Kellele: Teema: Kellelt: Mina peres - vanema ,noorema või keskmise lapsena Arvatakse, et pere pesamunana on parem olla kui vanema lapsena. Selle üle annab vaielda. Olles ise pärit kolmelapselisest perest, tean mis tunne on olla pere noorim. Mul on kaks õde, üks nendest on minust 2-, teine 5 aastat vanem, mis tähendabki , et olen kolmas laps. Minu mõlemad õed elavad juba kodust eemal, kuna neil on mõlemal juba oma elukaaslased ja oma korter. Minu vanemad on lahutatud ning ise elan ma ema juures siis aitan tal suuremaid ja raskemaid majapidamistöid teha. Minu suurimaks eeskujuks on mu vanaisa, kellel ma käin suvilas abis mitmeid töid tegemas. Ta on õpetanud mulle palju. Enne pensionile minekut töötas ta ehitajana ja ta on rääkinud ning teadmisi jaganud palju asju ehitusest ja ka maalritöödest, seepärast tahtsin ma ametikooli minna ehitusviimistlust õppima. Juba väiksena
Ilugu Esimene kool, kus mina õppima hakkasin, oli Carl Robert Jakobsoni nimeline Torma Põhikool. Minu esimene koolipäev oli nagu teistel gi: närvekõditav ja veidike hirmutav ,ning ei saanud päris hästi aru, kus ma olen. Hea oli see, et koos minuga tulid kooli ka minu sõbrad lasteaiast, seega võõraid ei olnudgi. Üllatuseks oli mulle see, et me nii vana klassijuhata endale saime,ta oskas hästi õpetada,oli väga range ,,vana kooli" õpetaja. Hinnetega oli ka nii ja naa ,mõnes aines läks paremini, teises aga miitte nii hästi. Kõige meeldivamad ained olid: kehaline kasvatus ja kunst ,seal sai maalida ja möllata igasuguste huvitavate asjadega. Sport oli nii hea, et oleks meeleldi veel ühe kehalise tunni teinud. Kui ma noorem olin, huvitusin
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST Vhgchggc jcghch MINU ELUKAARE ANALÜÜS Essee Õppejõud: mnj jg, MA Mõdriku 2014 1 IMIKU-, VÄIKELAPSE- JA EELKOOLIIGA 0-7 eluaastat Sündisin Kohtla-Järvel, sama linna sünnitushaiglas 22. septembril 1994. aastal. Sel õhtul kella 17:10-ne paiku oli väga vihmane ja tormine ilm. Selline ilm on alati mulle õnne ja rõõmu toonud ning mulle ka head tulevikku ennustanud. Sündisin pisut
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid
..,mm ma olen kuulnud et metsad hirmutavad sind ..." "Ahah..e.e..ei hirmuta.kess seda rääkis...ning muideks ma kutsun Kerli ka." "Omad allikad !Nh olgu ." Appi , ma kardan metsasid.!!Aasta tagasi olin ma sõpradega metsas piknikul.Pärast einestust tuli mul kange tahtmine metsas natuke ringi joosta.Noh millest küssa,seda me ka tegime.Pärast pikaajalist jooksu märkasin et kedagi pole ning olen suures metsas ihuüksi.Järsku sahises minu seljataga põõsas.Ma hakkasin karjuma,kuni lõpuks tuli mu endine boy friend Ken .Ta käskis mul seal oodata, ning ise läks vaatama .(ta oli nii vapper).Hiljem selgus et seal oli hiired ennast sisse seadnud.(Appi kuidas ma kardan hiiri ). Pärast seda SUURT vahejuhtumit ma enam metsas ei käi. Aga nüüd võtan ma julguse kokku ja lähen. Loodan vähemalt.Helistan siis Kerlile ning pakin asjad. *** Nii täna panen siis helesinised dressid jalga ja ..appi kuidas ma kardan.
Alguses pidin ootama registratuuris, juba seal käituti minuga halvasti. Kui seal said asjad ajatud pidin röntgenisse minema. Seal ukse taga ootasin ligikaudu poolteist tundi. Vastust ootasin pool tundi. Tuli välja, et mul oli mõra. Mind juba hämmastas see, et mulle ei antud ratastooli, kuhu istuda. Nii ma siis pidingi oma jala peal käima järgmise ukse taha, kus pandi mulle kips. Mul läks seal haiglas umbes neli tundi aega, kuni sealt ära sain. Arvan, et minu vajadusi küll ei arvestatud. Juba registratuuris käituti minuga halvasti. Naisterahvas ütles halvustavalt, et meil on kiire aeg ja küll me sinuga ka varsti tegeleme. Esmamulje haiglast muidu oli hea puhas ja korralik. Aga teeninduses ma küll rahule ei jäänud. Öeldi seal kuidagi see tere ära ja kõik. Kuna ma olin seal haiglas esimest korda, siis need ruumid olid ka minule võõrad. Pidin ise kõik leidma, keegi ei tulnud juurde abi pakkuma
Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt
Ja nüüd on kutse käes! Ülemõde: Praktiline kogemus piirdub siis ainult tädi eest hoolitsemisega? Malle: Oh ei! Töötasin õppimise ajal juba hooldustöötajana Iru Hooldekodus. Mitte küll täiskohaga, mul oli pool kohta. Elan Tabasalus, Harku vallas, ja mul kulub palju aega bussisõitude peale. Ülemõde: Arusaadav. Merimetsa haigla on ju teie elukohale üsna lähedal. Malle: Mul on Iru Hooldekodust ka soovituskiri. Seal hinnati minu tööd väga. Ülemõde: Olen seda lugenud. Tean, et olete töökas, abivalmis ja väga kannatlik eakate ja haigetega suhtlemisel. See ongi meie töös väga tähtis. Haige inimene, olgu siis vana või noor, on enamasti masendunud, ja temaga ühise keele leidmine on raske ülesanne. Malle: Ma tõesti soovin inimesi aidata. Olen väga õnnelik, kui näen, et mind oodatakse... ja et ma olen nendele vajalik...
Kõik kommentaarid