Mida inimene peaks teiste jaoks tegema, ja ka saaks teha? (0)

Mida inimene peaks teiste jaoks tegema, ja ka saaks teha?
Pealkirjas püstitatud küsimus on ajatu, igavikuline ja universaalne, puudutades iga südametunnistusega inimest tervel elu vältel. Veelgi enam, teistele vähemalt sama hea soovimine , kui iseendale , on tsiviliseeritud ja sotsiaalse inimese tunnus. Inimene ei ole saar, vaid gruppi kuuluv, alates laiemast (homo sapiens) kuni kitsamani (sugu, amet, vanus, hobi, jne) – seega enese ja teis(t) vaheliste seoste leidmine, hoidmine ja arendamine eristabki meid teistest liikidest. Niisiisi, mida me kõrgeima intellektiga isenditena siis teiste jaoks tegema peame, võime ja saame?
Lühivastus oleks – olla tuleb hea.Seda nii enese, lähedaste, sõprade kui ka võõraste vastu, nii nähtava kui nähtamatu, nagu ka üldse kõige elava suhtes. Kuivõrd aga siinkohal on võimalus arendada mõtet pikemalt , siis peatun olulisimal.
Võtame elementaarse –kohtudes tervitamise või lahkudes hüvastijätmise. On kultuure ja keeli, kus peetakse elementaarseks tervitusele vastamine samahästi või – mis eriti soovitav – paremini, kui tervitus ise. Kui soovitakse „toredat päeva”, siis sellele vastatakse „teile veel paremat”, kui tuua üks näide. Meie kultuuriruumis paraku on suhtlus taandunud tśau- ja pakaahõikamisele. Me saame viia lihtsa ja argise suhtluse märksa meeldivamaks, lihtsalt asendades kuivad sõnad meeldivatega. Ameeriklasi on nn vanas maailmas tihti kirutud pealiskaudse naeratuse ja tühjade viisakuspöördumiste pärast, kus taga tegelikult huvipuudus, ent miski ei takista meil eurooplastena riietada huvi ka viisakasse ja meeldivasse rüüsse.
Järgmiseks peatun sõpradele ja perele toeks olemisele. Selle väärtusliku suhtumise ja teguviisiga võidab inimene sõprade ja lähedaste usalduse. Sõbrad ei pruugi küll jääda igaveseks aga nad on õnneks paratamatu osa meie elust, keda võiks hoida enda lähedal nii kaua kui võimalik. Perekond, seevastu, aga jääb inimese elu mõttes igaveseks ja mida paremad suhted on lähedaste inimestega, seda kergem on endal raskeid aegu üle elada. Abi andmine viib tihti abi vastusaamiseni. Võib öelda, et seegi mõttearendus on egoistlik , ent taoliselt on inimene juba „ehitatud”.
Jõuamegi loomulikku rada järgmise väärtusliku momendini - abi pakkumine. Võin julgelt öelda, et elada tuleb saates endast välja selgeid signaale, et olen abivalmis inimene. Mõistlik on selgeks teha, kes vajab abi, kindlasti ei tuleks peale suruda abi inimesele kes seda võibolla ei vajagi. Kui aga on inimene kes tõesti vajab aitamist, või kasvõi abipakkumist, siis võimalusel tuleb seda pigem teha. Kuid tuleb olla ettevaatlik, sest kõik ei väärtusta seda. Mõned inimesed võivad tänamise asemel vihastada, sest nende ego on liiga suur, et lubada ennast aidata.
Inimene eristub loomast selle poolest, et looma ülesanne on äraelamises, ent inimese roll siiski millegi kordasaatmises, saavutuses, eneseületuses – ning eks olegi egoismi ületamine ning ligimesele hea soovimine ja selle tegemine ning halva juhtumise vältimine elementaarne ja inimlik. Igal inimesel on igal eluhetkel valida, kas teha head või halba, ning igihaljas „tee teisele seda, mida enesele soovid” on ainuvõimalik, mis sest et näiliselt egoistlik printsiip, millest lähtuda.