Minu arvamus vägivallast - Koduvägivald (0)

Minu arvamus vägivallast
Minu arvamus
Tänapäevases ühiskonnas on palju kuritegevust ja vägivalda. Iga päev võime kuulda röövimistest ja tapmistest. Sellepärast on inimesed väga ettevaatlikuks ja kartlikuks muutunud, eriti linnas. Inimene tunneb kergendust, kui siseneb oma koduuksest, sest nüüd ta on oma territooriumil, kus võib end kindlalt tunda. Kodu peaks olema turvaline koht igale pereliikmele, kus ta võib rahus olla, ilma midagi või kedagi kartmata. Pahatihti on kodusid, kus see on teisti, näiteks kui mõni vanematest joob või/ja kohtleb oma abikaasat ning lapsi ülekohtuselt. Selline olukord kodus teeb kodu lapse jaoks vastumeelseks kohaks, parema meelega veedetakse aega sõpradega tänaval luuside. See aga võib viia kuritegevuse, joomise ja narkootikumideni. Igal lapsel on õigus kohale, kus ta saab rahulikult olla, õppida ja oma vaba aega veeta. Iga lapsevanem peaks selle oma lapsele tagama. Iga lapsevanem peab oma last austama ja temaga arvestama. Lapsi ei tohi unustada, neile peab pöörama tähelepanu ja nendega koos aega veetma . On perekondi, kus vanematevahelistesse tülidesse kaasatakse ilma põhjuseta ka laps, mis on viimasele vaimselt väga traumeeriv. Veel hullem on, kui tüli põhjuseks tuuakse laps ja süü tema peale pannakse, kuigi laps ei ole milleski süüdi.
Ka kõige paremates perekondades esineb tülisid, kuid õige teguviis on tülide lahendamine rahulikult vesteldes ja vajadusel kompromisse tehes. Karjumine ja vihasena ära jalutamine probleemi ei lahenda, vaid tekitab mõra inimeste vahele. Vanemate ja lapse vahel tuleb ette tülisid eriti tihti siis, kui laps on murdeeas või vanem, sest viimane hakkab oma õigusi nõudma ja tal on selleks ka õigus. Kuid vanemate ja noore maailmavaated ja eesmärgid on erinevad ja seega on kokkuleppele jõudmine väga raske. Minu arvates peaksid vanemad rohkem noore vajadustega arvestama ja teda usaldama , sest murdeeast välja jõudnud noor oskab ka ise enda eest vastutada ja seista. Tihtipeale aga ei osata ja suudeta probleeme ja lahkhelisid lahendada ja kumbki pool ei taha alla anda. Siis jääbki vanemate ja lapse vahele auk, mis ajaga kasvab. Selle vältimiseks peavad nii vanemad kui laps palju vaeva nägema ja püüdma üksteisest aru saada ja üksteise vajadustega arvestada.
Ma arvan, et kõik inimesed kardavad midagi ja tunnevad ennast mõnede olukordade ja sündmuste ees kaitsetuna. Mina kardan kõige rohkem mõne lähedase inimese surma. Midagi sellist minuga õnneks juhtunud ei ole, kuid me keegi ei ole selle eest kaitstud, seega see hirm jääb alati. Vaimselt väga valus on kaotada mõnd tähtsat inimsuhet, näiteks sõprust. Erinevalt surmast saab seda enamikel juhtudel ära hoida.
Lahutus on väga traumeeriv sündmus, eelkõige just lapsele. Seepärast peaksid vanemad enne tõsiselt järele mõtlema, kas lahutust kuidagi vältida ei saaks ja kuidas seda lapsele võimalikult kergeks teha.
Loodan, et tulevikus väheneb vägivald perekondades, et õpitakse hoidma oma probleeme lapsest eemal, kui see viimast ei puuduta. Ameerikas on väga levinud psühholoogi abi kasutamine, võibolla peaks sinna poole liikuma ka eestlased.