Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja. Karvased hallikasrohelised kaunakujulised kukkurviljad ilmuvad alates juuli lõpust, valmivad kobaras järgemööda. Lehed on suured. Esinevad nii juurmised kui varrelehed. Juurmised on pikarootsulised, sõrmjagused, 3...5 osaga, karvased (eriti allküljel), varrelehelt kujult samasugused, kuid lühirootsulised kuni rootsutud, veidi väiksemad. Vars on tugev, nõrgalt sooniline, kaetud peente käharate karvadega. Juured on muguljalt paksenenud. Elupaik: niidud, lehtmetsad Ohutegurid: ehitustegevus (sh teede, mänguplatside jne rajamine), niitude, karjamaade jms avamaade võsastumine niitmise või/ja karjatamise katkemisel Ohustatuse kategooria: eriti ohustatud Selgrootu Anax imperator, kuningkiil Kirjeldus: Pikkus on 60-80 mm, nümfidel 50 mm. Tiivaulatus 95-110 mm. Isasel on tagakeha helesinine, musta värvi pikivöötidega, pea on roheline, emasel - laia pruuni värvi mustriga sinise- ja rohelisekirju tagakeha
Kasvavad okas-ja segametsades kuuskede läheduses. On olemas valget värvi kübar, krae ja jalg. Seen on üleni valge, sh eoslehekesed, mille värvus ka vananedes ei muutu. Seen on valge, aga eoslehekesed on roosakad, punakad või lõpuks mustad. Jalg on otsapidi kotjas tupes, mis võib maa seest märkamata jääda. Jalg on alt muguljalt jämenenud, aga tuppe ei ole! Vigastus-või lõikekohad jäävad valgeks. Vigastus-või lõikekohad muutuvad ajapikku kollakaks. SURMAVALT MÜRGINE! MAITSEV SÖÖGISEEN, SÖÖDAV VÄRSKELT! Jahutanuk ja harilik kännumampel
1. (2) Mis on korp? Kus esineb? Mitmeaastastel taimeosadel epiderm hävib ja selle asemele tekib sekundaarne kattekude: korkkude ja korp. Õhulõhesid asendavad lõved. 2. (1) Mis on epiderm? Epiderm on kattekude, mis katab enamusi noori taimeosasid. Tavaliselt ühekihiline, rakuvaheruumi pole ning klorofülli on vähe. 3. (2) Kus esinevad sigisibulad? Näide sigisibulad esinevad maapeal ning on muguljalt paksenenud. Arenevad õisikus(küüslauk) või lehtede kaenlais. 4. (2) Mis on mükoriisa? Kellel esineb? On seeneniidistiku ja juurekoe tihe ühendus, moodustuvad põhiliselt kübarseened. 5. (1) Mis on fülloklaadid? on lame, lehekujuline lehe ülesannet täitev vars, nagu näiteks ruskusel, viigikaktusel. Erinevalt lehest kannab kladood pungi. Füllood on ilma labata, lamendunud lehekujulise rootsuga leht, nagu paljudel akaatsia 1. (3) Õhulõhe ehitus (joonis) 2
Lehed on muundunud okasteks. Okkad on väga erineva suuruse ja kujuga, esinevad tavaliselt kimpudena ja neil on mitmesugused funktsioonid: kaitse rohusööjate poolt ärasöömise vastu, osaliselt kaitse päikesekiirguse vastu, kasvukiiruse reguleerimine ning taime varustamine kondenseerunud veega. Okkad võivad olla väga kõvad ja puitunud, kuid ka äärmiselt peened ja udusulgjad. Juured laiuvad enamasti maapinna lähedal (sademevee võimalikult tõhusaks imamiseks), mõnel liigil on muguljalt jämenenud peajuur. Lühiealised, enamasti üksikult paiknevad õied on suuruselt väga erinevad (läbimõõt mõnest millimeetrist paarikümne sentimeetrini), neil on palju kattelehti ja tolmukaid, raag puudub; vili on mari. Kujult ja suuruselt on kaktuselised liigiti äärmiselt mitmekesised: leidub kuni 18 m kõrgusi puukujulisi sammaskaktusi, kerakujulisi kaktusi, lapikute varrelülidega kaktusi ja pikkade peente vartega epifüüte. Paljudel on viljad ja varre lihakas sisu söödavad.
ksüleemi paigutuse järgi, nende evolutsioonist annab ülevaate joonis. Juhtkimp- Peritsüklist seespool asub radiaalne juhtkimp, kus ksüleem ja floeem on asetunud vaheldumisi, ribadena. Juurestik- taime maa-alune osa. Juure muudendid -tekke poolest juured, kuid omavad lisafunktsioone. Säilitusjuured lihakad juured, milles rikkalikult arenenud säilitusparenhüüm. Juurviljadel paksenevad kambiumi tegevusel nii hüpkutüül kui ka peajuur. Muguljuur muguljalt paksenenud lisa- vôi külgjuur (daalia, bataat, aedrôigas?). Esikoores palju toitaineid, tärkliserikkad. Hüpokutüül varre kôige esimene lüli idukaelast varre lehtedeni; hüpokutüüljuur on nn lisajuur (varrest arenenud). Risoom- e. juurikas (vars!) mullas püsti, kaldu vôi rôhtsalt paiknev lihakas maa-alune vars, mis täidab mingit säilitus ülesannet. Mugul ümara kujuga tugevasti paksenenud lühivôsu, mis täidab säilitusorgani ülesannet, nt. kartul (vars!)
evolutsioonist annab ülevaate joonis. Juhtkimp- Peritsüklist seespool asub radiaalne juhtkimp, kus ksüleem ja floeem on asetunud vaheldumisi, ribadena. Juurestik- taime maa- alune osa. Juure muudendid -tekke poolest juured, kuid omavad lisafunktsioone. Säilitusjuured lihakad juured, milles rikkalikult arenenud säilitusparenhüüm. Juurviljadel paksenevad kambiumi tegevusel nii hüpkutüül kui ka peajuur. Muguljuur muguljalt paksenenud lisa- vôi külgjuur (daalia, bataat, aedrôigas?). Esikoores palju toitaineid, tärkliserikkad. Hüpokutüül varre kôige esimene lüli idukaelast varre lehtedeni; hüpokutüüljuur on nn lisajuur (varrest arenenud). Risoom- e. juurikas (vars!) mullas püsti, kaldu vôi rôhtsalt paiknev lihakas maa-alune vars, mis täidab mingit säilitus ülesannet. Mugul ümara kujuga tugevasti paksenenud lühivôsu, mis täidab säilitusorgani ülesannet, nt. kartul (vars!)
23. Pojeng Pojengid on kõigile tuntud taimeperekond. Need on kõrged, suurte õitega efektsed püsikud, olles seetõttu juba väga ammusest ajast olulised aiataimed. Ta on suvel õitsev lill, mille väärtuseks on külmakindlus, pikaealisus ja vähenõudlikkus, ilus ning kauasäiliv lehestik, puhmiku kõrgus, õie suurus ja ilu, õievormide ja värvuste mitmekesisus, pikk õitseaeg ning hea säilivus lõikelillena. Neid iseloomustavad lihakad, muguljalt paksenenud juured ja suurte seemnetega kukkurvili. Kasvutingimuste suhtes on pojengid nõudlikud. Vajavad päikesepaistelist kasvukohta ning sügavapõhjalist parasniisket neutraalset või nõrgalt happelist huumus- ja toitaineterikast aiamulda. Lubjarikkal pinnasel haigestuvad pojengid kergesti. Vajavad korrapärast väetamist. Väga raskele mullale on soovitav lisada turbakomposti või kõdusõnnikut. Vajavad toestamist.
päikeseline, hiliste kevadiste ning varajaste sügiseste öökülmade eest kaitstud tuulevarjuline kasvupaik. Kõrgemakasvuliste sortide puhmad vajavad toestamist. Mullatüübi suhtes pole daalia nõudlik. CANNA – PEREKOND KANNA • kannaliste (Cannaceae) sugukonna ainus perekond, millesse kuulub umbes 50 erinevat liiki. Looduslikult kasvab peamiselt troopilises ja lähistroopilises Ameerikas. Kannad on roomava, enamasti muguljalt paksenenud risoomiga kuni 1,5 m kõrgused rohtsed püsikud. Ebasümmeetrilised õied asetsevad tipmiste kobarõisikutena. • Kanna kasvab kõige paremini soojal päikesepaistelisel ja tuulevarjulisel kasvukohal huumus- ja toitainerikkas niiskes mullas. Ta on väga külmaõrn, kasvuks peab olema püsivalt vähemalt 10°C sooja. aed-kanna-Canna x GLADIOLUS – PEREKOND GLADIOOL • Gladiool (Gladiolus) on taimeperekond võhumõõgaliste
megasporofüütidel, mis asetsevad üksikult või on koondunud käbideks. Kujutavad endast suurelehelist arengusuunda. Klass jaotatakse kolmeks seltsiks: seemnesõnajalalaadsed (kõige ürgsemad ja primitiivsemad paljasseemnetaimed, täielikult välja surnud, see on üleminekurühm sõnajalgtaimedest paljasseemnetaimedele), palmlehikulaadsed (hõlmab umbes 100 nüüdisliiki ja on levinud troopilistel ja subtroopilistel aladel, aeglase kasvuga (kuni 20 m) sambakujulise või muguljalt paksenenud tüvega ja vegetatiivne pung asetseb tüve tipul, mis on ümbritsetud igihaljaste lehtedega) ja ürgpalmlehikulaadsed (täielikult välja surnud, esinesid mõlemasugulised käbid). HK HÕLMIKPUULAADSED Selts oli permist kuni kriidi ajastuni laialdaselt levinud. Praegu on seltsi ainsaks esindajaks hõlmikpuu. Hõlmikpuu ei esine kusagil looduslikus taimkattes, kuid kultuuris ja metsistuna Hiinas ja Jaapanis on ta kuni 40 m kõrgune tihedalt harunenudpüramiidja võraga ja meetrilise
põletikuvastane, antiseptiline, rahustav, rögalahtistav ja haavu parandav toime. TEDREMARAN Nimi: Potentilla erecta potentia võimsus, tugevus, toime; erecta püstine. Roosõieline. Kasvukoht: niihästi happelisel turbamullal kui ka neutraalsel huumusel ja lubjapinnasel. Tedremaranat leiame rabamätastelt, niitudelt, hõredatest metsadest, nõmmedest ja loodudest. Tugeva pikaealise risoomiga 20-30 cm kõrgune püstpüsik. Risoom on muguljalt jämenenud, mustjaspruun, seest punakas. Lehed sõrmjad liitlehed, kolmetised kuni viietised. Õied väikesed, kollased, neljatised. Nektar kättesaadav putukatele, õitseb juunist augustini. Õisi hakkab kandma 5-7 aasta vanuselt. Vili koosneb mitmest pähklikesest; loomlevi. Kasutamine: seest punane risoom sisaldab parkaineid, värvaineid; kasutatakse värviandva lisandina alkohoolsetes jookides, on ka kasutatud lõnga värvimisel musta ja punase tooni saamiseks
annaabi.ee 
