Dissotsieerumine - mingi välisteguri mõjul molekulide lagunemist väiksematest molekulideks või teisteks väiksemateks osadeks. Hüdrolüüs - keemiline reaktsioon, kus keemiline ühend veega reageerides laguneb. Vesinik H:Viimasel kihil ainult 1 elektron, H:+1/1). Esineb ainult ühenditena (orgaanilised ained, elusloodus) Maal, kuna kergem kui õhk. Saamine elektrolüüs (vesi tavaliselt), laboris Metall + hape (va. konts. lämmastik- ja väävelhape) ja süsinikuga. O-a (siin ja edaspidi oksüdatsiooni aste) I..-I. Molekulaarne aine(H2), hästi väikese tihedusega, seetõttu ka kerge, lõhnatu, värvitu gaas, vähe lahustub vees, hästi madal keemistemperatuur. Molekulidevahelised jõud nõrgad. Peaaegu alati redutseerija (o-a I), aktiivsete metallide reageerides tekib aga hüdriid (o-a -I) 2Li + H2= 2LiH. Hüdriid on väga tugevad redutseerijad. Kasutatakse raketikütuse segudes,
määral atmosfääris (atmosfääri ülemistes kihtides). Kosmoses on vesinik levinumaks elemendiks. Ta moodustab umbes 75% Päikese ja tähtede massist. Looduses esineb kolm vesiniku isotoopi: prootium--H (harilik vesinik), deuteerium 21H ehk D (raskevesinik) ja triitium 31H ehk T (üliraske vesinik). T on radioaktiivne. 2.Saamine. Laboratoorselt saadakse vesinikku: a) tsingi reageerimisel hapetega (asendusreaktsioonil) Kippi aparaadis: Zn+H2SO4=ZnSo4+H2 b) aktiivsete metallide (leelismetallide) ja vee reageerimisel: 2Na+2H2O=2NaOH+H2 c) vee elektrolüüsil: 2H2O=2H2+O2 Tööstuslikult toodetakse vesiniku 1) vee elektrolüüsil, 2) veegaasist C+H2O=CO+H2 d) loodusliku gaasi (metaani) konverteerimisel: 1400*C CH4+2H2O--------CO2+4H2 3. Füüsikalised omadused. Vesinik on värvuseta, lõhnata, maitseta gaas. Ta on kõige kergem gaas. Vees lahustub vesinik halvasti, hästi lahustub ta mõnedes metallides, näiteks pallaadiumis
ja LmHCO3. Kuumutamisel vesinikkarbonaadid lagunevad 2LmHCO3 -> Lm2CO3+ H2O + CO2. 6) Sulfaadid – Lm2SO4, LmHSO4 hästi lah, kristalsed ühendid. Na2SO4 – kaasitööstuses, K2SO4 – väetis. Biotoime: Kõik LM (peale Fr) on eraldatud 19. sajandil. Osa neist (K,Na) on tavalised, kõikjal looduses väga levinud elemendid. Lihtainena on nad kõik väga aktiivsed (kõige aktiivsemad metallid üldse), säilitatakse org. lahustite kihi all, parafiinis või inertgaasi atmosfääris. Metallide pingereas kõige vasakpoolsemad. Järjestus: Li, Cs, Rb, K, Ba, Sr, Ca, Na, Mg, Be Seega üldse kõige negatiivsema elektroodipotentsiaaliga H suhtes – Li(-3,0 V). Kõige vähemaktiivne metall – Au. Vähemalt 3 kõige kergemat LM (Li, Na, K) on eluslooduses väga olulise tähtsusega, organismide vältimatud koostisosad (Li biol. funktsioon pole päris selge) Na, K – väga olulised kõigi rakkude elutegevuses. Li – väga mitmekülgne biotoime, kuid tema eluline
vastupidi. Aktiivsete metalliliste elementide oksiidid on tugevalt aluseliste omadustega, vähemaktiivsete metalliliste elementide oksiidid on enamasti nõrgalt aluseliste omadustega. Mittemetalliliste elementide oksiidid on enamasti happeliste omadustega (v.a üksikud erandid). Elementide metalliliste omaduste nõrgenedes ja mittemetalliliste omaduste tugevnedes oksiidide aluselised omadused nõrgenevad ja happelised omadused tugevnevad. Mida enam vasakul metall pingereas asub, seda: suurem on ta keemiline aktiivsus, seda kergemini ta oksüdeerub, loovutab elektrone. suurem on ta redutseerimisvõime; raskemini redutseeruvad metallioonid. Pingerea iga metall tõrjub kõik temast paremal asuvad metallid nende soolade lahustest välja. Näide: Zn + HCl ZnCl2+ H2 lahja H2SO4 ja sulfaadid väga nõrgad oksüdeerijad, oksüdeerimisvõime kasvab happesuse suurenemisega Metallid (aatomi väliskihil elektrone suht. vähe) käituvad keemilistes reaktsioonides
Hapnikku puudumisel põlemist ei toimu. 01.09.08 Happed HF vesinikfluoriidhape, ainus hape, mida ei saa hoida klaasanumates. 1. Näiteid tuntud hapetest. 2. Hapete üldised omadused. 3. Ohutusabinõud hapetega töötamisel. 1. Akuhape, äädikhape, sipelghape, süsihape, piimhape, bensoehape, väävelhape, sidrunhape 2. Happed on hapu maitsega ning tugevamad söövitava toimega. 3. Tuleb olla ettevaatlik ning mitte lasta happel sattuda, riidele, nahale, suhu ega hingamisteedesse. Happe lahjendamisel veega tuleb valada hapet vette, mitte vastupidi, kuna vastasel juhul tõuseb temperatuur ning hape võib anumast välja pritsida. Hapnikku sisaldavad happed: Lämmastikhape HNO3 Väävelhape H2SO4 Süsihape H2CO3 Ränihape H4SiO4 Fosforhape H3PO4 Hapnikku mittesisaldavad happed: Vesinikkloriidhape (soolhape) HCl Divesiniksulfiidhape H2S
molekulis sidemeenergia kõrge: raskesti polariseeritav Neist omadustest tingitud vähene lahustuvus, madal keemis- ja sulamistemp. Atomaarne vesinik Protsess H2 → 2H (väga endotermil.) algab alles üle 2000C; täielikult atomaarne u. 5000C juures (elektrikaares) protsessid 2H → H2 ; H2 + ½O2 → H2O – äärmiselt eksotermil. Kuid atomaarne vesinik võib in statu nascendi vähesel määral tekkida paljudes protsessides (hape + metall, vabanemine metalli (Pd, Pt) pinnalt jmt.). Atomaarne vesinik – paljudes protsessides väga aktiivne redutseerimisreaktsioonid (Marshi reaktsioon) 2.1.4. Kasutamine ¤ peam. keemiatööstuses, eriti NH3, HCl, CH3OH sünteesil vedelate rasvade hüdrogeenimisel (sh. → margariin) vedel vesinik: raketikütus deuteerium ja raske vesi: tuumaenergeetikas, termotuumapommis vesiniku H2 või H (monovesinik) põlemine – metallide lõikamine, keevitamine 2.1.5. Ühendid
Hinnatakse, et maailmameres on u 250kg, magevees 45kg ja atmosfääris u 3kg triitiumi. Kasutatakse termotuumareaktsiooni evitamine energeetikas. Monovesinik: Kõrgel temperatuuril, elektrikaares või ultraviolettkiirguse mõjul laguneb molekulaarne divesinik H2 endotermilisel protsessil aatomiteks ja tekib monovesinik. Monovesiniku eksisteerimis aeg on lühike.Sellega kaasneb tunduv eksotermiline soojusefekt, mida kasutatakse tehnikas metallide sulatamiseks ja mitmesuguste kõrgtemperatuuri nõudvate protsesside läbiviimiseks. Monovesinik on väga tugev redutseerija, tunduvalt tugevam kui divesinik. Monovesinik ühineb otseselt mõnede metallide või poolmetallidega moodustades vastavaid hübriide. Keemis- ja sulamistemperatuurid väga madalad. Saamine: Vesinik on molekulaarne gaas, lihtainena valem H2. Suurtootmises: looduslikest ja tööstuslikest gaasidest sügavjahutamisel või katalüütilisel töötlemisel.
Kõik kommentaarid