siirus ... Oma seesmisest rikkusest teadev isik suudab ka ilma välise põhjuseta endast rõõmu tunda. Sellest saab olulist tuge suhtlemisel. Tuntud jaapani vanasõna väidab, et naeratavasse näkku ei sihita noolt (Kidron, 2001). Enesekehtestamine on ei või jahi esitlemise kunst Ei ning jah on vahest ühed ürgsemad sõnad. Küllap seepärast kõlavad need paljudes keeltes üsnagi sarnaselt ja peaaegu kõigile arusaadavalt. Millal ja kuidas öelda ei või jah, on enesekehtestamise kunsti põhiprobleem ning üks kesksemaid oskusi. Ei ütlemine on oskus, mida osa inimesi valdab paremini, teised kipuvad aga kogu aeg endale lisakohustusi võtma. Väga palju sõltub ka inimese taustast, kasvatusest ja tõekspidamistest. Mina tunnen tihti, et kuulun nende inimeste hulka, kes lausa upub lisakohustustesse. Tihti öeldakse mulle, et rahune maha inimene, sa ei suuda kõiki maailma asju korras hoida! Ja nii ongi.
.4 Kasutatud kirjandus ....................................................................................................................8 Sissejuhatus Valisin oma referaadi teemaks enesekehtestamise, sest tunnen, et see on teema, mis arendab inimesi ja nende käitumist teatud olukordades. Ma olen inimene, kes suudab ennast piisavalt hästi kehtestada aga probleem on selles, et ma ei oska vabalt suhelda võhivõõras seltskonnas olevate inimestega. Suures seltskonnas ei julge ma tihti välja öelda oma arvamust, kuna kardan, et ütlen midagi valesti ning inimesed naeravad minu üle. Ma tulin õppima sellist eriala, kus peaksin olema julge ning välja ütlema oma arvamusi. Sellepärast valisingi ka sellise teema, et suudaksin süveneda üksikasjadesse. 1.Enesekehtestamine Suhtlemisoskus on elu üks tähtsamaid oskusi- sama tähtis kui need, mida läheb vaja kooli lõpetamiseks või elatise teenimiseks. Heast suhtlemisoskusest sõltub ka meie isiklik õnn. Kui
Tulevasena kaubandustöötajana pean ennast jälgima, millist kehtestamisviisi kasutan, et ei tekitaks kliendis ebamugavust. Kaubandustöölisena ei tohiks olla liiga agresiivne ega liiga kehtestav, oleneb muidugi olukorrast. Samuti käib kehtestava käitumise alla ei ütlemine. Mul on raske õelda ei oma sugulastele, tuttavatele ja sõpradele. Seda on vaja rakendada, kuna mõnikord ma lihtsalt ei jõua kõike teha. 1. KEHTESTAMISE OLEMUS Termini "kehtestamine" selgituseks saab öelda, et enne möödunud sajandi 70-ndail aastaid kirjeldati eesti keeles suhtlemises enese huvide eest kindlat seismist sõnade "enese maksmapanek" kaudu. Seitsmekümnendate keskel leidsid Eesti suhtlemispsühholoogia valdkonnaga tegelejad, et sõnad "enese maksmapanek" on liiga agressiivse kõlaga varjutades ära teise inimesega arvestamise printsiibi. Praeguseks on Eesti psühholoogide hulgas kinnistunud sõna "kehtestamine" (või
situatsioonides. Suheldes võõraste inimestega olen siiski väga häbelik ning enesekehtestamisest ei tule mitte midagi välja. Samuti ei oska ma võõraste juures olekul ennast piisavalt hästi väljendada ning võõrastega vabalt suhtlemine tundub utoopiline. Valitud erialal ei ole tagasihoidlikkus just voorus vaid pigem takistv faktor. Tulevase juhiabina pean oskama ennast kehtestada ning väljendada. Enesekehtestajana pean oskama öelda ka ei. Enesekehtestamine on kunst saada oma tahtmist nii, et ka teised oma tahtmist saavad ja rohkem ja paremini kui nad ilma sinuta oleksid saanud mõlemal on lõpuks hea olla. (Maie Kreegipuu, 2003) 1 KÄITUMISE KOLM STIILI Kehtestamist käsitletakse ka kui viisi enda isikliku ruumi kaitsmiseks või teiste inimeste mõjutamiseks. Selles kontekstis tasub mõelda kolmele erinevale viisile käitumisteljel, millede hulgas on ka kehtestav käitumine
Viletsa eeskuju all mõtlen just neid inimesi juhtkonnast, kes on kättesaamatud nii klientidele kui ka töötajatele. Neid inimesi tunneb kergesti ära nad tavaliselt varjavad ennast sõnade taha "ega siis mina ei saa temale ütelda, millega see kõik on seotud või mis on selle taga". Samuti kuuluvad sinna gruppi ka need inimesed, kes iial ei vasta või ei helista tagasi või on rohkem tegevuses iseenda aitamisega kui teiste abistamisega. 4)Ebaviisakas käitumine klientidega Kui öelda kliendile "ei", siis tegelikult tema vajadus jääb ju ikkagi püsima ja see ajab teda raevu. Ja siis visatakse veel õli tulle, öeldes talle, et "ärge rääkige minuga sellisel toonil". Või "mina ei pea selle asjaga üldse tegelema". Pretensioonikas kliendis nähakse pigem kõige ärarikkujat kui võimaluse pakkujat. Siit küsimus: "Kellel on õigus öelda kliendile "ei"?" 5)Vastutusest möödahiilijate ajastu
lisada omapoolseid kommentaare ja märkusi internetis avalikustatud materjali juurde. (Küberkiusamine) 24/7 kontakti võimalus ohver on internetis kättesaadav 7 päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. See aga suurendab omakorda küberkiusamise korduvust. (Küberkiusamine) Raske ära tunda lapsevanem või õpetaja ei pruugigi kohe aru saada, et midagi on valesti. Siinkohal on vaja lapsega usalduslikku suhet, et ta ise julgeks tulla ja öelda, mis temaga lahti on. (Küberkiusamine) Loomulikult saab kohe kustutada häiriva sisuga e-kirjad või blokeerida ebameeldivad kontaktid, kuid jälje noore inimese hinge ja enesehinnangule jätavad need negatiivsed emotsioonid siiski. (Küberkiusamine) 4.2 Kuidas kiusamine toimub? Sõimamine saadetakse korduvalt sõimavaid, vihaseid ja ebaviisakaid kirju, kommentaare, pilte ning sõnumeid. (Küberkiusamine)
lugusi jagada ja nende igapäevaseid lugusid kuulata, oleksin mina emotsionaalselt väga läbipõlemise ohus, kuna olen inimene kelle jaoks on lähedaste olemasolu ja lähedatele ka ise olemas olla väga oluline aspekt elus. Perekond ja lähedased sõbrad on minu elus põhimõtteliselt number üks. Ma oskan hinnata seda ja inimesed kes on mulle lähedaseks saanud oskavad samuti seda hinnata. Minu elus ei oma absoluutselt tähtus need nii öelda väljamõeldud lood, kõige paremad lood mida jagada on ju siiski elust enesest ja kui inimene oskab huvitavalt elada on tal ka igapäevaselt väga huvitavad lood. Raamatut hakkasin ma lugema oletusega, et ma saan sealt väga palju uut ja huvitavat elutarkust juurde, mis annab mulle isiklikult kindlasti väga palju juurde, kuna nõustamine ja teiste inimeste kuulamine on mulle alati meeldinud ja teeksin seda ka tulevikus suurima heameelega. Minu
krossisõitja Avo Leokiga õnnetus, mille tagajärjel ta ratastooli jäi. Paljud arstid matsid iga väiksegi lootuse maha, et temast võiks uuesti käija saada. Aga enda suure tahte, lähedaste ning terapeutide abiga, on Avo Leok tänaseks päevaks juba märgatavaid edusamme teinud ning seisab juba enda jalgadel. Sellepärast ongi tähtis, et kui on olemas kasvõi imetilluke võimalus, siis tasub olla leppimatu ning proovida midagi muuta. Kokkuvõtteks tahaksingi öelda, et nagu eespool öeldud, pole ükski äärmus hea. Aga leppimatuse puhul on selle äärmuse skaala laiem, sest inimesed peavad pingutama oma heaolu nimel ning ei tohi liiga kergelt käega lüüa. Vahel tuleb selleks julgeda võtta vastu ootamatuid otsuseid või loobuda millestki, aga kui ollakse kindel oma eesmärkides, siis pole midagi kaotada.
Kõik kommentaarid