Minu füüsikaline maailmapilt ja selle muutumine sünnist surmani (0)

Minu füüsikaline maailmapilt ja selle muutumine sünnist surmani
Maailmapilt – lähtudes füüsikalisest seisukohast , on mingile ajaperioodile iseloomulik ettekujutus sellest, kuidas materiaalne maailm on üles ehitatud ning millised seosed ja seaduspärad selles kehtivad, vastavalt füüsikateaduse selleks ajaks üldiselt omaks võetud uurimistulemustele. Maailmapildi moodustavad maailmavaatelised teadmised, mis mõjutavad inimese taotlusi ja tegevust. 
Juba lapsest saati hakkame me kõik mingis mõttes tegelema füüsikaga. Ümbritseva maailma kohta aistinguid saades püüame neis sisalduvad infot süstematiseerida, luua uusi olukordi , mõista neid ja saada veelgi kogemata aistinguid ehk eksperimenteerida.
Minu üks suurimaid lemmikmänguasju lapsepõlves olid heeliumiga täidetud õhupallid. Need tundusid nii huvitavad. Tõid selle koju ja see tõusiski lakke ning võis seal olla piisavalt kaua. Kunagi ei mõelnud ma, miks see üldse nii on. Alles hiljem koolis füüsikat õppides sain teada, et nähtus toimus seepärast, et heeliumi tihedus on palju väiksem kui õhu tihedus. Sellepärast võib heeliumit täis õhupall olla kergem kui õhk. Sellisel juhul on üleslükkejõud suurem kui raskusjõud ja pall tõusebki üles. Lihtne ja loogiline, ent vaevalt ma 6-aastase lapsena seda mõistnud oleks.
Füüsika on üks loogilisemaid asju siin maailmas. Füüsika nähtused on need, mis meid päevast päeva ümbritsevad ja millega me igapäev kokku puutume, ise sellest arugi saamata või mõtlemata, et mõnel tegevusel või nähtusel võiks midagi füüsikaga pistmist olla. Nt iga inimene on kindlasti piisavalt tark, et mitte minna pankranniku serva peale nii, et oleks võimalik libastuda . Ent miks see libastumine üldse võimalik oleks? – gravitatsioonijõu olemasolu + sest raskus, milleks antud juhul oleks inimese kehakaal saab sealset maapinna osa mõjutada niivõrd palju, et mingi osa sellest võib laguneda otse jalgealt ja see kõik võib lõppeda surmaga. Tundub nagu üks pikk füüsikaline protsess, ent tegelikult selle olukorra loogilisust ilma füüsikat kasutamata mõistab iga inimene mõtlemata miks see nii on. Ma arvan, et nii on ka terve eluga. Alates sünnist saati - õpime hoidma lutipudelit, tegema oma esimesi samme, õpime ära, et töötavat pliiti ei tasu puutuda, sest see on kuum ja kõrvetab, mõistame, et jääl on vaja ettevaatlikult kõndida, et mitte kukkuda. Kõik see ongi tegelikult füüsika ja füüsikaliselt lahti seletatav.
Ma arvan, et inimesed ei seosta koolist lahkudes elu enam nii palju füüsikaga seetõttu, et neil endal ei lähe seda vaja. Nagu ma juba üleval mainisin, kes hakkaks lapsele lahti seletama, miks see heeliumiga täidetud õhupall õhus püsib? Sellest pääseb ka lihtsamalt – “see on võlutud“ jne. Ja kuna ei kasutagi seda igapäevaelus, siis peagi see ununeb.
Minu füüsikalise maailmapildi aluseks on hetkel kõik see, mida ma koolis õppinud olen. Mida rohkem ma teada saan, seda rohkem seoseid ma suudan luua ning tegelikult seda huvitavamaks ka elu läheb, kui sa tõesti oskad teisele inimesele ära seletada, miks üks või teine asi toimub. Ma tean, miks ära kortsutatud paber enam uuesti oma täiuslikku kuju tagasi ei saa, miks lumi häält teeb kui selle peale astuda, miks gaasilist jooki avades võib see üle ajama hakata jms. Ma ei arva , et see maailmapilt mul kuidagi muutub. Pigem see areneb aastatega ning üha enam ma õpin ja saan teadmisi juurde selles valdkonnas. Kunagi tahaks oma lapsele küll juba varakult ’füüsikalist keelt’ seletama hakata. See on tõsiselt huvitav ja arendab loogilist mõtlemist. Loodan, et tulevikus tean veelgi rohkem!