Lk.6 Veestik Lk.7 Taimestik, loomastik Lk.9 - Majandustegevus Lk.10 Kokkuvõte Lk.11 Kasutatud kirjandus 2 Asukoht Järvselja looduskaitseala asub Tartu maakonnas Meeksi (Haavametsa ja Järvselja külas) ja Võnnu vallas (Agali ja Ahunapalu külas). Kaitseala suurus on 184 hektarit. 17.augustil 1924 Eesti valitsuse poolt heaks kiidetud Järvselja reservaat on eesti vanim metsakaitseala. Seal paikneb praegu eesti Maaülikooli alla kuuluv sihtasutus Järvselja Õppe- ja katsemetskond. 3 4 Pinnamood,-vormid Võnnu vald paikneb Ida-Eesti Peipsiääre madalikule iseloomulikul lauskmaal. Valla pinnakate koosneb peamiselt liivakividest ja aleuroliitidest. Pinnakatte paksus külades on kuni 90 meetrit.
Lahemaa Rahvuspark ülevaade Lahemaa rahvuspark loodi 1971. a esimese rahvuspargina Balti riikides, tollases Nõukogude Liidus . See hõlmab praegu 64 915 ha maismaad Harjumaal ja Lääne-Virumaal ning 47 096 ha sellega piirnevat rannamerd. Rahvuspargi eesmärgiks on tagada Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja pärandkultuurmaastike kaitse. Lahemaa rahvuspark on Eesti suurim kaitseala pindalaga 725 km2. See on tähtis Euroopa tähtsusega metsakaitseala ja õhu kaugseirejaam. Lahemaal on esindatud Põhja-Eesti rannikumaastik oma lahtede (Kolga, Hara, Eru, Käsmu), poolsaarte (Juminda, Pärispea, Käsmu, Verge), kivikülvide (Käsmu) ja rändrahnudega. Rannikumadalikku eraldab siin lavamaast Põhja-Eesti pank. Pangalt laskuvail jõgedel ja ojadel on neli maalilist juga: Joaveski, Nõmmeveski, Turjekeldri ja Vasaristi. Järvedest on tuntumad Viitna, Käsmu, Kahala ja Udriku. 70% rahvuspargi maadest on metsade ning 9% soode all
tõlgendada mingi kindla koosluse, keskkonnatingimuste kompleksi või unikaalse protsessi olemasolu, puudumise või muutumisena ökosüsteemis. Katusliik - liik, mis vajab oma elutegevuseks suurt piirkonda ning mille kaitsmiseks tuleb seetõttu kaitse alla võtta ka suur hulk teisi, sama elupaika asustavaid liike. 30.Kaitsealade suuruse ja sidususe problem looduskaitses (õpik 255-256) 31.Vanimad looduskaitse all olevad alad Eestis Vilsandi rahvuspark; Järvselja metsakaitseala; Lahemaa rahvuspark 32.Eesti kaitsealade tüübid tänapäeval, nende tsoneering 1.Rahvuspargid - erilise teadusliku, kasvatusliku ja puhkeväärtusega kaitsealad. 2.Looduskaitsealad - on loodud looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. 3.Maastikukaitsealad - loodud maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. 4.Programmialad - seire-, uurimise- ja haridustöö korraldamiseks. 33
Puisniidud on rahvuspragis haruldased. Karula rahvuspargi ainuke väljakujunenud ja ühtlasi kõige suurem puisniit asub Ähijärve kaldal. Hetkeseisuga toimub puisniitude puhastamine võsast ning neid on juurde tekkinud, kuid sellistel aladel ei ole välja kujunenud veel puisniidule iseloomulikku taimestikku (4). 2.5 Mets ja taimestik Kaitseala kogupindalast mooduvatavad metsad üle 70% (16). Üle 60% metsadest on sihtkaitsevööndis, mis teeb Karulast ühe Eesti suurima metsakaitseala (17). Kõige levinumaks metsatüübiks on palumetsad, mis levivad peamiselt lõunaosas, teiseks levinumaks tüübiks on laanemetsad, mis levivad peamiselt saviliivase moreenkattega kuplistiku aladel. Karulale omaseid sürjametsi võib leida pärandkultuurmaasikku jäävate kuplite pealt, kus muld on karbonaadirikas ja läbi kuivav. Salumetsad kasvavad viljaka mullaga aladel. Kuna sellised mullad on enamasti ülesharitud,
detsembril 1936 Alustati Looduskaitse registri pidamist. Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts). G. Vilbaste Esimene riiklik looduskaitse inspektor _ Looduse usaldusmehed 1938 Võeti vastu teine looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja kodukaunistusele, vastav valitsemisasutus nimetati Loodushoiu- ja Turismiinstituudiks (direktor P. Päts). 1940 1940.aastal oli Eestis 47 mitmesugust kaitseala (5 metsakaitseala, 6 taimestikukaitseala 1 rabakaitseala, 7 linnukaitseala, 3 geoloogilist ja 15 tervisemuda kaitseala), kaitse all oli 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu. _ 1947. aastal moodustati Ministrite Nõukogu määrusega 7 jahikeelupiirkonda (Vigala, Matsalu, Vilsandi, Kursi- Kärevere, Tudulinna, Kuressaare lahed, Voorema järved) _ 1951.a. jätkas tööd Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitsesektsioon, Loodusuurijate Seltsis moodustati komisjon looduskaitsemääruse projekti koostamiseks (A
Kaitseala ligikaudne pindala on 22 110 ha, millest eramaad umbes 1000ha, metskondade alla kuulub 15 700 ha. Ülejäänud on riigimaa. Paik kuulub alates 2004. aastast Natura 2000 alusel linnu- ja loodusalaks ning 1997. aastast Ramsari alade ehk rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka. Kuna tegemist on põlise jahipiirkonnaga, siis on säilitatud võimalus jahiseltsidel oma tegevust seal jätkata (Keskkonnainfo, 2013). Järvselja looduskaitseala Eesti vanimat metsakaitseala laiendati 2006. aastal peaaegu kümme korda. Esmakordselt kaitse alla võeti aga 1924. aastal. Järvselja looduskaitseala on ka Natura 2000 nimistus. Kaitse eesmärgiks on põlismetsakoosluste säilitamine ja tutvustamine, looduslike elupaikade ja loodusliku loomastiku ning taimestiku kaitse. Sinna hulka kuuluvad vanade loodusmetsade, vanade laialehiste metsade, rohunditerikaste kuusikute, soostuvate ja soo-lehtmetsade ning siirdesoo- ja rabametsade kaitse
1935 Eesti Vabariigi I looduskaitseseadus jõustus 11. detsembril 1936 Alustati Looduskaitse registri pidamist. Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts). 1938 Võeti vastu teine looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja kodukaunistusele, vastav valitsemisasutus nimetati Loodushoiu- ja Turismiinstituudiks (direktor P. Päts). 1940.aastal oli Eestis 47 mitmesugust kaitseala (5 metsakaitseala, 6 taimestikukaitseala, 1 rabakaitseala, 7 linnukaitseala, 3 geoloogilist ja 15 tervisemuda kaitseala), kaitse all oli 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu. Riiklik looduskaitse inspektor- G-Vilbaste. Nõukogude periood (seaduse “Eesti NSV looduse kaitsest, olulisemad organisatsioonid, tegevused): 7. juunil 1957. võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse “Eesti NSV looduse kaitsest” 11. juulil 1957. andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja määruse nr 242 “Abinõudest
1935 Eesti Vabariigi I looduskaitseseadus jõustus 11. detsembril 1936 Alustati Looduskaitse registri pidamist. Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts). 1938 Võeti vastu teine looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja kodukaunistusele, vastav valitsemisasutus nimetati Loodushoiu- ja Turismiinstituudiks (direktor P. Päts). 1940.aastal oli Eestis 47 mitmesugust kaitseala (5 metsakaitseala, 6 taimestikukaitseala, 1 rabakaitseala, 7 linnukaitseala, 3 geoloogilist ja 15 tervisemuda kaitseala), kaitse all oli 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu. Riiklik looduskaitse inspektor- G-Vilbaste. Nõukogude periood (seaduse “Eesti NSV looduse kaitsest, olulisemad organisatsioonid, tegevused): 7. juunil 1957. võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse “Eesti NSV looduse kaitsest” 11. juulil 1957. andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja määruse nr 242 “Abinõudest
detsembril 1936 Alustati Looduskaitse registri pidamist. Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts). G. Vilbaste Esimene riiklik looduskaitse inspektor Looduse usaldusmehed 1938 Võeti vastu teine looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja kodukaunistusele, vastav valitsemisasutus nimetati Loodushoiu- ja Turismiinstituudiks (direktor P. Päts). 1940.aastal oli Eestis 47 mitmesugust kaitseala (5 metsakaitseala, 6 taimestikukaitseala 1 rabakaitseala, 7 linnukaitseala, 3 geoloogilist ja 15 tervisemuda kaitseala), kaitse all oli 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu. Nõukogude periood. 1951.a. jätkas tööd Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitsesektsioon, Loodusuurijate Seltsis moodustati komisjon looduskaitsemääruse projekti koostamiseks (A. Karu, K. Eichwald, E. Varep ja E. Kumari); Karl Orviku raamat "Looduskaitse küsimusi Eesti NSVs 1950
navigatsiooniks vajalike maamärkidena. Kuigi eestlased on sajandeid metsi austanud, tehti kuni eelmise sajandini väga vähe katseid seadusega loodusmetsi kaitse alla võtta. Rootsi metsaseadus 16. ja 17. sajandil keelas selliste väärtuslike puuliikide, nagu tamm, pärn ja pihlakas, raie või kohustas iga raiutud puu asemel uusi puid istutama. Metsi on peamiselt käsitletud märgalade, maastike või teiste loodusobjektide kaitse vahendina, mitte kaitse objektina iseenesest. Kõige esimene metsakaitseala -12,8 ha suurune - moodustati 1924. aastal Kastre- Pervallas (17). 1937. aastaks oli sellele lisandunud 4 metsaala (9). 1940. a lisandus veel 5 ala (16). Need rangelt kaitstud alad hõlmasid kokku siiski vaid 363 ha. 1950. aastal moodustati 30 kaitseala, millest metsad hõlmasid 42,9% ehk 9650 ha. 1970. ja 1980. aastatel jätkus hoogne kaitsealade moodustamine (18). 1990ndateks oli kaitsealuste metsade pindala suurenenud 91 300 hektarini, st 31,0% toonaste kaitsealade kogupindalast
detsembril 1936 Alustati Looduskaitse registri pidamist. Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts). G. Vilbaste Esimene riiklik looduskaitse inspektor 1938 Võeti vastu teine looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja kodukaunistusele, vastav valitsemisasutusnimetatiLoodushoiu- ja Turismiinstituudiks (direktor P. Päts). 1940 1940.aastal oli Eestis 47 mitmesugust kaitseala (5 metsakaitseala, 6 taimestikukaitseala 1 rabakaitseala, 7 linnukaitseala, 3 geoloogilist ja 15 tervisemuda kaitseala), kaitse all oli 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu. 1955.aastal asutati ENSV Teaduste Akadeemia juurde Looduskaitse Komisjon, mida pikka aega juhtis prof. E. Kumari; 1957 Esimene looduskaitse päeva tähistati 1957. a. novembris, 1959. aastast alates peetakse looduskaitse päeva maikuu teisel pühapäeval (emadepäeval)
annaabi.ee 
