Milline peaks olema jätkusuutlik Eesti? (0)

Kas jätkusuutlik Eesti peaks olema liberaalne , konservatiivne või sotsiaaldemokraatlik heaoluriik ?
Tänapäeval on kõik arenenud demokraatlikud riigid heaoluriigid , kuid heaolu pakkumise korraldus neis erineb. Heaoluriigid jagunevad liberaalseks-, konservatiivseks- ja sotsiaaldemokraatlikuks heaoluriigiks , kuid neil kõigil on sama eesmärk. Siht parandada inimeste toimetulekuvõimalusi ning sekkuda majandusse ja tulude jaotamisse. Üheks väga oluliseks tunnuseks on resursside ülekandmine ühest valdkonnast teise, sest see loob ühiskonda tasakaalu. Teiseks tunnuseks on poolte avalike kulude kandumine sotsiaalsfääri, mis näitab üles erilist tähelepanu inimeste heaolulu tagamiseks. Aga milline heaoluriik peaks olema jätkusuutlikus Eestis?
Liberaalse heaoluriigi ülesandeks on kõrge tööhõive tagamine ning konkurentsi ja valikuvabaduse kindustamine kõigis valdkondades. Andrus Ansip on öelnud, et: „Eestil aitasid heaolu saavutada reformid , millega viidi sisse liberaalne majandusmudel. Rohkem liberalismi ning vähem protektsionismi on minu sõnum riikidele, kes kavatsevad aktiivselt tegelda vaesuse ületamisega.” Kõrge tööhõive tagamiseks on oluline ka kvaliteetse hariduse pakkumine, mis soosib haritlaste teket. Haritlaste rohkus loob konkurentsi majanduses, mis aitakski just vaesust ületada ja pürgida jõukama elu poole. Liberaalse süsteemi suurimaks miinuseks on see, et võimalus haridust saada määrab ära rahakoti paksus. Kõrge tööhõive tagamine on suur probleem, kui vaesemad elanikud ei võimalda endale isegi haridust saada. Samuti arstiabi ees peab maksma suuri summasid, mis on kalleim USA-s. Minu arvates ei saa liberaalne süsteem pakkuda kõikidele elanikele heaolu, eriti madalapalgalistele ning töötutele, sest vaid ainult edukatel on võimalus kindlustada enda elatustase.
Konservatistliku heaoluriigi ülesandeks on orienteeruda töötavatele inimestele, kelle palk ja sotsiaaltagatised peaksid katma ka ülalpeetavate pereliikmete vajadused. Inimese tööpanus määrab ära tema heaolutaseme, sest enamik sotsiaalhüviseid toimib kindlustuse põhimõttel. Minu arvates, on see igati õiglane ning see kattub ka minu ellusuhtmisega, et inimese töökus määrab ära tema elatustaseme, sest nii on ka vaesematel võimalus saada jõukamaks. Järelikult, kes tahab head elu elada, peab selle ausa tööga välja teenima , mis on igati võrdõiguslik. Teiseks oluliseks tunnuseks on sotsiaalpartnerluse tugevus. Tööandjate ühendused ja ametiliidud korraldavad kindlustusskeemide haldamist, kus valitsus ei osale, vaid hoopis kontrollib seda kõrvalt. Teisest küljest aga konservatiivne heaoluriik näeb naises koduperenaist. Seega ei ole naistel suuri võimalusi konkureerida tööturul, mis on osalt diskrimineerimine. Selle tõttu ei ole riik panustanud riiklikusse lastepäevahoidu, mis teeb elu keerulisemaks üksikemadele. Näiteks üksikema peab suutma käia tööl ja peret ülal pidama aga tööl käimise teeb keerukaks see, et lapsi ei ole kusagile panna.
Sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi sümboliks on solidaarsus. Seega saavad kõik kodanikud riigi poolt sotsiaalhüvesid. Lisaks tasuta sotsiaalabile on veel tasuta haridus ning arstiabi. Selleks, et riigil oleks maksta rohkelt toetusi, on kehtestatud kõrged maksud. Progresseeruva tulumaksu abil vähendatakse varanduslikke erinevusi, mis on sotsiaaldemokraatliku poliitika eesmärgiks. Riik jagab lastetoetust, olenemata pere majanduslikust seisust . Siit järeldub, et riik on valmis jagama suuri toetusi enda rahvale, kes vastutasuks maksavad riigile kõrgeid makse. Samas kui analüüsida sotsiaaldemkoraatliku heaoluriigi olemust teise külje alt, siis ma leian, et riik ei peaks võimaldama pensionärile, kes pole kunagi palgatööl käinud, riikliku pensioni. Minu arvates on see ebaaus, et inimesed, kes ei ole enda elus kõvasti tööd ja vaeva näinud ning makse maksnud saavad riigi poolt toetust nagu saavad need, kes on õiglaselt tööl käinud ja toetused ära teeninud.
Analüüsides kolme erinevat heaoluriiki, võin järeldada lähtuvalt enda tõekspidamistele, et jätkusuutlik Eesti peaks olema konservatiivne heaoluriik. Seda just sellepärast, et konservatiivne heaoluriik võimaldab vaesematel inimestel pürgida kõrgematesse kihtidesse läbi enda pealehakkamise ja töökusega. Kuna riik ei panusta oluliselt lastepäevahoidu, siis mõistavad ka ehk naised, et kui pole töökat meest, kes suudaks peret ülal pidada,pole ka mõtet lapsi teha. Üksikul naisel on sellisel juhul võimalus teha töökarjääri. See kindlustaks majanduslikult turvalisemate perede rohkust. Sellest järeldades arvan, et Eesti riik võiks eeskuju võta konservatistlikust Saksamaast.