Mõtteid romaanist "Kuritöö ja karistus" (0)

„Mõtteid romaanist "Kuritöö ja karistus "
Romaanis "Kuritöö ja karistus" valitseb sünge meeleolu. Sureb seitse inimest: kolm tapetut, kaks haigusest surnuks puretut, üks surnukstallatu ja üks õnnetu, kes ise endale käe külge paneb. Ei jää palju puudu ka kaheksandast, kui kaasvangid Raskolnikovile kallale tungivad: "Jumalasalgaja, nihilist!" Kas nõnda tume romaan annab üldse lootust helgemale tulevikule?
Teose neljandas osas arutleb Raskolnikov : "Sonjal on kolm teed: kanalisse hüpata, hullumajja sattuda või liiderlikkusse langeda." Mis võikski kohutavam olla? Pärast romaani lugemist kummitas mind nähtud unenägu paratamatust saatusest, mis polnud küll minu oma, kuid sellevõrra masendavam, sest olin võimetu seda muutma. Meie iseloom on meie saatus, seda võib väita ka Raskolnikovi kohta. Tema kõrkusest kantud , kuid siiski vigane teooria viis ta mõrvani. Mina, kes ma tundsin nihilistliku Raskolnikoviga hingesugulust kuni ta kohtlase teooria väljatulemiseni, arvan, et ehk määras portreteerimismeister Dostojevski selle teooria valele tegelaskujule. Võinuks tappa lihtsalt äkkvihast ses juulilõõmas.
Just Dostojevski ajavalik meeldibki mulle kõige rohkem. Juuli algus ja haruldaselt palav aeg: Raskolnikov uitab magusas rammestuses Peterburis sihitult ringi, vahel langeb ta rohule ja ärkab alles mitu tundi hiljem. Kõige parem on aga kujutleda Raskolnikovi hämaral suveööl tundide kaupa seismas sillal, mõtlemas ja vaagimas, kas hüpata või mitte. Aga ka teose lõpulehekülgede soe ja selge varahommik kuskil ääretus stepis ning Sonja ja Raskolnikov ühendamas käsi. Dostojevski sõrmed on lõpuks väsinud kirjutamast surmast ja koledustest ning korraga on taas õhus nõnda palju lootust.
Romaani tumedate kaante vahel on peidus pooltuhat lehekülge sünkmusti mõtteid ja hulk õnnetuid saatusi. Siiski jõuab kannatlik lugeja lõpuks viimsete lehekülgedeni, kust paistab hele lootuskiir ning seljatab eelneva õnnetuse.