Minu kiri Toomas Nipernaadile (0)

Tere, Nipernaadi!
Kui see ikka on sinu õige nimi? Arvesse võttes kõike seda, mida ma sinust kuulnud olen, ei tea ma, mida arvata.
Ma küll imetlen sinu fantaasiarohket ja vaba kui lind olekut, kuid samas ma ei mõista, miks sa oma perekonna niimoodi maha jätsid. Kas see kõik oli tõesti seda väärt? Sa küll said juurde kohutavalt palju uusi kogemusi, kuidas keerulistest olukordadest välja tulla ja imelisi tutvusi erinevates väikestes külades, kuid mida sa kõike ei pidanud ka selle nimel tegema.
Ma tõesti ei usu,et sa kordagi näiteks Katile kõike seda rikkust lubades ei kõhelnud, kas sa sellest situatsioonist puhtalt välja pääsed. Sa kindlasit kahtlesid ja soovisid rääkida sellele naiivsele tütarlapsele tõtt? Küllap sa ise oled liialt põikpäine ja jonnakas, nagu eestlased ikka ja tahtsid oma seikluse tüdruku arvel lõpuni viia. Sul tõesti vedas, et tol päeval, kui te Hansuoja tallu jõudsite, selle peremees laadale oma härga oli müüma läinud. Poleks su libe keel seal enam midagi aidanud, kuna Jaak oma kange iseloomuga nii kergelt poleks alla andnud. Jäid ju ikkagi tema pärast oma naisest Katist ilma!
Oled sa takkajärgi mõelnud, millist valu sa osadele oma teele sattunud tüdrukutele võisid põhjustada? Väike Loki Mustjõe ääres oma logus onnikeses ei pruugi kunagi sinu ootamist ja lootmist lõpetada. Sa muutsid armsa väikese rõõmsameelse tüdruku armuvalus nooreks naiseks. Võtsid temalt selle õnnelikkuse, mis ta koos oma isaga elades sai loodusest – lindude laulust, metsa kohinast ja erinevatest metsaloomadest. Peale sinuga kohtumist ei pruugi ta kunagi enam elu nii optimistlikult võtta, kui ta seda kunagi tegi. Sulle ei pruugi ta oluline olla, sa võib-olla ei mõtlegi tema peale ega mäleta teda. Ta oli vaid üks naine su teel, nagu Tralla ja Ellogi.
Kes teab, mida sa Ello mõtetes muutsid, oli ta nii kindel endas, kindel, et abiellub kirikuhärraga enne sinuga kohtumist. Sina aga suutsid ta kõhklema panna. Juhul, kui ta tõesti sinu juttu uskus, võis ta jätta kasutamata võimaluse tagada omale hea elu armastava ja ausa mehega. Pikalt ta ei uskunud sind ja arvas kindlalt, et sa luiskad, ta oli enesekindel ja tugev, mitte nagu teised tüdrukud, kes sulle kohe kaela viskusid. Selline käitumine pani sind aga veel rohkem pingutama, et võita Ello süda ja poolehoid. Sa suutsid nii Tralla kui ka Ello enda järgi hulluks ajada. Küllap tundsid siis, ku mõlemad tüdrukud sinuga nõus põgenema olid, kartust. See ju pidi olema põhjuseks, vähemalt peamiseks põhjuseks, miks sa lahkusid ja jätkasid oma rännakut varem, kui plaanitud.
Mulle tundub väga imetlusväärne sinu oskus niivõrd „vürtsikaid“ jutte välja mõelda. Ei ütleks, et see on iga inimese võimuses niimoodi elu mööda saata. Kord olid sa madrus, kord rätsep, lõpuks üldse propsilaadija. Sa said kõikides rollides hakkama ja vägagi hästi. Sookuivataja amet ei lõppenud sulle küll just kõige paremini – mitte iga päev ei aja sind vihane külarahvas kirveste ja puutoigastega taga.
Kuid sa olid oma valedega ka abiks inimestele. Kadri Parvi sünnipäev ja Meos Martini poja ristsed oleks ilma sinu abita toimumata jäänud. Inimesed lausa nutsid, kui sa köstrina oma jutlust pidasid – näide sinu imetlusväärsest näitlemisoskusest ja samas ka loomulikkusest sinu rollides.
Kogu sinu elu oligi sulle kui teater. Jäi mõistmatuks, milline sa tegelikult oled. Kas tõesti nii romantiline ja hooliv naiste suhtes kui tundus? Pole kahtlustki, et sa oled usin ja töökas, kui vaja. Kas oli ka momente, mil sa tõesti jäid iseendaks ja ei luisanud? Ma millegipärast kahtlen selles.
Kõigile tekkivatele küsimustele saaksin ma vastused, kui oleks võimalik rääkida su naisega, kes peaks sind tundma. Või on temagi vaid su rännaku üks osa, naine, keda juhuslikult kohtasid? Temagi ei pruugi teada tõelist sind.
Sa olid kui igavene rändaja, kes millegagi oma elus rahule ei jäänud. Vaba hing, kes otsis omale aina uusi „ohvreid“, kelle abil su fantaasia saaks hoogu juurde. Sa ei suutnud ilma inimesteta elada, kuna nemad ongi need, kes su fantaasiamaailma käima lükkavad. Sa kaasasid neid oma ettekujutatud ellu, olles ise kord muinasteadlane, kord kalamees. Ilma erinevate isikuteta ei olnud sul kui elu. Sa lausa püüdsid eemalduda realismist, oma päris perekonnast. Kas sa kartsid seda? Kartsid kohustusi?
Tore, et kohtumine Maretiga sulle veidigi aru pähe pani. Sa nägid, et fantaseerimine ei ole vaid meeste privileeg , sa märkasid Maretis ennast, seda Nipernaadit kevade algul – täis energiat ja rõõmsameelsust, kui samas olid ise oma rännakust väsinud ja räbalais. Andsid isegi oma kandle talle. Kannel oli sulle kõige armsam , küllap Maret puges sulle endalegi südamesse, et sa endale armsa asja talle usaldasid, kuigi tüdruk ise seda mängida ei osanudki. Vaevalt sa kindel olidki, et Maret selle tähtsust sinule mõistab ja on tänulik.
Kandle kinkimisega lõppeski sinu tolle aastane ringkäik, enese leidmine. Ma küll ei tea, kas sa järgmine aasta sama tee ette võtad, kui nii, siis võiksid mõelda enne, kui seda teed. Kindlasti vajab su enda naine sind rohkem, hoolib sust enam, kui kõik need neiud kokku, keda sa oma teel kohtaksid, miks ta muidu selle teekonna ette võttis, et sind lõpuks üles leida ja koju viia.