Teadustöö [IX] Intervjuu Intervjuu Meetodi omapäraks on küsitletavaga vahetus kontaktis viibimine, mis annab võimaluse intervjueerija ja küsitletava omavaheliseks heaks mõistmiseks keelekasutuse abil Intervjuu eelised Inimene kui subjekt uuringus Vaatluse all on väheuuritud teema või valdkond Juba eelnevalt on teada, et vastused on mitmeplaanilised ja -suunalised Saab küsimusi ja vastuseid alati selgitada Saadavat teavet saab süvendada lisaküsimuste abil Uurida saab ebameeldivaid, raskeid teemasid Intervjuu puudused Intervjueerija vajab kogemusi ja oskusi, isegi koolitust, et intervjuu õnnestuks Intervjuu võtab aega Saadavad vastused võivad sisaldada ka nö `soovitud vastuseid' Kulud ja organiseerimisraskused Vastuste analüüsimine ja tõlgendamine, samuti tulemuste esitamine võib olla
eneseksjäämist rõhutavad teosed, mis teostuselt erinevad elulähedasest realismist. Filosoofilisest allegooriast on kantud A.H. Tammsaare viimased teosed, eriti romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan". Psühholoogilist laadi teostes vaadeldakse samuti inimese ja ühiskonna keerulisi suhteid, näiteks Johannes Semperi romaanis "Kivi kivi pääle" ja Leo Anvelti romaanis "Eluhirm". Ka noore Karl Ristikivi esimesed romaanid on mitmeplaanilised, üldistavad ja seisavad ametlikust positiivsusest väljaspool. Ristikivi alustas ajaviitejuttudega, vaheastmeks päriskirjanduse siirdumisel olid lasteraamatud "Semud" ja "Sellid". 1930. Aastate lõpul ja 1940. Aastate algul ilmunud romaanid (nn Tallinna triloogia) näitavad eesti proosas väljakujunenud traditsioonide elujõulisust ja isikupärase edasiarendamise võimalusi. Eesti novell jäi vaadeldaval perioodil romaani varju, kuid püsis kirjanduspildis siiski olulisel kohal.
kriminaalne lugu, milles on saladuslik mõrv ja selle uurimine, samal ajal on see romaan aatomifüüsikast, geneetikast ja poliitikast. Vetemaa kasutas esimest korda ameerika seiklusromaani stiili vähe filosoofilisi mõtteid, palju filmilikku tegevust. Teatrikirjanik Dramaturgia on Vetemaa lemmikzanr, see annab võimaluse enesekontrolliks kirjanik saab lavalt tagasisidet. Vetemaad on peetud näitekirjanduse uuendajaks, tema näidendid on mitmeplaanilised, enamik neist on komöödiad, kuid käsitletakse ka tõsisemaid probleeme. Tema näidenditele on omased üllatuslikud ja ootamatud pöörded ning lõpus olev puänt. Tegelased on sageli ekstravagantsed. Läbilöögi näitekirjanikuna saavutas Vetemaa draamaga ,,Õhtusöök viiele" (1972), mille puhul on tõmmatud paralleele ameerika näitekirjaniku Edward Albee näidendiga ,,Kes kardab Virginia Woolfi ?". Draama räägib kahe
tegutsemisfantaasiat. Kogu luuleraamatut läbib otsene või varjatud huumor. 9 Hoolega on Ellen Niit hoidnud riimimast põhimõtteid, maailma on ta näidanud valitud elulistes pisikonkreetsustes, mis arendavad lugeja esteetilise ja eetilisi tõekspidamisi ning viivad varem või hiljem kokkuvõtvate järelduste tegemiseni. Mõnedki luuletused (kas või ,,Midrimaa") on huvitavalt mitmeplaanilised ja tugevate filosoofiliste alahoovustega. Raamatu paiguti üsnagi lihtne sisu on esitatud suure luule vääriskeeles, see annab haruldase kunstilise efekti. Kogu teost läbib oma maailma loomise motiiv(,,Mänguvesi", ,,Suur maalritöö" jt.) Raamat on illustreeritud väga heldelt. Pildistiku erilaadilised lahendused loovad mitmekülgsuse. (Kabur, 1975) 2.3.3 ,,Oma olemine, turteltulemine" ja ,,Krõlli-raamat" (1979)
3) vähene keskendumis- ja eneseregulatsioonivõime. Psühholoogilised põhjused on psüühika iseärasused, mis tingivad kalduvuse sõltuvuse tekkeks. Eelkõige tavalisest teravam vajadus hea meeleolu järele koos tühjuse- ja masendustunde ning närvilisuse (pingeseisundi) vähese talumisega või talumatusega. Neid (ülalkirjeldatud) iseärasusi võib nimetada haavatavuseks. Seega on tegemist ühelt poolt bioloogilise ja teiselt poolt psühholoogilise haavatavusega. Mõlemad nähtused on mitmeplaanilised ja võivad omavahel mitmeti kombineeruda. 3. Riskigrupid. Suurim risk jääda sõltuvusse mõnuainest on lastel ja noortel, kes kannavad endas üheaegselt nii psühholoogilist kui bioloogilist haavatavust. ÜHELT POOLT ilmnevad mitut laadi ajufunktsiooni häired - aja varane traumaatiline või muu kahjustus (sünnitrauma, looteea kahjustus), varase lapseea raske haigus või õnnetus. Oluline võib olla ebasoodus pärilikkus.
· diakrooniline: selline keeleteaduse mudel, mis vaatab keelt selle ajaloolises tähenduses Levi-Strausse Võttis aluseks Saussure'i ideed ja hakkas uurima kultuuri. Milline on kultuuri keel ehk langue? Kas on olemas kultuurigrammatika, kultuuristruktuur? Müüdikäsitlus: Kas müüdid alluvad mingile kindlale struktuuritüübile? Kui me sellest aru saame, alles siis saame öelda midagi täpsemat müütide kohta. Üksikus avalduses on müüdid väga heterogeensed (mitmeplaanilised). Kas müüdis on mingit homogeensust? Eristas müütide sees teatavat binaarset opositsiooni (mees ja naine, must ja valge). Hea avaldatakse halva kaudu, müütidel on oskus vastandpaaride kaudu maailma seletada. Binaarsed opositsioonid: mees ja naine, must ja valge, halb ja hea jne. Erinevuse kaudu omandatakse tähendus. Levi-Strausse'i järeldus: müüdid on täis binaarseid opositsioone ja nende vastandpaaride kaudu selgitavad müüdid maailma. Popkultuur peaks toimima müüdina.
sündmus ja kuidas ta seda mängib?), pealisülesanne (tegelaskuju põhiidee), vaataja kui kaasaelaja roll (emotsioon, uskumine). Tsehhov argielu polüfoonia ja dararabumbia. Pisikesed argised dialoogid, argielu vool. Palju erinevaid hääli, kes annavad oma teemasid, aga ei koondu selgeteks üksusteks. Tihedalt struktureeritud näidendid, fikseeritud tekstid. Dialoog on katkendlik tegelased jätavad kõne pooleli, paljud räägivad korraga. Konflikt ja tegevus on mitmeplaanilised, pole selgepiiriliselt vastanduvad. Keskne dramaatiline sündmus taandub. Vähe väliseid tegevusi. Näidendeil pole üheseid tõlgendusmudeleid. Eesti lavastajad I kutseline lavastaja oli K. Menning (Vanemuine). Moodsale lavastajateatrile pani aluse V. Panso. Eestis paneb lavastaja end autori kohale, leiab oma originaalsed tõlgendused ka klassikas ja teostab need. Kaasaegne repertuaariteater Eestis:
Nii nagu strukturalistlik keeleteadus analüüsib fonoloogilised kooslused foneemideks, mille kombinatsioonid moodustavad tähenduslikke sõnu, võib Lévi-Straussi arvates analüüsida ka mütoloogiad müteemideks, mille kombinatsioonid moodustavad tähenduslikke müüte. Müüdikäsitlus: Kas müüdid alluvad mingile kindlale struktuuritüübile? Kui me sellest aru saame, alles siis saame öelda midagi täpsemat müütide kohta. Üksikus avalduses on müüdid väga heterogeensed (mitmeplaanilised). Kas müüdis on mingit homogeensust (struktuurilt ühetaoline)? Eristas müütide sees teatavat binaarset opositsiooni (vastand paarid nt. mees ja naine, must ja valge). Hea avaldatakse halva kaudu, müütidel on oskus vastandpaaride kaudu maailma seletada. Erinevuse kaudu omandatakse tähendus. Levi-Strausse'i järeldus: müüdid on täis binaarseid opositsioone ja nende vastandpaaride kaudu selgitavad müüdid maailma ja pakuvad inim prob lahendusi. Popkult peaks toimima müüdina. W
Quevedo (1580-1645) ajastu õks suurimaid luuletajaid, kuid teoseid on mitmekesisemalt. Proosateosed on tal tuntumad rahvusvaheliselt, on rohke kroteskiga, väga satiirilised. Oli üks suuremaid luuletajaid, kuulus õukonda, ka tema vanemad olid kõrgaadlikud. Jaan Undisk on kirjutanud teose näidendi "Quevedo", seda on lõpuks otsustatud ka lavastada, mis räägib Quevedo konfliktist tollase peaministriga Felipe IV valitsuse all. Tema teosed on väga mitmeplaanilised, ei ole ühtki kindlat teemat või zanri. Borges, kes on tuntud lühiproosaga, räägib Quevedost ning võrdleb teda Shakespeare'i ja teiste suurkujudega. 1620ndatel avaldatud proosateoseid on Quevedol. Kroteski on palju tema loomingus. Luule on väga mitmeplaaniline. Tõsisem pool on täiesti olemas, kuid pole suur. Nt surmateemaline luule. Eksistesnsialistide kauge eelkäija. Elu ise on suremine. Vastandite kokkuviimine, elu ja surm. Mängulikkus, kontseptism (mõistemäng, vaimumäng)
annaabi.ee 
