Mida mina saan teha parema tuleviku nimel? (0)

Mida mina saan teha parema tuleviku nimel?
Mida mina saan teha parema tuleviku nimel? Arvan, et seda küsimust ei peaks esitama endale mitte ainult mina, vaid igaüks meist. Mida oled Sina teinud, et kaaslastel su kõrval oleks parem? Kas sa näed piisavalt vaeva oma edasise käekäigu jaoks? Kui palju mõtled Sa tegelikult tuleviku peale? Need küsimused tasuks endile kõrva taha panna ja aeg-ajalt meelde tuletada.
Viimastel aastatel kuulen oma suhtlusringkonnas tihti palju negatiivset Eesti ühiskonna ja tema käekäigu kohta. Räägitakse, et tänaval kõndides on kõik nii mossis ja vaevatud, nagu oleks katk kaela langenud. Tõsi, ka mina näen vähe säravaid silmi ja naerusuid tänaval liikudes. Kuid tulin üks päev mõttele, et naeratan igale vastutulijale. Nii pea kui seda tegin , sain vastu ka lahke naeratuse. Seega mida külvad, seda lõikad. Sama peaksid mõtlema ka need, kes ainult kommenteerivad, et kõik on nii negatiivsed ja mossis ja Eesti on tegelikult üldse üks paha riik. Tuleks alustada iseendast ja mõelda, et kas sa paistad siis rohkem rõõmsam ja säravam, kui need teised? Nii pahura näoga kui sina vaatad teist, vaatab tema just samuti sind.
Ühistranspordis sõites sõimatakse sind tihti täis, kui pigem võiks kinkida armsa naeratuse ja soovida kenat päeva. Taoline asi juhtub minu ja minu ealistega tihti, et tuleb mõni vanem ja tülpinud inimene, ja näeb et noored on bussis ainult selleks, et võtta nende kohad ära ja kiusata eakamaid inimesi. Muidugi tuleb austada endast vanemaid inimesi. Kuid ka nemad võiksid võtta meid kui täisväärtuslikke isikuid. Mitte tühje olendeid , keda võib tõugata nügida ja käituda üleolevalt. Kord ühel õhtul jooksin bussile, peale 8 tunnilist koolipäeva, trenni ja laulukooli. Olin täiesti rampväsinud ja istusin oma kahe kotiga toolile. Järgmises peatuses sisenes eakam daam, nähes mind pistis ta priiskama, et kelleks mina küll ennast pean, olen ju noor ja elujõudu täis, miks ma istun ja ei tee midagi paremat oma eluga. Tõusin otsekoheselt püsti ja lasin teda istuma, kuigi kõrval oli veel mitu vaba tühja kohta. Tundsin ennast alandatuna teiste kaassõitjate ees. Hiljem hakkasin mõtlema, et mida mina küll valesti tegin, kas minul polegi enam õigust kasvõi istuda bussipingil? Nüüd olen võtnud ideeks mitte istudagi ühistranspordis, sest alati tuleb sellest mõni jant vanema inimesega. Nii palju kui ma reisinud olen, pole ma nii võrd õelaid asju kohanud mujal maailmas. Taolist tüüpi juhtumid võivadki viia inimeste motivatsiooni alla, tekitada tülgastust kaaskodanikke vastu ja õhutada mõtet ära minemisest jäädavalt.
Leian, et tuleb olla südamlik oma inimeste vastu, olgu ta võõras või tuttav. Läbi saab löödud ka ilusate sõnadega. Nagu ühes michael jacksoni laulusõnades on öeldud „ If you wanna make a world a better place , take a look at your self and make a change“ Tõlkes tähendab see, et kui tahad muuta maailma paremaks kohaks, tuleks kõige pealt vaadata iseendasse ja teha muutus.
Teisalt kuulen tihti, et siin Eestis on kõik nii inetu ja prügi täis ja kui jubedad need lagunenud nõuka aegsed hoone on. Ringi sõites Lasnamäel, Mustamäel ja mujalgi riivab tõesti tihti silma mõni lagunenud maja või teeääred täis prügi. Kõikjal on hall ja sünge. Taaskord tasuks endalt küsida, et kui palju oled teinud Sina selleks, et meie Eesti püsiks ilusana? Kas viskad prügi maha ja suhtud ükskõikselt ühiskasutatavatesse asjadesse? Kas sorteerid oma prügi või viid taaskasutusse?See on sinu maa, sinu riik, sinu jõgi, meri, põld, mets, õhk. Reostades seda, reostad sa ka ennast. Igaüks meie riigist saaks sellele kaasa aidata ja vähendada prügi koguseid. Mina võtsin juba paar aastat tagasi tõepäheks sorteerida oma prügi ja viia pudelid kasvõi taaraautomaati. Ka maju on rohkem hakatud renoveerima. Alati leiab põhjust et vinguda, kuid vähesed märkavad, et väga paljud majad on renoveeritud Kadriorus , Kalamajas, Vanalinnas ja mujalgi. Nendes kohtades olen mina näinud, et midagi on ilusamaks tehtud. Ehitustöö on keeruline ja see ei käi mõne sekundiga . Samuti on ehitajad tihti vähe motiveeritud südamega tööd tegema, sest eestlased suhtuvad neisse kui alamtöötajatesse. Arvatakse, et ehitaja ehitab kuna muud ta ei oskagi. See mõte on lihtaslt rumal ja pealiskaudne , sest ehitus töös on vaja väga täpset kätt ja oskust. Seetõttu tuleks ehitajat mööda minnes hoopiski kiita ja soovida edu projektil! Nii valmiksid ka meie hooned kiiremini.
Mina, kui gümnaasiumiõpilane, tunnen suurt survet ja rõhku sellel, et mida ma küll tahan teha edasi tulevikus? Juba kümnenda klassi alguses küsiti minult seda ja peeti tabuks kui ma ei osanud vastata. Tunnen väga väheseid, kes oskaks ka praegu, 11ndas klassis, sellele vastata. Küll aga kuulen palju jutte , et tahetakse minna välismaale õppima. Ka mina kaalun seda. Põhjuseks ei ole mitte tülgastus oma riigi ja hariduse vastu, vaid pigem see, et välismaal õpime lisaks haridusele ka enamat . Õpime uusi kultuure, teistmoodi suhtumist elusse , uusi innovaatilisi lahendusi jne. Õpides need selgeks ja nähes uudseid vaateid välismaal saame tagasi tulla ja rakendanda need eestlaste igapäeva ellu. Nii muutub ka meie elujärgi paremaks ja moodsamaks. Reisimine värskendab hinge ja rahvusvahelised sidemed toovad ainult kasu riigile. Leian et seda tuleks rohkem innustada noorte seas ja toetada, ei tasu maha laita ja arvata, et nüüd hüljatakse riik.
Me kõik võime istuda käed rüppes, vingus nägu peas ja oodata, et keegi teine meie eest teeks elu paremaks ja meid ennast õnnelikumaks. Mina aga olen otsustanud seda ise teha. Igaüks saab oma elu teha just nii ilusaks kui ta ise tahab. Mul on võimalus oodata, kuid mis veel parem mul on võimalus teha ära! Hiljem saab uhkusega öelda, et tegin mis suutsin ja tehku paremini, kes suudavad! Lõpetage mossitamine ja süüdistamine teisi, et nad on nii kurjad ja negatiivsed! Vaadake ennekõige iseenda sisse ja leiate peegelduse meie inimestest!