Minu suvi (0)

Minu suvi
Suvi on üks ilusamaid aastaaegu, kus puhata ja avastada ennast ning oma kodumaad . Minul, kui Eesti Vabariigi õpilasel oli sellel aastal juba ühedeistkümnes ideaalne võimalus seda teha, tänu suvevaheajale. Nii nagu kõikidel eelnevatel aastatel, nii ka sellel aastal kasutasin oma suve maksimaalselt uuteks avastusteks.
Oma suve alustasin üsna kiirelt ja nukra-tooniliselt, jättes hüvasti oma kihlatu vanaisaga, kes suri 3.juunil. Sellise kurva sündmuse taustal oli tunne, et sellest suvest ei ole oodata midagi head, kui juba algus nii kurb on, kuid võta näpust, sellest sai minu elu üks ilusamaid suvesid.
Peatselt, peale suve algust leidsin endale töökoha Cramos, millest sai üks tipp sündmusi minu suves . Tänu avanenud võimalusele töötada Cramos, õppisin juurde palju eluks vajalikke oskusi tööriistade kasutamises, kuid ka omandasin oskuse välja töötada süsteeme, kuidas kõige efektiivsemalt jõuda lõpp tulemuseni. Muidugi tööl käimisel oli ka üks väike miinus , puhkamiseks ei jäänud eriti palju aega kuna tööpäev algas kell 8:00 hommikul ja lõppes õhtul 17:00.
Peale väsitavaid töönädalaid, mis kestsid esmaspäevast reedeni järgnesid mõnusad nädalavahetused, mida sai veedetud puhates ja oma kodumaad avastades. Nii tuligi mõte asjad kokku pakkida ja sõita Saaremaale, kus pole aastaid juba käidud ning sealt edasi juba Abrukale. Reedel 22.augustil sai kaasa haaratud mõned vahetusriided ja vajalikud tarbeesemed ning algaski sõit Saaremaa poole, kuid enne praamile minekut sai tehtud vahepeatus Vana-Vigalas, kust võtsin kaasa oma tüdruku, kes läks vanaemale appi ning ka tema vanaema. Sõit algas laupäeva varahommikul, et jõuda esimese praamipeale, tuli alustada sõitu juba kell 4:30. Jõudes Kuressaarde, käisime kiirelt poes, et jõuda Abruka saare praamile. Abrukal elas minu kihlatu vanaema vend onu Tõnu, kes meid oma taksoga juba sadamas ootas. Tema juurde jõudes, sõime hommikuks värskelt praetud lesta kala ning onu Tõnu tegi meile saare peal suure ekskursiooni. Kahjuks sadas vihma ja päris igale poole tänu sellele ei jõudnud, kuid saare tähtsamad objektid nägime ära ja saarel elavale jaanalinnule saime tere ka öelda. Abruka saar oli nii ilus oma looduse ja inimeste poolest, et jätsin sinna oma südame ning kindlasti tulevikus lähen sinna esimesel võimalusel tagasi.
Kuigi minu suves oli kurbi sündmusi ning pidin igaveseks hüvasti jätma mitme inimesega võin öelda, et kõik need toredad käimised mööda kodumaad, mõnusad koos veedetud õhtud sõprade ja pere seltsis ning ilusad soojad ilmad tegid sellest suvest ühe parima ja ilusama suve minu elus.
12. Klass