Muinasjutt: Jumalik lill (0)

Jumalik lill
Elas kord üks naine. Ei olnud ta veel endale teist poolt leidnud, sest ta ootas ikka seda ainumast ja õiget.
Saabus sügis ning tulid suured tormid. Ühel öösel tundus naisele, et ta kuulis õuest mingit kummalist häält. Kui ta läks ust avama, kukkus tuppa sisse kauni välimusega kahvatu näoga mees.
„Kes sa oled?“ imestas naine ja ruttas kiirelt noorele mehele appi, aitas ta istuma ja andis talle süüa. Mees ei tahtnud midagi rääkida sellest, kust ta tulnud on ja kes ta on. Kui ta seal tema köögis istus kahvatuna, tundis naine, kuidas tema sees tekkis mingi imelik tunne – armastus?
„Kas sa jääksid siia minu juurde?“ küsis ta. Kahvatu ja väsinud olemisega mees naeratas ning nõustus. Nii saigi neist paar.
Mees kosus ja osutus väga heaks kaaslaseks, kes oskas kodu ja naise eest hoolitseda ning puid lõhkuda. Eriti hästi sobis mehele õues töötamine, ta armastas lund lükata ja maja remontida. Õhtuti köögis ahju ees olles, muutus mees aga tavaliselt väsinuks ja kaebas valu.
Mida lähemale tuli kevad, seda kõhnemaks ja kahvatumaks mees jäi. Naine armastas teda väga ja viis teda arstide juurde, aga keegi ei saanud aru, mis on mehel viga võis olla.
„Mind ei saa need arstid aidata,“ ütles mees kurvalt. Aga mis tal siis viga oli? Seda ei tahtnud mees oma naisele kuidagi rääkida.
„Palun luba, et sa ei sure,“ anus naine teda. „Ma luban ,“ vastas mees. „Ma luban, et ma tulen tagasi, kui ma ka vahepeal kusagile kadunud olen!“
Ühel ilusal kevadpäeval tulid naisele sõbrannad külla. Nad istusid põrandal, ajasid juttu ja jõid teed, samal ajal kui mees kuskil toimetas. Ühel hetkel kutsus naine oma meest, aga vastust ei tulnud. Otsima minnes leidis ta mehe väga nõrgana maas lamamas.
Naine otsustas abi otsida. Ta kutsus kokku kõik ümberkaudsed ravitsejad , aga mitte keegi ei leidnud mehe haigusele seletust. Üks ravitseja teadis rääkida, et kuskil kasvab üks imeline lilla lill, mis parandab paljudest haigustest . Aga seda, kust seda lille leida, ei osanud keegi öelda. Ja nii juhtus, et naine hakkas tasahilju mehe paranenemise osas lootust kaotama.
Ühel päeval õue minnes ja oma peenart silmitsedes, märkas naine midagi ootamatut. Tema peenras oli hakanud kasvama just see sama lill, mida ravitseja oli kirjeldanud. Ta tegi nii nagu oli öelnud ravitseja ja kuivatas juure ja õied ning tegi pulbriks.
Iga päev hakkas ta mehele ravimit toidu sisse segama ja mees kosus silmnähtavalt kuni paranes täielikult.
Naine ei suutnud oma õnne uskuda ja arvas , et siin pidi küll Jumala käsi mängus olema. Sellest ajast peale, kutsutaksegi seda lille Jumalakäpaks, mida teatakse tänapäeval ka ühe orhidee liigina .