Muistse vabadusvõitluse lõppjärk (1)

Muistse vabadusvõitluse lõppjärk
1222 – 1227
1221.a. üritasid saarlased koos rävalaste, harjulaste ja virulastega vallutada Tallinnat , mis
ebaõnnestus. 1222.a. maabus Taani vägi eesotsas Valdemar II-ga Saaremaal, kus hakati
rajama kivilinnust. Linnuse valmides lahkus kuningas jättes sinna kaitsemeeskonna.
Saarlased otsustasid seda ära kasutada ja asuti organiseerima vastulööki. Õpiti ehitama ka
kiviheitemasinaid. Linnus piirati sisse ja vallutati. Sõnum saavutatud edust saadeti kõikjale
üle Eesti. Vabastati Varbola linnus. 1223 .a. jaanuaris tungisid eestlased Viljandi linnuses
kallale sakslastele. Tapeti orduvendi, sulaseid, kaupmehi ja isegi foogt. Läti Hendriku sõnul
kiskusid eestlased Järva foogtil Hebbel südame välja. Vastuhaku käigus vabastati ka Otepää
ja Tartu. Kiire ja otsustava tegutsemise käigus õnnestus tagasi oma valdusesse saada kogu
maa v.a. Tallinn.
Peagi alustasid vaenuväed uuesti retki Lõuna-Eestisse, millele eestlased vastasid
omapoolsete sõjakäikudega. 1223.a. suvel piirasid sakslased Viljandi linnust. Eestlased
olid sunnitud lõpuks alistuma ja laskma end ristida . Eestlased said aru, et oma jõududest ei
piisa. Läkitati saadikud Pihkvasse ja Novgorodi ning isegi Suzdali. 1223.a. teisel poolel tuleb
Vladimir-Suzdali suurvürsti vend Jaroslav Eestisse piirates koos eestlastega Tallinnat, mida
aga vallutada ei suudeta. Järk-järgult õnnestus sakslastel taas oma võimu laiendada. 1224.a.
suveks jäi mandriosa peamiseks vastupanupunktiks vaid Tartu, mida 2 piiramisel sakslastel
ei õnnestunud vallutada. 15. augustil 1224.a. asuti Tartu linnust piirama kolmandat korda.
Eestlastest kaitsjaid abistas Tartusse jõudnud vürst Vjatsko oma 200 mehega. Tormijooksu
käigus õnnestus sakslastel linnus vallutada. Venelaste lubatud abivägi jäi hiljaks . Tartu
langemisega oli kogu Eesti mandriosa langenud võõrvõimu alla. 1227.a. jaanuaris ületas
sakslaste 20 000 meheline armee merejää ja jõudis Muhu linnuse alla. Pärast Muhu
linnuse vallutamist ja põletamist liiguti Valjala linnuse alla. Linnus alistus ilma vastupanuta.
Saaremaa vallutamisega 1227.a. lõpeb ka eestlaste muistne vabadusvõitlus.
Eestlaste kaotuse põhjused:
1) Eestisse tehti lühikese perioodi vältel hulganisti sõjaretki, millest pooltele suudeti vastata
2) Sõjaline ülekaal oli vastasel, kuna neil olid elukutselised sõjamehed, kes olid hea
väljaõppe ja kogemustega ning kasutasid tolle aja kõige paremat ja täiuslikumat relvastust
(ammud). Pidevalt said nad oma vägesid täiendada. 3) Lisaks sakslastele tuli võidelda ka
sõjaliselt tugevate Taani ja Rootsiga. Vallutajate taga seisis ka mõjuvõimas rooma -katoliku
kirik 4) Vallutajad kasutasid ära alistatud rahvaid – liivlasi, latgale, keda sunniti sõjakäikudele
eestlaste vastu 5) Eestlaste ühistegevus, sõjaväe korraldus ja relvastus oli orienteerutud vaid
üksikute sõjakäikude tarvis mitte plaanipärase vallutuse vastu 6) Eestlastel polnud veel välja
kujunenud oma riiki. Sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad, mis halvas vastupanu
7) Nõrgaks küljeks oli ka koostöö puudumine naaberrahvastega 8) Tõsisteks vastasteks
vabadusvõitluse algperioodil olid venelased . Lisaks ei pidanud venelased alati täpselt
kokkulepetest kinni ja see halvas tõsiselt eestlaste kavandatud ettevõtmisi.
Tagajärjed: Eesti langes pikkadeks aastasadadeks võõrvõimu alla. Eestlaste ühiskondlikul
püramiidil lõigati ära tipp, eestlaste valitsejateks ja nende saatuse otsustajateks said
sakslased. Tegelikud valitsejad , kellest kujunesid hiljem nn. baltisakslased tundsid ennast
Eestis võõrana, mis takistas eestlaste eneseteostust. Positiivsed tagajärjed on seotud
kultuuriga. Eesti lülitus Euroopa kultuuriruumi, mille mõju tugevnes.