Milline on minu nägemus lapse kasvatamisest perekonnas toimetulekuks 30 aasta pärast (0)

Milline on minu nägemus lapse kasvatamisest perekonnas toimetulekuks 30 aasta pärast
Mul on plaanis omada selleks ajaks kahte last, kuid samas ei tohi mitte kunagi nii mõelda, kuna kui tuleb ka kolmas, neljas või viies laps, siis poleks nemad nii-öelda plaanivälised lapsed, vaid ikka super õnnistus.
Juba väikesest peale tahan ma harjutada, et minu lapsed ei valiks sööki. Mul on ääretult kurb näha tänapäeval lapsi, kes praktiliselt mitte midagi peale friikartulite ja makaronide ei söö. See on absurd , kuna tegelikult on olemas tohutult palju erinevaid toite, mis tegelikult on ainult head tervisele, ent vanemad ei paku neid lastele, vaid hoopis minnakse kergema vastupanu teed ning ostetakse lihtsalt üks krõpsupakk. Ma ei saa sellistest inimestest aru. Minu laste elus oleks juba väga pisikesest peale esikohal tervislik toitumine. Nad ei pea tingimata olema taimetoitlased , kuid peaksid teadma, mis on neile hea.
Ma arvan, et selleks ajaks ollakse jõutud nii kaugele, et töötegemine on võimalik suuresti kodus. Sooviksin väga, et saaksin olla võimalikult palju kodus ning oma laste jaoks olemas. Tahan, et saaksin neile õpetada kõike alustades söögitegemisest lõpetades tolmuvõtmisega.
Kool võiks olla ikka vanaviisi, nagu praegu. Õpilased käivad kooli ning õpetajaks on elus inimene klassi ees, mitte mingisugused tehnikavidinad. Minu lapsed peaksid kooli käima kindlasti ise, bussiga või mõne muu vahendiga. Ma võin ju olla võimalikult palju kodus, kuid siit algabki iseseisvus. Nad peavad oskama ise orienteeruda. Peamiseks märksõnaks võingi lugeda iseseisvust. Ma ise sain väga varakult täielikult iseseisvaks ning minu meelest on see mind tohutult arendanud, ma löön elus väga hästi läbi, saavutan eesmärke. Ma tahan, et minu lapsed oleksid samasugused. Vahet ei ole kui arenenud siis tehnika, ühiskond ning võimalused on. Ma tahan, et mu lastel poleks mitte millestki puudus, kuid nad peavad kõik asjad ise välja teenima. Selles suhtes, et kui nad tahavad endale midagi väga saada, siinkohal ei pea silmas elementaarseid asju, siis tuleks selle nimel ka pingutada.
Hetke plaanid on küll jääda oma perega linna elama, kuid kindlasti, ise täieliku maalapsena, tahan, et ka minu lapsed oskaksid metsas lõket teha ning teeksid vahet puuliikidel, kuna eeldan, et 30 aastapärast on Eestis veel killukesi puutumata loodust. Minu enda lapsepõlv möödus metsade vahel. Käisin igal sügisel isaga metsas seenel ning kevadeti sinililli korjamas ning see on asendamatu mälestus minu lapsepõlvest. Teen kõik, et ka minu lapsed tunneksid mõnu loodusest ning oskaksid seda hinnata, teeksid vahet kukeseenel ning kärbseseenel.
Kõige tähtsamaks pean ma armastust. See on sõna, mis teeb kõik nii imeliseks. Minu lapsed saavad tunda seda iga oma kehal oleva pooriga. Sellest tuleb rääkida väga avameelselt. Ma juba praegu kujutan ette, kuidas üks pisike tuleb ja ütleb mulle: „Ema, ma armastan sind,“ mis saaks veel ühele emale suuremaks motivatsiooniks olla. Kui ma aga tahan seda tunda, siis pean ma ise eeskujuks olema. Laste ees tuleb oma mehele öelda, et armastan teda. Pole vahet, mis arengu ühiskond on teinud, armastus ei muutu mitte kunagi, selle tähendus on, oli ja jääb millekski eriliseks .
Loodan südamest, et mu lapsed ei peaks läbi elama valu ning kannatusi, mis kaasnevad vanemate lahku minekuga. See on kõige jubedam asi, mida peaks üks väike inimhing kogema. Ma ei taha, et minu ebakindlate valikute ning probleemide tõttu saaks haiget laste psüühika. Olen selle ise läbi kogenud ning ei soovi, et sama juhtuks minu lastega ning muidugi ei soovi ma ise abikaasana midagi sellist kogeda, kuna ma kujutan ette, mida tundsid minu enda vanemad. Sellepärast tuleb enne elukaaslase, inimese, kellega soovid oma ülejäänud elu jagada, valikut, olla sada protsenti kindel, et see on õige otsus. Siinkohal aga ei tohi ka purunenud armastust kokkulappida ning lihtsalt kohusetundest ning laste pärast koos elada. Selline võlts kooselu võib lastele kohati veel rohkem haiget teha.
Teismeliseiga on võib olla vanemate jaoks üks kõige hirmuäratavamaid aegu. Kahjuks või õnneks mina polnud eriti mässumeelne noor. Kahjuks sellepärast, et ma täpselt ei tea mis sellega kaasneda võib, mul pole läbielatud kogemusi. Peamiselt tulevad lastel teismeeas esimesed armastused ning lüüa saamised suhete näol. Kindlasti loon ma oma laste jaoks keskkonna, kus nad julgevad mulle kõigest rääkida, alustades oma esimesest suudlusest lõpetades seksuaalvahekorraga. See on tähtis, et nad mind usaldaksid ning räägiksid sellistest asjadest, ükskõik kas see osutus siis ebameeldivaks või tegi neid tohutult õnnelikuks. Oleksin oma lastele parim sõbranna , keda nad eales tahta oskavad. Mulle on jäänud mulje, et tüdrukud on selle koha pealt rohkem avatud rääkima, kuid kui mul saab olema poeg, siis tunneksin ennast parima emana, kui ka tema tuleks minu juurde oma muredest ja rõõmudest seoses suhetega rääkima. Muidugi on tähtis ka see, et poiss oma isa usaldaks ning ma ei paneks üldse pahaks, kui ta seda esimesena isaga arutaks, peaasi , et ta ei tunne piinlikust kellegagi oma vanematest seda jagama . Sellise eesmärgini jõudmiseks peab palju tööd tegema, on vaja igal juhul süstida usaldusväärsust oma võsukestesse.
On veel üks kindel ja tähtis asi, mida ma oma laste kasvatamisel teen nii nagu minu vanemad tegid. Nimelt peab lubama laste sõpru ning sõbrannasid endale külla kutsuda. Ei tohi ehitada ümber oma elamise impeeriumit, mida teistel ületada pole lubatud. Ma ei taha öelda, et peab oma kodu näol avama külalistemaja, vaid tegelikult vanemana on hoopis kindlam olla, kui viibitakse enda silma all ning kindlas kohas, mitte kusagil, tänapäeval kaubanduskeskuses ning 30 aasta pärast, kes teab kus sellised kokkusaamise kohad võivad olla.
Ma väga loodan, et mul kõik need nägemused enda laste heaolust ka õnnestuvad ning ma saan tagada õndsa lapsepõlve ning nagu ka minul on samuti ka neil oma vanematelt midagi õppust võtta. Vastutasuks ootan ma lihtsalt hoolivust, lugupidamist ning ilma igasuguse piinlikkustundeta lauset: „Ema, ma armastan sind!“