.. teadus, mis uurib organismide pärilikkust ja muutlikkust ning nende toimumise seaduspärasusi Geneetika mõistet kasutati alles hiljem kui pärilikkuse ja muutlikkuse mõistet. pärilikkus looduse üldine seaduspärasus, mille alusel järglased sarnanevad oma vanematele (mitte vaid välimuselt kui ka talitluselt) muutlikkus liigisisene erinevus üksteisest Geneetika looja Gregor Mendel (tsehhi vaimulik). * avastas pärilikkuse seaduspärasuse 1869 Miescher eraldas rakutuumast nukleiinhappe. 1953 Watson, Crick, Wilkins, (Franklin) tegid kindlaks DNA biheeliksi struktuuri, said Nobeli preemia. * loetakse molekulaargeneetika alguseks geen DNA lõik, mis määrab ära ühe RNA-sünteesi ning ühe valgu struktuuri DNA sisaldab infot valkude sünteesi kohta genoom liigiomases ühekordses kromosoomistikus sisalduv geneetiline materjal; antakse arvuliselt
Triplett e. Koodon DNA-s 2 järjestikku nukleotiidi. Koodon - m-rna-s 3 järjestikust nukleotiidide Promootor-DNA nukleotiidne järjestus , millega ensüüm sünteesi alustamiseks peab üinema. Struktuurgeenid- määravad raku eituses ja ainevahetuses osalevate valkude tRNA ja rRNA sünteesida Regulaatorgeenid- kontrollib struktuurgeenide avaldumist. 6.2 PÄRILIKKUSE MOLEKULAARGENEETILISED ALUSED Saksa teadlane Fredrich Miescher eraldas 1869. rakutuumast aine , mida ta nimetas nukleiinhappeks. -- tänapäeval teame et see on desoksonukleiinhape ehk DNA pärilikkuse kandja. DNA molekuli teist järku struktuur on biheeliks. MOLEKULAARGENEETIKA teadusharu, mis uurib pärilikkuse seaduspärasusi molekulaarsel tasemel-- see aitab mõista kuidas avaldub isendi genotüübis paiknev pärilik info fenotüübi tasemel. ! Kolm tähtsat protsessi: DNA süntees ehk replikatsioon - > R
Transkriptsiooni käigus keeratakse DNA biheeliks järk-järgult lahti ning sünteesitakse ühe ahela teatava lõiguga komplementaarne RNA molekul. RNA süntees lõpeb, kui ensüüm jõuab DNA nukleotiidse järjestuseni, mida nimetatakse terminaatoriks. Terminaatorpiirkonnas ensüüm eraldub DNA molekulist, viimane taastab oma endise biheeliksikujulise struktuuri ja sünteesitud RNA liigub läbi tuumamembraani pooride tsütoplasmasse. Friedrich Miescher eraldas rakutuumast nukleiinhappe (1869 a.). James Watson ja Francis Crick avastasid DNA molekuli biheeliksikujulise sekundaarstruktuuri. Sellega pandi alus molekulaargeneetikale (1953 a.). DNA ja RNA võrdlus Põhilised erinevused: TUNNUS DNA RNA Monomeer Desoksüribonukleotiid Ribonukleotiid Süsivesik Desoksüribboos Riboos
Fenotüüp ühe isendi vaadeldavata tunnuste kogum, otseses sõltuvuses genotüübiga. Lisaks genotüübile mõjutavad isendi tunnuste avaldumist ka keskkonnatingimused. Keskkond kas soodustab või pidurdab geenide poolt määratud tunnuste väljakujunemist. Seejuures ei saa need aga vajalike geenideta ühtegi tunnust välja arendada. Muutuseid on raske jälgida, küll on aga tõhus variant ühemunakaksikute jälgimine. Pärilikkuse molekulaargeneetilised alused Saksa teadlane Friedrich Miescher eraldas rakutuumast aine, mille nimetas nukleiinhappeks. DNA desoksüribonukleiinhape on päriliku info kandja. Selle avastamine pani aluse pärilikkuse molekulaarsete mehhanismide uurimisele. Sellega sündis ka molekulaargeneetika. Molekulaargeneetika teadusharu, mis uurib pärilikkuse seaduspärasusi molekulaarsel tasemel. See aitab mõista kuidas avaldub isendi genotüübis paiknev pärilik info fenotüübi tasemel. Keskendub kolmele protsessile: · DNA süntees replikatsioon
Iga kromosoom määrab ära hulga tunnuseid selles asuvate pärilikkustegurite geenide kaudu. Ühe isendi kromosoomistikus paiknevat geenide kogumit nimetatakse selle organismi genotüübiks. Ühe isendi kõigi tunnuste kogumit nimetatakse selle organismi fenotüübiks. Samuti soodustab või pidurdab keskkond geenide poolt määratud tunnuste väljakujunemist või muudab nende avaldumislaadi. Pärilikkuse molekulaargeneetilised alused 1869. Friedrich Miescher eraldas rakutuumast aine, mille nimetas nukleiinhappeks. 1953. James Watson ja Francis Crick avastasid DNA molekuli keeruka biheeliksikujulise sekundaarstruktuuri. Molekulaargeneetika on teadusharu, mis uurib pärilikkuse seaduspärasusi molekulaarsel tasemel. Keskendub kolmele universaalsele protsessile: a) DNA sünteesile ehk replikatsioonile b) RNA sünteesile ehk transkriptsioonile c) valgu sünteesile ehk translatsioonile DNA replikatsioon eelneb rakujagunemisele
Tekib osmoos ja kahjustab inimese rakke. Inimese keha vajab soolasid ja mineraale, mida dest. Vees ei ole. Hüdrofoobsus- vett hülgav Hüdrofiilsus- vees lahustuv Füsioloogiline lahus- 0,9 % NaCl lahus (nagu pisarad) 8.Nukleiinhapped: avastamine, leidumine, ehitus, ülesanded, RNA ja DNA võrdlus ehituse alusel. Tea mõisteid ja tunne ära joonistelt: biheeliks, nukleotiid, replikatsioon, tRNA, geen, komplementaarsusprintsiip. o Avastas Friedrich Miescher (kui uuris mädarakke) 19.saj. o Leidub kõikides elusrakkudes ja viirustes. o DNA- Tuumaga rakkudel rakutuumas, eraldi DNA on ka mitokondritel ja kloroplastidel; bakterite DNA asub tsütoplasmas o RNA-Rakutuumas ja tsütoplasmas, bakteritel ainult tsütoplasmas. o Ülesanded: o DNA- päriliku info säilitamine ja edasiandmine järgmistele rakupõlvkondadele. o RNA- DNAs oleva päriliku info kopeerimine ja transport
Sekundaarstruktuur-vesiniksidemeteha ühendatud kaheahelaline DNA keerdub biheeliksiks Tertsiaarstruktuur-Dna molekul on seotud valkudega Komplementaarsusprintsiip-nukleotiidide üksteisele vastavus: A-T ja G-C DNA molekuli Ülesanded: Kromosoomide põhiline koostisosa. DNA leidub rakutuumas, kloroplastis, mitokondris. DNA põhiline ülesanne on päriliku info säilitamine.(raku jagunemisel tuleb tütarrakkudes säilitada sarnane pärilik info, seepärast tuleb DNA kahekordistuda. Friedrich Miescher- leidis nukleiinhappe J.Watson, F.Crick -avastasid DNA biheeliksikujulise struktuuri Struktuuri tähtsus- *vesiniksideme paljusus tagab vastupidavuse, stabiilsuse. *Kaheahelasisus tagab päriliku info esinemise kahes koopias RNA- ribonukleiinhape RNA on biopolümeer, mille monomeerideks on ribonukleotiidid Koosnevad(kolmeosalised): fosfaatrühmast, riboosist, lämmastikalusest Lämmastikalused: adeniin(A), guaniin(G), tsütosiin(C), uratsiil (U)(uridiinfosfaat)
1866 August Kundt uurib heli kiirust gaasides. 1866 Giovanni Schiaparelli taipab, et tähtedesajuna tuntud meteoorisajud tabavad maad, kui see läbib mõne komeedi orbiiti, kuhu on maha jäänud kivitükke. 1868 George Westinghouse leiutab õhkpiduri. 1868 Pierre Janssen avastab päikesel heeliumi. 1869 Dimitri Mendelejev avalikustab oma avastused keemiliste elementide perioodilisusest. 1869 Friedrich Miescher avastab nukleiinhapped rakutuumades. 1870 Meyer avalikustab oma avastused keemiliste elementide perioodilisusest. 1871 Ludwig Boltzmann hakkab tegelema statistilise mehaanikaga. 1872 Johannes Diderik van de Waalse avalikustab uurimused reaalsete gaaside kõrvalekalletest ideaalse gaasi seadustest. 1873 Maxwell väidab, et valgus on elektromagneetiline nähtus. 1874 Van't Hoff ja Le Bel arendavad edasi kolmedimensionaalset
puhastatud viiruste DNAd Tubaka mosaiigiviiruse (TMV) genoomiks on RNA molekul. TMV partiklite komponendid (valgumolekulid ja RNA) on võimelised ise assambleeruma, mille tulemusena moodustuvad infektsioonivõimelised viiruspartiklid. Rekonstrueeritud TMV = tüüp A RNA + tüüp B valguline kest. Viiruse geneetiline info säilub RNA- s, mitte valgus. 77. DNA ja RNA kui geneetilise info kandja. Avastamine. 1868. aastal isoleeris Johann Friedrich Miescher rakkudest happelise ühendi ning nimetas selle nukleiiniks. 1953 Watson ja Crick - DNA kaksikheeliksi mudel. DNA ja RNA koosnevad korduvatest alaüksustest e. nukleotiididest. Kolme nukleotiidi järjestus kodeerib RNA vahendusel ühe aminohappe valgu sünteesil. DNA-RNA:A-U, G-C. 78. Nukleotiidid DNA-s ja RNA-s. Geneetilise materjali funktsioonid. DNA ja RNA koosnevad nukleotiididest, mis omakorda koosnevad: a. fosforhappe jääk. b. Viie C-ga
järglaspõlvkonnas nii genotüüpiline kui ka fenotüüpiline lahknemine. - Kolmas seadus ehk Sõltumatu lahknemise seadus - Kaks tunnust (geeni) päranduvad üksteisest sõltumatult. - Dominantsuse seadus Hugo de Vries mutatsiooniteooria - Uurides taimi leidis, et võivad tekkida uued päritavad tunnused (mutatsioonid) Thomas Morgan ja kromosoomiteooria - Uurides Drosophilat avastas, et kromosoomid on pärilikkuse aluseks Friedrich Miescher ja DNA - Avastas 1869 aine mille nimetas nuclein. Hiljem hakati kutsuma nukleiinhappeks 3. Nimeta elusrakkude üldprintsiipe ● Kõik rakud säilitavad oma pärilikkuse informatsiooni DNA kujul lineaarse geneetilise koodina ● Kõik rakud taastoodavad pärilikkusainet (ja selles olevat informatsiooni) matriitssünteesi abil ● Kõik rakud transkribeerivad oma pärilikkuse informatsiooni RNA kaudu
(polümerase chain reaction) meetod võimaldab lühikese ajaga amplifitseerida spetsiifilisi DNA segmente väga väikesest algmaterjali kogusest. Uute meetodite arsenal kasvab pidevalt, võimaldades üha täpsemalt selgitada geeneetiliste protsesside toimumist molekulaarsel tasemel. Ka geeni definitsioon on alates Mendeli poolt kasutatud "pärilikkuse ühikust" (siis veel terminit "geen" ei tuntudki) pidevalt täiustunud NUKLEIINHAPPED 1868. aastal isoleeris Johann Friedrich Miescher rakkudest happelise ühendi ning nimetas selle nukleiiniks. Võrreldes teiste rakust eraldatud komponentidega oli see ühend ebatavaline oma kõrge lämmastiku ja fosfori sisalduse poolest. 1871. aastal need andmed ka publitseeriti, kuid nukleiinhappe rolli geneetilise informatsiooni kandjana mõisteti alles aastakümneid hiljem. 1. Bakterite transformatsiooni avastamine. Transformatsioon on geneetilise informatsiooni ülekandumine ühest bakterirakust teise rakust isoleeritud DNA abil.
Märksa raskem on aga konkreetseid geene seostada selliste normaalse muutlikkusega tunnustega nagu kasv, kaal, naha pigmentatsioon, juuste värvus, vastupanu haigustele. (Neil, kellel on soov inimese genoomi kaardistamise kohta rohkem lugeda, soovitan tutvuda internetis oleva Geneetika 2 konspektiga osas, kus on käsitletud genoomi uuringuid) 51 10. DNA ja kromosoomide molekulaarne struktuur 1868. aastal isoleeris Johann Friedrich Miescher rakkudest happelise ühendi ning nimetas selle nukleiiniks. Võrreldes teiste rakust eraldatud komponentidega oli see ühend ebatavaline oma kõrge lämmastiku ja fosfori sisalduse poolest. 1871. aastal need andmed ka publitseeriti, kuid nukleiinhappe rolli geneetilise informatsiooni kandjana mõisteti alles aastakümneid hiljem. Tõendid selle kohta, et geneetiline informatsioon sisaldub DNA-s Kromosoomid koosnevad 2 tüüpi makromolekulidest - valkudest ja nukleiinhapetest
haigusega või geneetilise defektiga. Märksa raskem on aga konkreetseid geene seostada selliste normaalse muutlikkusega tunnustega nagu kasv, kaal, naha pigmentatsioon, juuste värvus, vastupanu haigustele. (Neil, kellel on soov inimese genoomi kaardistamise kohta rohkem lugeda, soovitan tutvuda internetis oleva Geneetika 2 konspektiga osas, kus on käsitletud genoomi uuringuid) 10. DNA ja kromosoomide molekulaarne struktuur 1868. aastal isoleeris Johann Friedrich Miescher rakkudest happelise ühendi ning nimetas selle nukleiiniks. Võrreldes teiste rakust eraldatud komponentidega oli see ühend ebatavaline oma kõrge lämmastiku ja fosfori sisalduse poolest. 1871. aastal need andmed ka publitseeriti, kuid nukleiinhappe rolli geneetilise informatsiooni kandjana mõisteti alles aastakümneid hiljem. Tõendid selle kohta, et geneetiline informatsioon sisaldub DNA-s Kromosoomid koosnevad 2 tüüpi makromolekulidest - valkudest ja nukleiinhapetest
annaabi.ee 
