L. Tolstoi esimene teos oli autobiograafiline jutustus ,,Lapsepõlv" (Detstvo, 1852), mis sai kiitust ka kriitikutelt. ,,Lapsepõlvele" lisandusid ,,Poisiiga" (Otrotsestvo, 1854) ja ,,Noorus" (Junost, 1857). Aastatel 18541855, kui Tolstoi võttis osa Krimmi sõjast, kirjeldas ta läbielatut ,,Sevastoopoli" jutustuses (Sevastopol, 1855) ja ,,Kaks husaari" (Dva gussara, 1856). Kaukaasias olles kirjutas veel ,,Rünnak" 1852 ning ka ,,Metsaraiumine" 1853, mis on pühendatud Venemaa sõjategevusele selles piirkonnas. Ta hakkas tegelema varakristluse ja patsifismiga (e. püüd vägivalda ja sõjalisi vahendeid iga hinna eest vältida), mis peegelduvad tema teoste jõulises paatoses. 1857. aastal oma esimesel välisreisil pidi Tolstoi pettuma, sest Lääne Euroopas oli kodanlik kord ning moraal ja kultuur mõjusid eemaletõukavalt.
käimas olevasse sõjasse vastuoluliselt. Tal oli kaks vaadet. Esiteks arvas ta, et kõik halb inimese südames peaks hävinema kokkupuutel loodusega. Teiseks oli ta veendunud, et sõjad on põhjustatud inimeste vajadustest oma kodu ja lähedasi kaitsta. Tolstoi jagas vapruse kaheks: esiteks sõduri vaprus ja teiseks ohvitseri vaprus. 1852. aastal kirjutas ta teose pealkirjaga ,,Rünnak" ja 1853. aastal teose pealkirjaga ,,Metsaraiumine". Sevastoopoli jutustused kui Tolstoi 1854. aastal viidi üle Krimmi armeesse, sai sõda tema jaoks hoopis uue tähenduse. Nüüd hakkas ta pidama tähtsaks linna ja kodumaa kaitsmist. 1854. aastal kirjutas ta jutustuse ,,Sevastoopol detsembrikuus". Teoses on antud ülevaade piiratud linna argipäevast. Sellele järgnesid 1855. aastal teos ,,Sevastoopol mais" ja ,,Sevastoopol augustis". Tolstoi looming 1850. aastate lõpus ja 1860. aastate alguses sel perioodil muutusid
Nt kuidas aadlilapsed üritavad omavahel arutades jõuda tõeni, kuidas pöörduda tagasi lapseliku puhaste eluallikate juurde. Tolstoi oli seisukohal, et kõik inimesed on loomult head, aga ühiskond muudab neid halbadeks ja kurjadeks. Triloogias ütles, et loomulikud inimesed on rikkumata lapsed. Haritud inimesed ehk aadlikud on kaotanud oma siiruse ja headuse. Kui väga pingutada, võib tagasi jõuda ideaalini ehk loomulikkuseni. Kaukaasias kirjutas veel mitu jutustust: ,,Rünnak" ja ,,Metsaraiumine". Need on pühendatud Venemaa sõjategevusse. (Lermontov suhtus eitavalt sõjasse, Tolstoi vastuoluliselt lihtinimesed võtavad sõjast osa, et maad kaitsta, sõda on nende jaoks töö, noore aadliku jaoks pole sõda loomulik, on kajräärivahend või romantiline seiklus, sangarlikkus.) Tolstoil on 2 vaprusetüüpi sõdurivaprus, mis on vaba teesklusest ja uhkeldamisest ja ohvitserivparus mäng ja teesklus, et veenda ennast ja teisi, kui vägev mees ma olen. 1854
Lapsepõlv oli kõige olulisem kordumatu elu osa. Poisieas ta järk-järguls hakkas tundma oma seisust ühiskonnas ja jaotas inimesed korralikeks ja mitte korralikeks. Viimasesse kuulus näiteks ka lihtrahvas. Kirjeldab seda ajajärku, mile inimene püüdleb enesetäiustuse poole. Otsitakse ennast ja arendatakse. Sündides on kõik inimesed head, aga ühiskond muudab nad halvaks. Kaukaasia sõdadest kirjutas ta veel mitu jutustust ,,Rünnak", ,,Metsaraiumine". Jutustused on pühendatud Venemaa sõjategevusele Kaukaasias. Aadlikud läksid sõtta, et mängida kangelast. Sellest tulenevalt on kaks vapruse tüüpi sõdurivaprus e loomulik kangelaslikkus ja ohvitserivaprus e mäng ja teesklus. 1854 Läks üle Krimmi armeesse, kuna seal oli alanud sõda. Kaukaasia perioodil suhtus sõjasse eitavalt, Krimmi perioodil võttis seda kui oma kodulinna kaitsmist. Kirjutas kolm jutustust sellest linnast Sevastoopolist. 1857 tegi oma esimese välisreisi, mis
olevasse sõjasse vastuoluliselt. Tal oli kaks vaadet. Esiteks arvas ta, et kõik halb inimese südames peaks hävinema kokkupuutel loodusega. Teiseks oli ta veendunud, et sõjad on põhjustatud inimeste vajadustest oma kodu ja lähedasi kaitsta. Tolstoi jagas vapruse kaheks: esiteks sõduri vaprus ja teiseks ohvitseri vaprus. 1852. aastal kirjutas ta teose pealkirjaga ,,Rünnak" ja 1853. aastal teose pealkirjaga ,,Metsaraiumine". Sevastoopoli jutustused kui Tolstoi 1854. aastal viidi üle Krimmi armeesse, sai sõda tema jaoks hoopis uue tähenduse. Nüüd hakkas ta pidama tähtsaks linna ja kodumaa kaitsmist. 1854. aastal kirjutas ta jutustuse ,,Sevastoopol detsembrikuus". Teoses on antud ülevaade piiratud linna argipäevast. Sellele järgnesid 1855. aastal teos ,,Sevastoopol mais" ja ,,Sevastoopol augustis". Tolstoi looming 1850. aastate lõpus ja 1860. aastate alguses sel perioodil muutusid
kakaovõi), jääk jahvatatakse kakaopulbriks. Seemnekestadest saadakse alkaloide teobromiini ja kofeiini. Briti teadlased hoiatavad, et maailma shokolaaditoodang langeb drastiliselt, kui Lõuna- Ameerika kakaoistandusi tabanud haigused mujale levivad. Suurenenud kaubandus ja transport võib vahendada selliste seenhaiguste levikut, nagu seda on tuulepesaks (nõialuuaks) nimetatu. Haigus on saanud nime sellest, et ta muudab kakaopuu võra tuulepesa sarnaseks pusaks. 1970. aastate äge metsaraiumine meelitas maamehi liikuma üle Andide ning nad tõid haiguse endaga Amazonase jõgikonda kaasa. Seejärel levis kakaohaigus Brasiilia Atlandi rannikule, misläbi kaotas kähku töö 200 000 inimest. Nõialuua vastu pole siiani leitud veel mingit rohtu, mis avitaks. SHOKOLAADI TERVISLIKKUSEST Aju nõuab magusat -- nii õigustavad end sageli "peaga" töötavad inimesed, kui on tahvli shokolaadi ära söönud
ümberkujundatutega. Osalt toimub looduslike ökosüsteemide muutumine ka ettekavatsematult muu inimtegevuse kõrvalproduktina. Ehedalt looduslikke ökosüsteeme on järel väga vähe. Väike kaudne antropogeenne mõju on alati olemas. Tõenäoliselt sai looduse antropogeenne ümberkujundamine alguse kliima optimumi perioodil pärast viimast jääaega. Ümberkujunemise esimeseks vormiks olid põlengud. Pärast hakati rajama karjamaid ja põlde. Metsaraiumine algas küllap juba paleoliitikumis, kuid sai suurema ulatuse alles rauaajal 2000 - 3000 aastat tagasi. Umbes samal ajal algas tõusude ja mõõnadega kulgev kliima märgatav jahenemine nn. "väike jääaeg", mille sügavaimad lohud olid 17. ja 18. sajandi alguses. Soodsad kliimaolud valitsesid meie ajaarvamise alguse paiku (Rooma kliimaoptimum) ja 1000. aasta ümbruses (keskaegne kliimaoptimum). Inimestele ebasoodsad ilmastikuolud esinesid alates 13
8. Tolstoi varasem looming- üldine iseloom, konkreetsed näited teostest oma kirjanikukarjääri alustas ta proosaga. *1852 ilmus ajakirjas ,,Sovremennik" ta esimene kirjanduslik teos, jutustus ,,Lapsepõlv", sellele järgnesid ,,Poisiiga" ja ,,Noorus"-debüütteosed, nendes palju autobiograafilist materjali, nendes üritas kujutada konflikti ühiskonna ja inimese vahel. *1850ndatel oli loomingus valdav sõjateema. Ta suhtus sõjasse tollal vastuoluliselt (,,Metsaraiumine" ja ,,Rünnak"). Samas oli tal sõjast ka teine vaatenurk: sõjad on midagi ,,loomulikku", neid põhjustab inimese enesesäilitamistarve, vajadus kaitsta oma kodu ja lähedasi. *1860ndatel tuli talle sisse suur loomejõud. Oli enda vastu väga nõudlik, kirjutas ühte peatükki mitu korda ümber, enne kui rahule jäi. 1868 ilmus 4-köiteline epopöaromaan ,,Sõda ja rahu"- tõlgete kaudu sai kuulsaks kiiresti üle Euroopa.
Nt kuidas aadlilapsed üritavad omavahel arutades jõuda tõeni, kuidas pöörduda tagasi lapseliku puhaste eluallikate juurde. Tolstoi oli seisukohal, et kõik inimesed on loomult head, aga ühiskond muudab neid halbadeks ja kurjadeks. Triloogias ütles, et loomulikud inimesed on rikkumata lapsed. Haritud inimesed ehk aadlikud on kaotanud oma siiruse ja headuse. Kui väga pingutada, võib tagasi jõuda ideaalini ehk loomulikkuseni. Kaukaasias kirjutas veel mitu jutustust: ,,Rünnak" ja ,,Metsaraiumine". Need on pühendatud Venemaa sõjategevusse. (Lermontov suhtus eitavalt sõjasse, Tolstoi vastuoluliselt lihtinimesed võtavad sõjast osa, et maad kaitsta, sõda on nende jaoks töö, noore aadliku jaoks pole sõda loomulik, on kajräärivahend või romantiline seiklus, sangarlikkus.) Tolstoil on 2 vaprusetüüpi sõdurivaprus, mis on vaba teesklusest ja uhkeldamisest ja ohvitserivparus mäng ja teesklus, et veenda ennast ja teisi, kui vägev mees ma olen. 1854 algas Krimmi sõda
annaabi.ee 
