen kiindumust, aga vahel, kui abikaasa keerab tema minu vastu üles, tekib
see aitab tal selgemini lahti mõtestada möödunud aegade klassikonflikte. Selles seisnebki näiteks "Rob Roy", W.Scotti ühe tuntuima romaani tähtsus. Nende kirjaniku loomingu iseärasuste põhjal võiski Belinski rääkida sellest, et Walter Scott "andis euroopa uusimale kunstile ajaloolise ja sotsiaalse suunitluse". Ühes teises artiklis kirjutas Belinski: " Kui loeme W. Scotti ajaloolist romaani, siis muutuksime nagu ise kirjeldatava epohhi kaasaegseteks, selle maa kodanikeks, kus hargnevad romaani sündmused, ja me saame neist elava vaatluse teel õigema arusaamise, kui seda suudaks neist anda ükskõik milline ajalooõpik." W. Scotti parimates romaanides, nende hulgas ka "Rob Roys", peegeldub ajalooliselt õigesti rahvamasside saatus kodanliku ühiskonna tekkimise ajajärgul. W. Scott on inglise kirjanduses esimesena osanud kujutada rahvast otsustava ning tähtsaima jõuna ajaloo arengus
· Individuaalne alateadvus ning kollektiivne alateadvus. · Psüühika teadvustatud pool ning ligipääsmatu pool · ,,Mina" kui arhetüüpiline energia, mis annab käsklusi ja liidab isiksuse tervikuks, mina olulisim osa on EGO. · Vari isiksuse need aspektid, mille lähemast tundmaõppimisest oleme mingil põhjusel hoidunud ehk loomuse tumedam pool. Mõtlematu tegutsemine tekitab sinus varju. Kui õnnestuks näha oma varju, muutuksime immuunseks moraalse ja vaimse nakkuse ja laimu suhtes. MINA vastasspool. Kehastab neid omadusi,mis meile teistes inimestes kõige vähem meeldib. · Suurim panus Jungi isiksuseteoorias on tüpoloogia. Viisid, kuidas indiviidid harjumuspäraselt reageerivad maailmale: - introversioon energia tuleb seestpoolt, vajadus üksilduse järele, nad pole hüljatud, vaid see nende isiklik valik. Sõpru vähe, aga olemasolevad suhted tugevad.
Inimesed otsivad oma teist poolt ja see ongi armastus (eros). Halenaljakad katsed proovida kokku panna kummalise vormiga kehasid näitab, kui kaugel me jumalatest oleme. Miski ei garanteeri, et leiame teise poole. See on vaevaline otsing, ja kui leiame, et pruugi see ühendus kesta, sest nauding on mööduv. Tegelikult ihaldame hingede ühinemist ehk lõplikku terviklikkuse taastamist. Kui see ka oleks võimalik, siis muutuksime liikumisvõimetuks, ei suudaks eksisteerida siin maailmas. See on saavutamatu tahe ja hingepiin. · Sokratese (Diotima) kõne armastus tähendab, et x ihaldab y. Ihaldamise ja omamise vahekord. Ihaldame alati seda, mida me ei oma, ja seda, mida omame, ei ihalda ega ka armasta. Armastus ja surematusetaotlus: inimesed püüdlevad surematuse poole ja ainus võimalus selleks ongi soo jätkamine, selleks on vaja omada teist inimest ehk on
mõtestada möödunud aegade klassikonflikte. Selles seisnebki näiteks "Rob Roy", W.Scotti ühe tuntuima romaani tähtsus. Nende kirjaniku loomingu iseärasuste põhjal võiski Belinski rääkida sellest, et Walter Scott "andis euroopa uusimale kunstile ajaloolise ja sotsiaalse suunitluse". Ühes teises artiklis kirjutas Belinski: "Kui loeme W. Scotti ajaloolist romaani, siis muutuksime nagu ise kirjeldatava epohhi kaasaegseteks, selle maa kodanikeks, kus hargnevad romaani sündmused, ja me saame neist elava vaatluse teel õigema arusaamise, kui seda suudaks neist anda ükskõik milline ajalooõpik." W. Scotti parimates romaanides, nende hulgas ka "Rob Roys", peegeldub ajalooliselt õigesti rahvamasside saatus kodanliku ühiskonna tekkimise ajajärgul. W. Scott on inglise kirjanduses esimesena osanud
annaabi.ee 
