Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Värvus Karvastik on üldiselt pruunikasmust, väikesed erinevused on alamliikide lõikes. Ülapool, keha küljed ja pea on tumedamat tooni, alapool ja jalad on heledamad. Karvkate on tihe ja pikk. Sarved Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Põhja-Ameerika põtrade sarved kaaluvad keskmiselt 16–23 kg, Euroopa põtrade omad keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi. Võimsamaid sarvi kannavad põdrad tavaliselt 5–10 aasta vanusena, seejärel muutuvad need taas väiksemaks. Kuju järgi eristatakse pulksarvi ja kühvelsarvi. Nende esinemine põdrapullidel sõltub peamiselt isendite elukohast. Levila lõunapoolsetel aladel esineb rohkem pulksarvedega loomi ning mida enam põhja poole liikuda, seda rohkem kühvelsarvedega isendid domineerima hakkavad.
Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest majanduslikult ei ole see kasulik. Põhjuseks on asjaolu, et aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. Mullikate optimaalne esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel on 15...18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist. Eesti punast tõugu mullikatel peaks see olema vähemalt 350 kg ning eesti holsteini tõugu mullikatel 380...400 kg. Tiinestamine: Lehmi ja mullikaid tiinestatakse loomuliku paarituse teel pulliga või kasutatakse kunstlikku seemendust. Kunstlik seemendus võimaldab vähendada emasloomade tiinestamiseks vajaminevat pullide arvu. Tänu sellele on võimalik seemenduseks valida vaid parimaid aretusväärtusega pulle, mis omakorda
Karvakate on tihe ja pikk, värvuselt pruunikasmust. Pea ja keha küljed on tumedamad, jalad ja alapool heledamad. Sõrad on suhteliselt suured ja nihkuvad laiemale pehmel pinnasel (kasulik rabapinnasel liikumiseks). Põdra kolju Sarved on ainult isasloomadel (pullidel), võivad olla 1,8 m laiused, kaaluda kuni 36 kg. Suurus oleneb looma vanusest ja toitumisest, nad ilmuvad vasikatel esimesel eluaastal sarvemüksudena. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, 2-3 aastastel kahe- või kolmeharulised jne. 5-10 a vanusena on võimsamad sarved, hilisemas vanuses muutuvad sarved väiksemaks (näiteks 10 a vanustel ja vaneatel väheneb keskmine sarveharude arv 4-ni). Vanadel isenditel on sarved jämedamad (ümbermõõt üle 150 mm). Kuju järgi eristatakse pulk- ja kühvelsarvi. Levila lõunapoolsematel aladel esineb rohkem pulksarvedega loomi, põhjapool kühvelsarvedega
Hheintaimede eelised: 1. Stabiilsem saak 2. Väike sõltuvus ilmastikust 3. Väiksem inimtöö ja energiakulu toodanguühikule 4. Saaki kasutada maist hilissügiseni peaaegu kadudeta 5. Väärindavad kõige paremini mineraalväetisi 6. Rohusöödad on mäletsejatele bioloogiliselt täisväärtuslikuks söödaks. Rohusöötadel tähtis koristusviis!! Ja muud asjad, sõltub kvaliteet! Rohumaade rajamine Maa-ala valik Vasikate ja lindude karjamaad lauda juurde. Mullikatel ja lammastel võib olla kaugemal. Arvestada jootmisvõimalustega. Ühes massiivis asuvad karjamaad. Universaalse kasutusega rohumaad lauda lähedal. Niitelised rohumaad võivad olla farmist kaugemal. Kasvukoha vastavus heintaimde nõuetele. Niiskemad mullad. Muude asjade kasvatamiseks vähesobivad kohad. Mineraalmullad head, välja arvatud liivad ja kruusad. Lüpsilehmadele viljakamad alad kui noorloomadele. Vasikad hästi viljakale.
esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. oluline, et mullikad saavutaksid seemenduseks nõutava kehamassi võimalikult lühikese perioodi jooksul, mis võimaldab neid tiinestada võimalikult noores eas. Mullikate optimaalne ESMAKORDSE SEEM.VANUS eesti veisetõugudel peaks olema 15...18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist. EPK mullikatel vähemalt 350 kg ning EHF mullikatel 380...400 kg. Et sellist kehamassi saavutada, peaks noorveiste ööp.iiive olema esimesel eluaastal keskmiselt 700 g, teisel eluaastal 500 g. Selleks, et neid nõudeid täita, tuleb noorloomi õigesti sööta ja pidada. . Noorpullidelt alustatakse sperma võtmist 12-14kuul. 10. VEISTE IND EHK ÖSTRUS Ind on emasl.füsioloogiline seisund, otsib isasl
esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. Kõik üleskasvatamiskulud peab loom katma täiskasvanuperioodil piima - ja/või lihatoodangu kaudu. Seepärast on oluline, et mullikad saavutaksid seemenduseks nõutava kehamassi võimalikult lühikese perioodi jooksul, mis võimaldab neid tiinestada võimalikult noores eas. Mullikate optimaalne ESMAKORDSE SEEMENDAMISE VANUS eesti veisetõugudel on 15...18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist. Eesti punast tõugu mullikatel peaks see olema vähemalt 350 kg ning eesti holsteini tõugu mullikatel 380...400 kg. Et sellist kehamassi saavutada, peaks noorveiste ööpäevane massiiive olema esimesel eluaastal keskmiselt 700 g, teisel eluaastal 500 g. Selleks, et neid nõudeid täita, tuleb noorloomi õigesti sööta ja pidada. Kahjuks see alati nii ei ole.
noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. oluline, et mullikad saavutaksid seemenduseks nõutava kehamassi võimalikult lühikese perioodi jooksul, mis võimaldab neid tiinestada võimalikult noores eas. Mullikate optimaalne ESMAKORDSE SEEM.VANUS eesti veisetõugudel peaks olema 15...18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist. Noorpullidelt alustatakse sperma võtmist 12-14kuul. 16. Ind, tiinestamine, kunstlik viljastumine, embrüosiirdamine - Ind on emasl.füsioloogiline seisund, otsib isaslooma lähedust ja laseb ennast paaritada. Ind on seotud munarakkude valmimisega munasarjas. Sel ajal eritub munasarjadest verre innahormoon östrogeen, mis põhjustab muutusi emaslooma käitumises. Lehm muutub
loomade aretusväärtuste määramise rahvusvahelised nõuded ja standardid. INTERBULL on ICARi alamkomitee, kes kehtestab piimaveiste geneetilise hindamise meetodite rahvusvahelised standardid ja korraldab rahvusvahelist hindamist. 36. veiste jõudluskontrolli läbiviimine Kontroll-lüpsid viib läbi jõudlusandmete koguja või sellekohase väljaõppe saanud isik. Kontroll-lüpsi tehakse loomapidaja kõigil lüpsvatel lehmadel ja aborteerunud lüpsvatel mullikatel. Pärast poegimist tehakse esimene kontroll-lüps alates 7. laktatsioonipäevast. Haigete lehmade piimakoguseid ei mõõdeta ja nende piimast proovi ei võeta. Laudalehele tehakse märge "haige". Kontroll-lüpsil määratakse iga lehma piimakogus kilogrammides kümnendiku täpsusega ehk üks koht peale koma (nt 12,1). Piimakoguse määramiseks kasutatakse ICARi poolt heaks kiidetud piimameetrit või elektroonilist
Lehma toodangud arvestatakse kontroll-lüpside põhjal. Kontroll-lüpsil määratakse lehma kontrollpäeva toodang ja võetakse piimaproov. Kontroll-lüps tehakse karjas üks kord igal kontrollperioodil kõigil 24 tunni jooksul toimuvatel lüpsikordadel. Ajavahemik kahe kontrollpäeva vahel võib olla 22-37 päeva ning üks kord kontrollaasta jooksul kuni 65 päeva. Kontroll-lüpsi tehakse loomapidaja kõigil lüpsvatel lehmadel ja aborteerunud lüpsvatel mullikatel. Pärast poegimist tehakse esimene kontroll-lüps alates 7. laktatsioonipäevast. Haigete lehmade piimakoguseid ei mõõdeta ja nende piimast proovi ei võeta. Laudalehele tehakse märge"haige". Kontroll-lüpsi läbiviimine toimub kahel meetodil: Standardkontroll-lüps - kontroll-lüps tehakse karjas üks kord igal kontrollperioodil kõigil 24 tunni jooksul toimuvatel lüpsikordadel. Kontroll-lüpsiga alustatakse kahekordsel lüpsil õhtusest ja
Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi. Võimsamaid sarvi kannavad põdrad tavaliselt 5–10 aasta vanusena, seejärel muutuvad need taas väiksemaks. Kuju järgi eristatakse pulksarvi ja kühvelsarvi. Nende esinemine põdrapullidel sõltub peamiselt isendite elukohast. Levila lõunapoolsetel aladel esineb rohkem pulksarvedega loomi ning mida enam põhja poole liikuda, seda rohkem kühvelsarvedega isendid domineerima hakkavad
K-lüps tehakse karjas üks kord igal kontrollperioodil. Ajavahemik kahe kontrollpäeva vahel võib olla 22-37 päeva ning üks kord kontrollaasta jooksul kuni 65 päeva. K- lüpsi võib läbi viia kolmel meetodil: a) standardkontroll-lüps, b) vahelduv kontroll-lüps, c) lihtsustatud meetod kolmekordsel lüpsil. Farmisiseselt erinevaid kontroll-lüpsi meetodeid kasutada ei ole lubatud. . Kontroll-lüpsi tehakse loomapidaja kõigil lüpsvatel lehmadel ja aborteerunud lüpsvatel mullikatel. Pärast poegimist tehakse esimene k.-lüps alates 7. laktatsioonipäevast. Haigete lehmade piimakoguseid ei mõõdeta ja nende piimast proovi ei võeta. Laudalehele tehakse märge "haige". K-lüpsil määratakse iga lehma piimakogus kg. kümnendiku täpsusega ehk üks koht peale koma (nt 12,1). Piimakoguse määramiseks kasutatakse ICARi poolt heaks kiidetud piimameetrit või elektroonilist piimamõõtmisvahendit, mis on JKKs või JKK poolt volitatud isiku
Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga. Lihakeha ehk rümba mass on lihakeha kaal ilma sisemise rasvata. Tapasaagis on tapamass ja tapaeelse kehamass suhe protsentides. Tapasaagis oleneb looma toitumusest, vanusest, tõust ja sugupoolest. Tapasaagis on suurem kõrgemas toitumuses ja madalam lahjas toitumuses loomadel. Lihatõugu veistel on suurem tapasaagis (55-65%) kui piimatõugu (45-55%) veistel. Pullidel ja härgadel (kastraat) on see näitaja suurem kui lehmadel ja mullikatel. I kategooria subproduktid on maks, neerud, keel, ajud, lihalõiked, süda, diafragma, saba ja udar. II kategooria subproduktid on puhastatud vats, kiidekas, libedik, trahhea, põrn, kopsud, ajudeta ja keeleta pea, jalad, sõrgats, mokad, kõrvad, pikaalliha söögitoru ümber ja kõrisõlm. 8) Veiste lüpsiseadmete klassifikatsioon, lüpsiplatside tüübid. Kasutusalade järgi a) asemetel lüpsmiseks – lehm asub laudas kindlal asemel, kuhu viiakse lüpsiaparaat ja toimub lüpsmine.
kuivõrd osatakse arvestada lehma bioloogiliste vajadustega. · Söödavajaduse määravad organismis toimuvad ainevahetusprotsessid. · Organismi füsioloogiline toitainete vajadus on seotud kasvu, laktatsiooni, reproduktsiooni, tervisliku seisundi, keskkonnatingimuste jm faktoritega · Erinevates kasvufaasides ja laktatsiooni etappidel toitainete vajadus muutub. · Vasikate puhul tuleb eelkõige arvestada juurdekasvuga, mullikatel juurdekasvu ja tiinusega ning lehmadel tiinuse, laktatsioonistaadiumi ja toodanguga. · Mida kõrgem on lehma toodang, seda suurem on toitainete vajadus. · Söötmisega kinnisperioodil (nn avanss-söötmine) luuakse lehmal laktatsiooni alguseks teatud energiavaru, mida kasutatakse intensiivsema piimaloome perioodil täiendava energiaallikana lisaks söödast saadavale energiale. · See energiavaru salvestub rasvkoena ning avaldub lehma konditsioonis.
annaabi.ee 
