töötab.Kui filmi kirjutada siis peab meeles olema, et kõik asjad riimi läheks. Filmi kavasid meeldib mulle kirjutada, kuna need on hästi lahedad asjad mida kirjutada, ja annavad kirjutamis oskust. Mulle meeldib kõige rohkem kirjutada neid siis kui mul igav on, ja siis ma mõtlesingi, et see loovtöö sobiks mulle kõige rohkem. Ma küll ei taha kirjanikuks hakkata, aga kuna ma oskasin seda siis mõtlesin, et peaks selle teema endale loovtööks võtma. Niipalju võin öelda selle töö kohta, et ma väga üritan niipalju kui saan, ja ma väga loodan, et see teile meeldib, sest tahaks ka kellegi teise heakskiitu, mitte ainult enda oma. Eks lõppus näete siis kokkuvõttet. Töö käik Loovtööd alustasin ma 7. juunil. Kui ma tegin, siis alguses ma mõtlesin rohkem luuletustele, kui teooriale. Vanu luuletusi pole sisse võetud, kuna kõik luuletused on ära põletatud
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST12KÕ1 MINA ÕPPIJANA Essee Õppejõud: MÕDRIKU 2013 Ma alustasin oma õppija staatust 1996-st aastast, kui astusin esimesse klassi aimamata hariduse ja selle vajalikkuse tegelikku tähendust. Sel ajal tundus kõik kuidagi kerge ning jäi kiiresti meelde. Mida rohkem aega edasi seda raskemaks kõik muutus. Kui põhikool sai lõpetatud oli kindel eesmärk saada kätte keskharidust tõendav dokument, mida paljud tööandjad kangesti nõuavad. Nii läksingi ma edasi keskkooli, seal oli kõik hoopis raskem, vahepeal tuli isegi mõte, et milleks mulle kõik see, võinuks minna parem
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST14 MINU KARJÄÄR 3, 5 JA 10 AASTA PÄRAST Essee Õppejõud: Anu Varep, MA Mõdriku 2015 Millises kohas ma praegu olen? Minu nimi on Nelli Mahmutov. Olen üsna noor kahekümne aastane neiu. Olen lõpetanud Jõhvi Gümnaasiumi meedia ja sotsiaalsuunas ja hetkel Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö eriala päevaõppes õppimas. Kuigi pean end puhtaks eestlaseks, on mu veres siiski ka Tatari rahva verd. Aga kuna olen terve elu suhelnud emauselt eestlastega ja õppinud eesti keelses koolis, pean emakeeleks siiski eesti keelt. Minu kodulinnaks on Kohtla-Järve. Keeltest valdan ma hästi vene, inglise ja eesti keelt. Vene keele omandasin ma juba lapseeas, kuid juurde õppisin Inglise keele. Sotsiaaltööga olen mitmeti kokku puutunud, esialgu käisin töövarjupäeval Jõhvi
ning kujutasin endale ette, kuidas ma oma alamaid juhendan, neile tegevust otsin ja kui edukas see lõppkokkuvõttes on. See on ilmselge, et mängumaailm erineb reaalsusest. Kui seal on kõik nii kerge ja lihtne siis reaalsus on vastupidine. Õpilasfirma ,,SiiDii" tõi mu pilvedelt alla maa peale. Oma firmat luua on keerukas. Juba nime mõtlemine nõuab väga palju aega, rääkimata veel teistestki asjadest- tööjaotus, toote väljamõtlemine ning selle võimalikult soodne tootmine, nipid, millega kliente oma toodet ostma panna ning kõik muu veel. Olles õpilasfirma tegevdirektor ning juhtinud seda firmat juba rohkem kui pool aastat olen ma jõudnud arusaamiseni, et kõik inimesed ei sobi ettevõtjaks. Mõned õpilasfirmad on põrunud, võib-olla just selletõttu, et neil puudub ,,äriinimene". Teised firmad on osutunud veelge edukamaks, kui alguses arvata osati, võib-olla just selletõttu, et neil on olemas juht,
saada maad juurde. Samal perioodil läksid paljud Peterburi tööd otsima. Teise maailmasõja ajal põgeneti sõja eest läbi Rootsi laia maailma. Peale sõda mindi kommunistliku režiimi eest läände. Samal perioodil toimus ka sunniviisiline väljaränne küüditamise teel Siberisse. Tänapäeva Eestimaa on keerulises olukorras, kuna väga palju noori inimesi rändab välja. Siia jääb vanem generatsioon, rahvastik vananeb ja see toob kaasa mitmeid probleeme. Ka minu tutvusringkonnas on noori, kes on siirdunud mujale elama. Kuna tulemas on kooli aastapäev, siis seoses sellega tekkis mõte uurida, kui paljud meie kooli vilistlased on asunud elama väljaspoole Eestit ja kui paljud on käinud või käivad võõrsil tööl. Huvitav on teada saada, kuhu ja miks on mindud, kuidas neil võõrsil läheb, kas minu töös uuritud väljaränne ja Eesti väljarände pilt on sarnased või mitte. Suur osa eestlasi käib mujal tööl, kuid elupaik on Eestis.
3 SISSEJUHATUS Aasta-aastalt muutub üha populaarsemaks elamis- ja õppimissihtkohaks heaoluriik Taani, see ei asu kodumaast kaugel, on mõne lennutunni kaugusel ning samuti on üheks tõmbenumbriks sealne kõrge elatustase. Taani on ka üks neist riikidest, mis pakub välistudengile palju hüvesid ning tasuta kõrgharidust. Käesoleva uurimistööga püütakse välja selgitada, millised on väikelinnast pärit noore õppimis- ja elamisvõimalused Taani heaoluühiskonnas. Põhjus, miks autor selle teema valis, on autori suur huvi ise Taani õppima minna ning selgitada välja, mis on Taanis õppimise head ja halvad küljed. Uurimistöö on jagatud kaheks suuremaks peatükiks, teoreetiline osa ja praktiline uurimuse osa. Mõlemad peatükid jagunevad omakorda alapeatükkideks. Teooria peatükk sisaldab ülevaadet Taani kultuurist, ajaloost, sealsest elukorraldusest ja muust säärasest. Samuti
Inimeksistentsi mõtestamiseks võttis Valton nüüd appi groteski ja mudelsituatsioonid, leebet huumorit hakkas asendama satiir. Selleks et uurida inimeste psüühikat ning käitumist juhtivaid tegureid, asetab Valton tegelased grotesksetesse tüüpsituatsioonidesse. Nii laseb ta novelli ,,Kalamees" kangelasel tõsimeeli päev läbi vihmaveeloigust kala püüda. Novellis ,,Rohelise seljakotiga mees" loeb nimitegelane jaama ooteruumis viibijatele ette kummalist raamatut, kutsudes selle tegevusega esile kuulajate ja võimude äreva reageernigu. Novellis ,,Silmus" I leiab mees tühjast stepist püünissilmuse ja poeb uudishimust sinna sisse. 1970.aastete alguses, koos üldise ajaloohuvi kasvuga, pöördus ka Valton mineviku poole. Endiselt huvitavad teda inimese olemisprobleemid. Ajalugu on kirjanikule vaid näitelava, kus saab kujutada üle aegade kestvaid seoseid: vaadata mineviku kaudu olevikku ja tulevikku. Seda Valtoni novellistika suundumust
Asus õppima kohalikku meditsiinikooli, kindla tahtmisega lõpuks ikkagi ülikooli pääseda. Nii seda enam, et tema tüdruk sai ülikooli sisse. Medkooli lõpetas kiitusega, erialast tööd aga oma linnas ei leidnud. Püüdis leida töist rakendust erialaväliselt. Leidiski, kuid tehtud töö eest ei makstud mitte kui midagi. Lisaks sellele ootas tasumist ka õppelaen. "Mulle tundus, et lähen hulluks." Isa käest ka abi paluda ei tahtnud. "Ta oleks selle raha mulle ju ehk leidnud, aga probleem oli minu jaoks kasuemas." Ei tahtnud talle anda võimalust tunda võidurõõmu, et näed, sa ei saanudki hakkama ega ka üht võimalust isale tema võimalikku toetamist nina peale visata. Umbes sel ajal, kui omadega väga puntras oli, luges ühest lehest, kuidas üks õnneseen, kes oli ka töötu, ja kel oli kuhjaga kõikvõimalikke probleeme, võitis oma viimase rahaga kasiinos hiigelsumma. Luges ja mõtles - see on lahendus ka minu probleemidele
Kõik kommentaarid