inimese halba loomust. Tavalisest keskmisest tsiviliseeritud inimesest saab loomastunud normideta olend, kes oma võimu maksmapanekuks ei põlga ühtegi vahendit. Valvurid käitusid vangidega vägivaldselt, võib isegi öelda, et "loomalikult" ("Das Experiment", Saksa 2001. Rezissöör Oliver Hirscbiegel). · William Golding u raamat ,,Kärbeste Jumal" räägib grupi inglise poiste elust, kes on sattunud lennuõnnetuse läbi asustamata saarele. Poisid hakkasid aja jooksul metsistuma. Jack'ile alluvad poisid tapsid sõjamängude käigus väikese Simon'i ja ei kohkunud edaspidi tagasi inimese tapmise ees. Osa poisse muutusid kui koletisteks, neis avaldusid kiskjalikud instinktid (Golding, W. 2003. Kärbeste Jumal. Tallinn: Tänapäev). Contra · Kurb küll, kuid inimene bioloogilise olendina ei ole röövloom, kuigi ta seda väga tahaks. Mis siis viga oleks, kui inimene oleks inimesele hunt, nagu linlastest roomlased arvasid! Hunt ei tapa teist hunti
Noored võrsed on kaetud valge eemaldatava vilditaolise kihiga, kuid vanemad võrsed on paljad. Õite värvuseks on valge, viljad on ümarovaalsed ja punakad või oranzkollased. Karmidel talvedel kipub kannatama külmakahjustuste tõttu. (Tuhkpihlakas ... 2009) 1.3 Pooppuu Pooppuu ladina keelne nimi on Sorbus intermedia. Ta kasvab paiguti Lääne-Eestis, Saaremaal on isegi tavaline. Kasvatatakse üldiselt ilupuuna, kuid on võimeline ka metsistuma. (Leht 1999: 163) Mullastiku suhtes on küllaltki vähenõudlik ning juurestik on maapinnalähedane (Pooppuu ... 2009). Pooppuu tüvekoor on hallikas ja püsib kaua sile. Noored võrsed on rohekaspruunid, valkjate karvadega. Pungad on munajaskoonilised, kusjuures ladvapung on külgpungadest suurem. Pooppuul on vahelduvad hõlmised lihtlehed, mis on piklikud või munajasovaalsed ning ümarate hõlmadega. Värvuseks on neil pealpool tumeroheline, all
sisselõigetega, ümarad kuni munajad. Õied kahesugulised ning paiknevad lehtede kaenaldes. Õied on vähemärgatavad, kellukja kujuga, kobarjates (tähkjates) õisikutes ning värvuselt valged, roosad või punased, kõikidel liikidel meerikkad. Vili on valge, punane kuni tumesinakas mahlakas nõrgalt mürgine (Ameerika dendroloogide arvates mürgitu) kaheseemneline luuvili. [9] Enamik liike annab tugevasti juurevõsu ja kipuvad metsistuma. Lumimarjad on vähenõudlikud mullaviljakuse suhtes ning kasvavad nii täisvalguses kui poolvarjus, taluvad mulla soolsust, linnatingimusi, kärpimist ja puude juurekonkurentsi. On head meetaimed. Paljundatakse seemnetega ja haljaspistikutega. Inetuks muutunud taimed vajavad kevadel tugevat tagasilõikust. [9] 2.2.3. Perekond lodjapuu (Viburnum) Perekonda kuuluvad suvehaljad, harva igihaljad vastakute kuni männasjalt paiknevate lehtedega
isetolmleja püsik üheaastane püsik üheaastane püsik üheaastane püsik igihaljas, püsik püsik püsik püsik üheaastane püsik üheaastane püsik aretatud aedsellerist aretatud aedsellerist kui ilmub õievars, siis enam kasutada ei sobi, sest lehed muutuvad kibedaks püsik püsik püsik, väga kiirekasvuline püsik üheaastane Annab rikkalikult juurevõsu annab rikkalikult juurvõsu, mistõttu kipub metsistuma juurevõsu ei anna Õunapuud jaotatakse kolme rühma vastavalt viljade valmimisajale: suveõunad, sügisõunad, talveõunad pikaealine, saab kuni 200 (300) aastat vanaks Suhkrustunud viile saab kasutada sidruni kodumaise aseainena. Paljuneb väga hästi vegetatiivselt Marjadel on südamesse ja veresoonkonda toimiv, sappiajav, kootav, kinnistav ja/või lahtistav, palaviku- ja külmetushaigustevastane toime. sisaldab palju C- ja P- vitamiini, mistõttu on
Sobiv istutusaeg on kevad. Põõsaste vahekauguseks jäetakse 1,5-2 meetrit, istutamise sügavus 50-60 cm, juurekaela võib istutada 5 cm sügavamale. Kui põhjavesi on kõrgel, siis tuleks augu põhja panna drenaaz - liiv või killustik (seemnemaailm, 2008). Tänu sümbioosile kiirikseentega kasvab hästi ka toitainetevaestel liivadel. Sobib liivaste nõlvade, jõe- ja järvekallaste kinnistamiseks, samuti pügatavate ja vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Talub hästi ka lühiajalisi üleujutusi (Aiasõber). Kannatab kärpimist ja saastunud õhku, mistõttu on küllaltki levinud linnahaljastuses (Hiie, 2005- 2008). On külmakindel, talub kuni -30°C (Mesindus, 2009). Väikeaeda ta siiski ei sobi, küll aga teeveerde või metsaserva, isegi kuivemale liivasele nõlvakule. Ka mesila läheduses võiks kasvatada hõbepuud, sest on hea meetaim (Seemnemaailm, 2008). Hooldus
Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud (Laasi 1987). 2.2. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu
puukoolid omal ajal üsna rohkesti. Hõbepuu sügiskülv idaneb hästi ja seemikud on juba paari aasta pärast istutuskõlblikud. Veel kiirema tulemuse saame haljaspistikuid juurutades. Kui vaja läheb ainult paari põõsast, on kõige lihtsam vana põõsa juurest välja kaevata mõni ilusam juurevõsu. Läikiv hõbepuu võib kasvada 3-4 m kõrguseks väikeseks puuks. Enamasti jääb ta Eestis siiski 2 m kõrguseks põõsaks, mis levib kiiresti ja kaldub metsistuma. Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt
de) hooldamiseks vajalik töömaht on väiksem ning tulemus parem, kui puid hooldatakse järjepidevalt kogu nende eluea vältel. Kahjuks on Eestis väga palju metsistuvaid või metsistunud parke, mida pole aastakümneid hooldatud. Tihti põhjendatakse hooldamatust pargi nn looduslähedase majandamisega. Park kui kujundatud ja hooldatud ala ei ole aga sama mis hooldamata looduspark. Kuna mitmed kasutuseta mõisapargid, kus an- samblis olnud hoonedki on hävinud, jäävad paratamatult metsistuma, tuleks seda oskuslikumalt majandada neid parke, mida inimesed sageli külastavad. Et paljudes parkides on pargipuud lähenemas oma bioloogilise eluea ülempiirile või siis hukkumas mit- terahuldava sanitaarse seisundi tõttu, antakse järgnevatel lehekülgedel praktilisi soovitusi just vanade pargi- puude ja -puistute hooldamiseks, lähtudes puude bioloogiast. See tähendab puude majandamist nii, et nad saaksid kasutada oma loomulikku kaitsevõimet haigusetekitajate vastu
kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu
Lehed terveservalised või tugevatel pikkvõrsetel hõlmised ning erineva kujuga sisselõigetega, ümarad kuni munajad. Õied kahesugulised, lehtede kaenaldes, vähemärgatavad, kellukjad, kobarjates (tähkjates) õisikutes, valged, roosad, punased, kõikidel liikidel meerikkad. Vili valge, punane kuni tumesinakas mahlakas nõrgalt mürgine (ameerika dendroloogide arvates mürgitu) kaheseemneline luuvili. Enamus liike annab tugevasti juurevõsu ja kipuvad metsistuma. Nad on vähenõudlikud mullaviljakuse suhtes, kasvavad nii täisvalguses kui poolvarjus, taluvad mulla soolsust, linnatingimusi, kärpimist ja puude juurekonkurentsi. On head meetaimed. Paljundatakse seemnetega ja haljaspistikutega. Inetuks muutunud taimed vajavad kevadel tugevat tagasilõikust. Perekonnas kokku 18 (15) liiki; 17 (14) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning 1 liik Hiinast (S. sinensis). 34. Perekond lodjapuu ja villane lodjapuu Perekond Lodjapuu (Viburnum L
lihtlehtedega põõsad. Lehed terveservalised või tugevatel pikkvõrsetel hõlmised ning erineva kujuga sisselõigetega, ümarad kuni munajad. Õied kahesugulised, lehtede kaenaldes, vähemärgatavad, kellukjad, kobarjates (tähkjates) õisikutes, valged, roosad, punased, kõikidel liikidel meerikkad. Vili valge, punane kuni tumesinakas mahlakas nõrgalt mürgine (ameerika dendroloogide arvates mürgitu) kaheseemneline luuvili. Enamus liike annab tugevasti juurevõsu ja kipuvad metsistuma. Nad on vähenõudlikud mullaviljakuse suhtes, kasvavad nii täisvalguses kui poolvarjus, taluvad mulla soolsust, linnatingimusi, kärpimist ja puude juurekonkurentsi. On head meetaimed. Paljundatakse seemnetega ja haljaspistikutega. Inetuks muutunud taimed vajavad kevadel tugevat tagasilõikust. Perekonnas kokku 18 (15) liiki; 17 (14) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning 1 liik Hiinast (S. sinensis). 34. Perekond lodjapuu ja villane lodjapuu
Syringa vulgaris - Harilik sirel on 5-6 m kõrguseks kasvav püstine põõsas või madal puu, pärinedes Kagu-Euroopast, Karpaatidest ja Balkanimaadest, kasvades lubjarikastel mäenõlvadel ja järsakute. Eestis kultuuris väga sage. Sorte on aretatud ca 1000. Harilik sirel on üks esimesi eksoote, mis Eestisse introdutseeritud. Liik paljuneb hästi seemnetega, sordid pistokstega, võrsikutega. Annab rikkalikult kännuvõsu ja kipub metsistuma. Talub linnatingimusi, õhusaastet, kärpimist, on tuulekindel ja dekoratiivne liik. Eelistab lubjarikast ja päikeselist kasvukohta. · Lehed munajad, südaja või sirge alusega, terveservased, paljad, 5...12 cm pikad, 4...6 cm laiad. Varisevad tihti rohelistena · Õied on koondunud 10-20 cm pikkustesse pööristesse, arenevad tavaliselt ülemistest külgpungade paarist, värvuselt lillad, sinised kuni valged, lõhnavad tugevasti.
annaabi.ee 
