Mina, Tonya (0)

Mina, Tonya
Film , mida vaatasin kannab pealkirja „Mina, Tonya“. Tonya Harding on sündinud 1970. aastal ning on pärit Ameerikast . Lapsena kasvatas teda ema, tänu kellele oli Tonyal võimalus uisutamisega alustada.
Kui Tonya oli 3-aastane tekkis tal tõsine huvi uisutamise vastu. Esimesel päeval, kui ema ta trenni viis, ütles treener , et ei treeni tegelikult nii noori. Seepeale palus ema tüdrukul teha mõned proovi ringid, mispeal muutis treener kohe meelt . Samal aastal võitis ta oma esimese medali.
Tonya suhted emaga olid väga halvad. Pidevad karjumised ja löömised käisid igapäevaelu juurde. Ema sõnul aitas negatiivne tagasiside Tonyal võistlustel paremini õnnestuda, mis kummalisel moel vastas tõele. Ema hõõrus pidevalt Tonyale nina alla, et maksab tema treeningud kinni ja ta ei tohi ebaõnnestuda. Minu arvates suhtus ema oma tütresse ülekohtuselt ja iga väiksemgi asi lõppes löömisega.
Kui Tonya sai 15-aastaseks kohtus ta Jeff Gilloolyga. Nende esimene kohting toimus kolmekesi : Tonya, Jeff ja ema. Edaspidi lasi ema neil siiski segamatult kohtuda ning hiljem kolisid nad ka kokku. Kokku kolimise ajendiks oli pigem ema vägivald, millest Tonya nägi nüüd väljapääsu. Viimaseks tüliks oli kord, kui ema Tonyale noa kätte viskas . Samas ei aidanud kodust välja kolimine tegelikult vägivallast pääseda, sest Jeff oli samuti vägivaldne. Filmi vaadates hakkas Tonyast päris kahju, sest ta ei olnud sellist käitumist ära teeninud.
Tonya ja Jeff peavad oma suhte parimaks ajaks kooselu algust ja abielu. Tonya ema oli algusest peale arvamusel, et abielu on halb mõte ning pidas Jeffi idioodiks. Peale abiellumist, ning iseseiva elu alustamist, oli Tonyal ja Jeffil rahaliselt raske ning Tonya oli sunnitud endale võistlusriided ise õblema. Kahjuks ei näinud need kuigi ilusad välja ja seetõttu kannatas ka punktisumma. Filmist oli selgesti aru saada, et kohtunikele ei meeldunud Tonya ning seetõttu hakkati ka tema välimuse kallal norima.
Vahepeal läksid suhted keeruliseks treener Dianega ning Tonya vallandas ta. Kindlasti oli oma süü siin ka Tonya kangekaelsusel ja otsekohesusel. Tema uueks treeneriks sai Dody Teachmann. Koos hakkati valmistuma järgmiseks võistlusteks, kus püstitati eesmärk esimese ameeriklasena kolmikaksel sooritada , mis ka õnnestus. Pärast seda sai Tonya palju tähelepanu. Järgmine eesmärk kolmikaskel sooritada oli 1992. aasta taliolümpiamängudel. Kahjuks, see seekord ei õnnestunud ning nii tuli leppida 4. kohaga. Pärast olümpiamänge tuli teha palju tööd, et raha teenida ning samas leida ka aega trennide jaoks. Ühel tööpäeval tuli tema juurde endine treener Diane , kes teatas, et järgmised olümpiamängud on kahe aasta pärast. Edaspidi hakati jälle koos usinasti treenima . Muidugi oli peale kolmikaskli ebaõnnestumist oli motivatsioon langenud ja treeneri ülesanne oli muuhulgas teda uuesti motiveerima.
1993. aastal, toimunud meistrivõistluste ajal sai Tonya tapmisähvarduse, mistõttu otsustas ta mitte võistelda. Kui lähenema hakkasid järgmised olümpiamängud otsustas Jeff Tonyat omal moel aidata. Jeffil tekkis plaan saata Nancy Kerriganile, kes oli Tonya suurim rivaal , ähvarduskirju. Asjad läksid viltu ja Tonya ihukaitsja palkas mehe, kes vigastaks Nancy põlve. Politsei hakkas asja uurima ja peagi olid
süüdlased teada. Kuigi Tonya ei olnud kursis, mida Jeff ja ta sõber plaanivad, peeti tedagi süüdlaseks. Tonyale anti võimalus osaleda 1994. aastal toimunud olümpiamängudel, kus ta saavutas 8. koha. Pärast olümpiamänge otsustas kohus, et Tonya aitas Nancy vigastamisele kaasa ja ta sai võistluskeelu. Minule jäi mulje, et Tonya siiski teadis ähvarduskirjade saatmisest, kuid kehavigastuste tekitamisest ta osaline ei olnud.
Mulle meeldis filmi juures kõige rohkem Tonya ausus ja julgus enda eest seista. Filmi lõpuks oli selge, et Tonyal pole kedagi, kelle peale loota ning nii tuli tal alati ise hakkama saada. Film on väga hästi ja detailselt õnnestunud, isegi kostüümid on originaalide sarnased. Soovitan filmi sportlastele, sest aitab leida motivatsiooni ka kõige raskemates olukordades ning on väga õpetliku sisuga.