Mõistete „häbi“ ja „hirm“ semiootikast kultuurimehhanismis (0)

Mõistete „ häbi “ ja „hirm“ semiootikast kultuurimehhanismis1
1. Etnograafias ja sotsioloogias on peale Levi-Straussi töid kinnistunud kultuuri määratlemine inimese loomulikku käitumist reguleeriva lisapiirangute süsteemina . Nii näiteks kuulub sugutung kui vajadus looduse poolele, kuid pärast lisakeeldudele allutamist (suguluse, koha ja ajaga seotud keelud; juriidilise või kirikliku heakskiidu/keelu olemasolu jms) taganeb looduslik funktsiooon kultuurilise ees.
2. Psühholoogilisest vaatepunktist võib kultuuritüübi poolt sätestatavat piirangute sfääri jaotada kaheks valdkonnaks: need, mida reguleerib häbi ja need, mida hirm. Teatud mõttes võib neid samastada triviaalse jaotusega moraalsete ja juriidiliste käitumisnormide vahel. Kuid selline samastamine ei seleta kõike.
3. Kollektiivis langeb grupi, mida organiseerib häbi ja grupi, mida korrastab hirm, eristamine kokku jaotusega „meie – nemad“. Piirangute iseloom, mis pannakse „meile“ ja „neile“ on selles mõttes täiesti erinev. Kultuuriline „meie“ – see on kollektiiv , mille sees käibivad häbi ja au normid. Hirm ja sundus määravad ära meie suhtumise „ neisse “. Duelli, polgu aukohtute tekkimine aadlike seas, üliõpilaste ühiskondliku arvamuse (kätlemisest keeldumine), kirjanike ja arstide kohtute tekkimine segaseisuslaste seas, püüd „oma“ keskkonnas juhinduda neist normidest ja mitte kasutada kohtu, seaduse, politsei, riigi teenuseid on kõik tunnistus erinevatest püüdlustest kasutada „oma“ kollektiivi siseselt häbi, mitte hirmu norme.
4. Just selles sfääris ilmnevad kultuuri klassilised karakteristikad eriti teravalt: kui 18. saj aadlikollektiiv korrastub (ideaalis) lähtudes au normidest, mida rikkuda on häbi, siis suhetes väljaspool asetseva talupoegkonnaga kasutatakse hirmu keelde. Kuid ka talupoegkond korrastub sisemiselt häbi normide järgi. Mõisniku suhtes on lubatud teod, mida talupoegade seas loetakse häbiväärseteks. Siin on lubatud pöördumine välise jõu („tsaar“, „ ülemus “) poole. „Au“ eeldab kõikide probleemide lahendamist kollektiivi sisemiste jõududega (vrd suhtumist „kitupunni“ koolikollektiivis).
5. Kirjeldused, mis põhinevad nende normide eristamisel, mida antud kollektiivis on häbi rikkuda, ja nende, mille täitmist dikteerib hirm, võivad olla heaks aluseks kultuuride tüpoloogilisel klassifitseerimisel.
6. Suhted nende inimese kollektiivis käitumise normeerimise kahe tüübi vahel võivad tugevasti varieeruda. Kuid ilmselt on mõlema olemasolu ja nende eristus kultuurimehhanismis hädavajalikud. Võib hüpoteetiliselt eristada kolme etappi nende ajaloolises arengus:
а) Inimkollektiivi kõige varasema funktsioneerimise etapil oli selle korrastamiseks vajalik mehhanism, mis erineks loomade maailma regulatsioonidest. Kuna hirmumehhanism on loomade seas hästi tuntud, aga häbi on spetsiifiliselt inimlik, siis sai just sellest esimeste inimlike – juba kultuuriliste – keeldude regulaator. Need olid füsioloogiliste vajaduste realiseerimise vormid – vaieldamatult kõige vanem kihistus kultuuriliste keeldude süsteemis. Füsioloogia muutumist kultuuriks reguleerib häbi.
b) Riigi ja vaenutsevate sotsiaalsete gruppide tekkimisega nihkus ühiskondlik raskuspunkt: inimest hakati määratlema kui „poliitilist looma“ ja kultuuri põhiliseks psühholoogiliseks mehhanismiks sai hirm. Häbi reguleeris kõigi inimeste jaoks ühist, aga hirm määratles nende spetsifikatsiooni riigi suhtes, st selle, mis antud etapil näis kultuuriliselt domineerivat.
c) Kolmas etapp: üleriigilise korrastatusega kollektiivi foonil väiksemate gruppide tekkimine – klasside tekkest kuni sugulaste, naabrite , elukutsete, institutsionaalsete, seisuslike korporatsioonide tekkimiseni. Igaüks neist gruppidest näeb ennast võrdluses kõigi ülejäänud inimeste käitumist reguleeriva organisatsiooniga kui kõrgema korrastusastmega ühikut. Häbi abil reguleeritust tajutakse kui kõrgeima korrastatuse näitajat.
Tuleb rõhutada, et nimetatud kolm etappi on eelkõige loogilis-heuristilised, kuna ajalooliste protsesside reaalne kulgemine toimus kahtlemata tunduvalt keerulisemaid ja mitmekesisemaid teid pidi.
7. Kolmandal etapil kujuneb häbi ja hirmu sfääride vahel välja komplementaarsussuhe. Eeldatakse, et see, kes juhindub häbist, ei tunne hirmu ja vastupidi. Seejuures on sfääride jaotus dünaamiline ja vastastikus võitluses. Nii elab Vene 18. saj aadlikultuur kahe süsteemi vastastikus pingeväljas: ühest vaatepunktist on iga aadlik riigialam, kuuludes „nende“ hulka, kelle käitumist reguleerib hirm. Teisalt on ta „ õilsa aadlikorpuse“ liige, selle kollektiivse „meie“ osaline ja tunnistab vaid häbi seadusi. Nende sfääride vahekord on järgmine: „häbi“ valdkond püüab saada ainukeseks käitumise regulaatoriks, sätestades end just neil juhtudel, kui eeldatakse, et hirmu tunda on häbiväärne. Sellega on seotud duelli korporatiivne roll, sõjalise vapruse kohustuslikkus (vrd Andrei Bolkonski mõttetut surma „Sõjas ja rahus“, tema elujanu ja kõige üle domineerivat mitteallumist hirmule: „Häbi, härra ohvitser!“. „Häbi tunda hirmu“ toob Lenski barjääri juurde). „Hirmu“ vald peab ennast 18. saj aadliku suhtes passiivsemalt üleval. See passiivsus tuleneb valitsuse seisuslikust solidaarsusest aadelkonnaga, mistõttu isevalitsuse despootlik iseloom ilmnes aadlikele pehmendatud kujul. Praktiliselt ilmnes see ebajärjekindluses, millega valitsus võitles duellide vastu, lubades auseaduste funktsioneerimist juriidiliste normide kõrval.
8. „Häbi“ ja „hirmu“ kui kultuuri psühholooogiliste mehhanismide vaheline täiendsuhe võimaldab ehitada tüpoloogilisi kirjeldusi alates süsteemidest, kus „hirmu“ valdkonna hüpertroofia toob endaga kaasa „häbi“ sfääri kadumise( vrd Tacituse „Annaalid“, Brechti „Kolmanda impeeriumi hirm ja meeleheide“) kuni sellisteni, kus häbi on ainukeseks keeldude reguleerijaks.
Erilise kultuurilise tähenduse omandavad käitumiste, mida tajutakse kui „hirmuta“ või „häbita“, kirjeldused. Viimasel juhul tuleb eristada välisest vaatepunktist „häbitut“ käitumist (nt 19. saj keskpaiga vene nihiliste, kes ajalooliselt sätestasid uut tüüpi moraali, tajuti kui häbi normide rikkujaid) või isiklikust – antud grupi esindajate vaatepunktist (küünikud, hipid ).
1 Originaal : О семиотике понятий «стыд» и «страх» в механизме культуры. –Тезисы докладов IV Летней школы по вторичным моделирующим системам. 17–24 авг. 1970 г. Тарту, 1970, 98–101.