`mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. aglutinatsioon allomorf analüütiline väljendusviis astmevaheldus fleksioon e fusioon e tüvevaheldus grammatiline tähendus infiks isoleeriv keel kõneviis kääne leksikaalne tähendus morfeem morfofonoloogia muuttüüp paradigma e vormistik polüsünteetiline keel prefiks sufiks supletiivne tüvi sünteetiline väljendusviis tunnus e grammatiline morfeem tüvi e leksikaalne morfeem
(2) jõgedes jõge +de +s jões jõe +s Morfoloogia põhimõisted Allomorfidel on sama tähendus, kuid erinev häälikuline väljendus. Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav. minema, lähen vrd nt go, went hea, parem good, better üks, esimene one, first Allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse morfofonoloogiliseks varieerumiseks. Morfoloogia põhimõisted Morfofonoloogia uurib tüvevaheldusi: seda, kuidas sõna tüvi eri sõnavormides varieerub. Morfoloogia põhimõisted Vaba morfeem on morfeem, mis võib esineda omaette sõnana, ilma et sellega peaks kohustuslikult liituma teisi morfoloogilisi elemente. Vabad morfeemid jagunevad omakorda sõnaliikideks. Morfoloogia põhimõisted Seotud morfeem e afiks on morfeem, mis esineb alati osana sõnast. Seotud morfeemid jagunevad omakorda grammatilisteks
· Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Morfeemide varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne, kuid nüüd sõnuti erinev. Morfofonoloogia. Tüvevaheldused ja muuttüübid (Viitso, Hint). Ülle Viks ,,Väike vormisõnastik" (1992). Võrdlus soome keelega (Hannu Remes Joensuu ülikoolist). Sõnamuutmisprotsessi uurimine. Ülle Viks ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia" (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid (EKI, TÜ; Ülle Viks, Tiina Puolakainen, Heiki-Jaan Kaalep, Tiit Roosmaa, Heli Uibo). 1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus. Aktiivne ja passiivne morfoloogia
Ülevaatekirjutisi, uudseid seisukohavõtte. · Külli Kuusk sõnavara (magistritöö piibli õnnis-tuletiste seosest lähteterminitega, 2005) · Heiki Reila valmimas doktoritöö Uue Testamendi nn Stockholmi käsikirja kohta · Annika Kilgi magistritöö morfoloogilise mõtte arengust eesti vanemates grammatikates (2007), koostamisel doktoritöö esimese täispiibli (1739) verbimorfoloogia kohta. Viimase aja põhilised uurimisvaldkonnad · Morfofonoloogia: K. Prillop · Morfosüntaks: K. Habicht · Süntaks: P. Penjam, R. Klettenberg · Leksikograafia: TÜ vana kirjakeele uurimisrühm (kollektiivsed sõnastikud), K. Ress, V.-L. Kingisepp · Leksika: TÜ vana kirjakeele uurimisrühm · Tõlkeküsimused: K. Ross, H. Reila, K. Tafenau, H. Laanekask 22. Suuline keel ja selle uurimine, TÜ suulise kõne korpus. Suuline keel - Pikka aega jaotus: kirjakeel-kõnekeel-murre. 19. sajandil murded/murrakud tavaline suuline
,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Morfeemide (nii tüve kui tunnuste ja lõppude) varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne, kuid nüüd sõnuti erinev. Morfofonoloogia. Tüvevaheldused ja muuttüübid (Viitso, Hint). Ülle Viks ,,Väike vormisõnastik" (1992). Võrdlus soome keelega (Hannu Remes Joensuu ülikoolist). Sõnamuutmisprotsessi uurimine. Ülle Viks ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia" (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid (EKI, TÜ; Ülle Viks, Tiina Puolakainen, Heiki-Jaan Kaalep, Tiit Roosmaa, Heli Uibo). 1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus:Aktiivne ja passiivne morfoloogia
esimese täispiibli (1739) verbimorfoloogia kohta. EKIs koostatud raamatuid vanade tekstide kohta: Allikmaterjali taaspublitseerimine: 1686. a Wastne Testament (2001), Eduard Ahrensi grammatika, artiklid + tõlge (2003), A. Thor Helle grammatika + tõlge (2006), Virginiuste Vana Testamendi tõlke osad (2003), Uue Testamendi tõlkekäsikirjade publikatsioon (2007). Viimase aja põhilised uurimisvaldkonnad · Morfofonoloogia: K. Prillop · Morfosüntaks: K. Habicht · Süntaks: P. Penjam, R. Klettenberg · Leksikograafia: TÜ vana kirjakeele uurimisrühm (kollektiivsed sõnastikud), K. Ress, V.-L. Kingisepp · Leksika: TÜ vana kirjakeele uurimisrühm · Tõlkeküsimused: K. Ross, H. Reila, K. Tafenau, H. Laanekask 22. Suuline keel ja selle uurimine, TÜ suulise kõne korpus. · Pikka aega jaotus: kirjakeel-kõnekeel-murre · Kõnekeel=argikeel, vigane, halb, lohakas jne
kirjakeeles" (1981). Arnold Kask mõtestas kirjakeele ajalugu laiemas perspektiivis. Raamatud: "Eesti kirjakeele ajaloost" I--II, "Eesti murded ja kirjakeel" (1984). Aino Valmet vanema kirjakeele morfoloogia. Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. 22. Vana kirjakeele uurimine tänapäeval (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd). Põhisuunad: morfofonoloogia, morfosüntaks, süntaks, leksikograafia, leksika, tõlkeküsimused. Tänapäeval uudne lähenemine vanadele tekstidele kogu materjali elektrooniliselt kättesaadavaks tegemine. Korpused, sõnastikud, konkordantsid. Arvestada tuleb lähtematerjali raskesti kättesaadavuse ja tõlgendamise keerukusega. Uurimismeetodid: Varem põhiliselt allikatutvustused ja ülevaated kirjasõna ajaloo kohta. Tekstikeskne filoloogiline lähenemine
· lõpud (käände- ja pöördelõpud) · tunnused (mitmuse tunnus; mineviku tunnus, umbisikulise tegumoe tunnus, keskvõrde tunnus) · liited (nimisõnaliited -nt mine(jooksmine); us (võistlus); omadussõnaliited: -ne(jahune); - line(plekiline); verbiliited: -sta(kurvastama); -le(kaeblema) · Ees-ja tagasõnad · Sidesõnad · Abimäärsõnad (kuuluvad tegusõna juurde): läbi paistma, vastu võtma Morfeemivariandid ehk allomorfid Morfofonoloogia= morfeemivariantide vaheldumine Sõnavormid(morfiloogilised sõnad) -keeleüksuse nimetus, koosneb ühest (teo) või mitmest morfeemist (nukku/de/le) Sõnaühendid: peasõna koos laiendiga TULEB MITTE AINULT PIRNE, ÕUNU ÕPETADA ÜTLEMA, VAID SÕNAÜHENDID SELGEKS TEHA, ÕPETADA KASUTAMA MÕTTEGA SÕNU. · värske ajaleht · rippus nööril Laused Sidusad lauserühmad/tekstid (vt kõneloome osa) NB! Madalama tasandi ükstustest moodustatakse kõrgema tasandi üksused.
Sama morfeemi allomorfide vahel kehtib komplementaarse distributsiooni suhe, s.t nad on täiendusseoses, olles samas sõnavormis üksteisega asendamatud, kuid grammatiliselt tähenduselt identsed. 10) Morfofoneem foneemid, mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt sõda : sõja (tüves), käige saatke (tunnuses) see on foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse. Astmevaheldusnähtused selle valdkonnaga tegelevat keeleteaduse haru nimetatakse morfofonoloogiaks. Morfofonoloogia reguleerib ka seda, missugused häälikujärjendid on vormides lubatavad ja missugused mitte, nt laps : lapse : *lapst > last. Morfeemide vaba vaheldus sama funktsiooni täitmiseks on keeles mitu erinevat samaväärset võimalust, nt sisseütlevas kivisse e kivvi või mitmuses tänavatel e tänavail. 11) Paradigma kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele morfosüntaktilised omadused määravad selle, missuguseid muuteid eri sõnaliikidesse kuuluvatel sõnadel võib olla
annaabi.ee 
