Voolata ei tohi, aga päris nii paks ka ei tohiks olla, et voolida saab. Pane vormidesse taigen nii, et pool oleks vaba-kerkib ju! Nüüd jäta vormid rätiku alla sooja kohta kas päevaks või ööka Seejärel tõsta vormid kauuma ahju ja küpseta 250 kraadu juures 15 min ja 200 kraadi juures 60-70 min. Vormid kata fooliumiga 15 min möödudes. Valmis leivad võta ahjust välja, lase neil 7 min vormis seista, kalla rätiku peale ja keera sinna järelhauduma 20 min pärast võid juba mekkida-võiga maitseb imehästi. Kui juba leivategemise vilumus käes, siis võid katsetada ka leiva sisse panna hallitusjuustu, päikesekuivatatud tomateid, pekki, kuivatatud puuvilju, küüslauku, oliive jms. Head leivategu!
mihklipäeval (29.09) lund. PÄRTLIPÄEVA TOIDUD Pärtel, pai poiss, tuob Tapeti sigu, oinaid, lambaid liha pätsi. (Lüganuse) Pärtlipäev on samuti levinud meevõtu alguspäevana - Mesi On vana komme proovida pärtlipäeval kaalikaid. See komme on pärit ajast, mil viljakasvataja-vaim tuli ühe pere juurde ja käskis ikka pärtlipäeval kaalikaid mekkida, sest siis saavad need head magusad. Sel päeval võeti mõnes kohas ka kartuleid. HILJEM 19. sajandil ja 20. sajandi alguses peeti pidusid ja oli laadapäev, sest augustis oli võimalik juba mitmesugust aiakraami müüa. Praegu on pärtlipäev kirjas kirikupühana. AITÄH!
ning nii lõppes taas ühe naise elu. Pea kukkus maha ja oligi kõik. Nüütsks pole mul enam nii raske tappa. Algul tundus võõras, aga nüüd on see töö nagu iga teine. Edasi suundusin ma tänavaid üle vaatama kuna ma pidin hoolitsema ka tänaval olevate surnud loomade ees. Täna ei leidnud ma sealt midagi erilist. Mingi koera laip oli, aga see veel ei lehanud. Ma pistsin ta kotti ja toimetasin linnast välja. Siis pöördusin ma kõrtsi kus mekkida natuke keelemärjukest. Nii siis ma läksin kõrtsi kus oli mulle eraldi laud kus teised ei istunud, sest sellega oli seotud ebausk. Minuga ei tohtinud eriti keegi suhelda. Mul oli selline eraku elu. Mulle see üsna meeldis ja olen oma eluga rahul. Kõrtsis asi aetud pöördusin ma sepa poole kuna oli vaja üht mõõka välja vahetada. Sinna jõudes ma andsin oma tellimuse sisse ja ta lubas paari päeva jooksul midagi valmis meisterdada. Suht hea sepp oli ta. Ma olin tal juba püsikunde.
paluda, et preestrid müüksid ta mõnele inimlikumale peremehele. Preestrid ei tohtinud kaitset vajavat orja templist välja ajada ning peremees ei tohtinud oma orja templis kinni võtta. Samas ei olnud aga preestrid kohustatud orja templis toitma ning tihtipeale pidid orjad nälja pärast templist lahkuma. hiljem aga, kui nad kätte saadi, olid karistused veelgi karmimad. Kord aastas, veinijumala Dionysose päeval, lubati orjal koos teistega veini mekkida. Siiski ei tohtinud olla orjal perekonda ega omandit, ei tohtinud abielluda ega võtta osa poliitilisest elust ning usukommete täitmisest. Ometi oli orjadel oma ,,jumal", kelle poole nad murede ja abipalvetega pöörduda võisid. Selleks oli jumalate käskjalg Hermes. Ori ei olnud ühiskonna liige, ori kuulus ühiskonnale, oli selle omand. Tavaliselt vabastas peremees orje surivoodil olles, tehes vastava korralduse oma testamendis. Vabaks lastu
võiksime seda nimekirja jätkata lõputult. Hoian oma kapiriiulil üht tühja plastmasspudelit – globaliseerumise isiklikku näidet, mis isegi kümnend või kaks tagasi oleks olnud kujuteldamatu. Tõsi küll, mitte ainult pelgalt tänu globaliseerumisele. Selles pudelis oli mõni aeg tagasi vein, mis on toodetud Tšiilis, imporditud ühe Soome firma poolt, pudelisse villitud Tallinna lähedal Tabasalus ja mida Soome lennufirma parajasti oma pardaveinina kõigile lahkesti mekkida pakub. Eesti kui väikeriigi omapära suuremate kooslustega võrreldes on see, et majandus- ja kaubandussuhetes ei jätku meil ei jõudu ega teadmisi, rääkimata tootmisvõimsustest, et kaubelda kõigi maailma maadega. Olgugi et meie kaubandusstatistika ekspordi-impordi sihtmaade nimekirjades esinevad vist küll peaaegu kõik maailma maad, näib lõviosa meie majandussuhtlusest siiski lähinaabritega, pluss mõni suurem riik väljaspool Euroopat
oli seda väärt? Lõpptulemusena oli ta siiski vaid Claudiuse mängukann. Minu jaoks oli kuninganna peaaegu süütu kõrvalseisja mis ta tegelikult kogu sellesse tegevustikku paiskas oli fakt, et ta oli teotanud Hamleti isa armastust ja abiellunud ta vennaga, mis Hamletile hinge mahtunud. Paraku lõpuks, mis kuninganna tegelikult tappis oli armastus ja uhkus poja üle, nähes kui suure edumaa Hamlet Lartese ees oli saavutanud, soovis ta üle kõige Hamleti veini mekkida, olgugi, et ta mees seda teha ei lubanud. Millest võib tegelikult järeldada, et Claudius ehk polnudki üdini südametu ja paha, sest see näitab, et ta tõepoolest hoolis oma naisest ning ei soovinud tema surma. Olgugi, et Horatio oli ainus, kes ellu jäi, sedagi tegelikult vaid tänu Hamletile, kes ei laskunud tal mürgitatud veini juua, ei ütleks ma siiski, et Horatio väljus sellest võitjana. Minu pilgu läbi oli kogu see teos mäng, kus oli kõigi kaotus ette ära näha
Vähetähtis polnud seegi, et tünnidesse soolatud heeringat oli hõlbus igasugustes moonavoorides ja laevareisidel kaasa vedada. Heeringat söödi pidusöökidel üsna ohtrasti, kusjuures nii kuivatatud, soolatud, praetud kui ka suitsutatud kujul. Ehkki keskajal nautisid heeringaid peamiselt jõukamad linnakodanikud, said ka vaesemad inimesed harva seda kala maitsta. Nimelt jagati heeringaid mõnikord vaestele ja kehvikutele kui almuseid. Ehkki kohalikud talupojad said heeringat mekkida juba mitmete sajandite eest, jõudis see kala püsivalt nende toidulauale alles XIX sajandi algupoolel. Algselt oli tegemist vaid pidude puhul pakutava hõrgutisega. Nii nagu linnasaksadki aastasadade eest, nii sõid ka talupojad kalli kraami jäägitumalt nahka. Just sellest ajast pärineb omalaadne lausung, kuidas heeringas kurdab: "Jumal hoidku mind liiga rikka ja ülearu vaese kätte saamast: vaene sööb silmad pääst, rikas nülib naha selläst!"
Rist tõmmati ümber haava ja seitsmekordselt (maagiline arv) luumurru kohale, ussihammustusele ja langetõbise peanaha sisse. Riste raiuti aampalgi (rehetoas piki hoonet asetsev tala, millele toetusid parred) otstesse ja kodukäijad ei saanud sealt seinast üles minna, kus ristid aampalgi otsas olid. Rist, mis tehti lihatünni põhja alla ja enne leibade ahjupanekut leivalabidale, pidi aga lisama toidupoolisele jätkuvust ja peletama eemale vanapagana, kes usutavasti himustas liha ja leiba mekkida. Tööriistadele lõigatud rist suurendas töötegija rammu. Härjaikke, rangipuude, krapi jt koduloomadega seotud esemete kaunistamine ristimärgiga kaitses loomi nõiduse, huntide, tõbede, luupainaja, kurja silma jm hädade eest. Kui hobusega mindi pikale teekonnale, tehti 3 risti hobuse jalgade ette. Kevadel, enne karjalaskmist, tõmmati mulla peale rist. Ristilt saadi abi ka suurematel töödel näit. põllu ristikündmine pidi tõrjuma sealt eemale nii vanapagana kui ka ohakad.
ehituskonstruktsioone ning arhitektuurivorme. Seega oli enamik Eesti kõrtse ehitatud samal põhimõttel. Oma funktsioonilt kujunesid kõrtsid omalaadseteks ühiskondlikeks hooneteks, kus talumehed lisaks joomisele ja söömisele kuulasid kaugemalt tulnuilt ilmauudiseid, ajasid niisama juttu, uurisid seadusetähte, palkasid sulaseid ja tegid kaupa. Naistel olid oma naistepühad (paastumaarjapäev, vastlad), mil oli sobiv üle kõrtsiläve astuda ja palsamiga viina ehk puna mekkida. Tüüpilises kõrtsihoones asetseb keskosas kõrtsituba, kuhu külaliste teenindamiseks paigutati lett ja pikad lauad. Sellest ruumist vasakul asuvas toas ööbis lihtrahvas põrandal õlgedel kuid kõrtsitoast paremal asus härrastetuba, kus olid magamiseks voodid. Kõrtsitoa taga olid toad kõrtsmiku perele 13. Vana-Võrumaa: suitsusaun (UNESCO) Vana-Võromaa (mitte kogu Eesti) suitsusaunakombestik kanti 2014. a
Et ta üle küla rikas old, taht ta kua ästi suured pulmad teha. Este pand ta kohe kaks kuuenädalist orikast aeda pulma aaks tappa ja nuumand seitse pääva ühtepuhku jumalaviljaga. Siis akand ta pulmaõlut tegema ja pand terve kilimitu (12 toopi) linakseid likku. Sellest teind ta viis voati virrvommi (lahjemat õlut) ja kolm voati ästi kanged karamommi, mis kohe miest mässib. Juhtund külamies tulema, Mats kiit omal ästi kange õlle olema ja toond külamehele kapaga oma karamommi mekkida. Ise mõeld: "Soab näha, kas võtab mehe pikali!" Mies joond, soand süda täis, mis teda narritakse, ja virutand Matsile kapaga pähe, paljas kõrv jäänd aga piosse. Matsi naene akand karjuma: "Ees ma ööld sulle, uha Mats, uha Mats, säh nüüd kord jõi, kohe läks ulluks! Oleks võind voadi virrvommi ja kaks karamommi rohkem võtta!" Pulmalistele pandud kuus pikka lauda otsastikku, nõnna et ots ukse alla ulatand, ja seitsmes laud pandud viel lapuliste jäoks üle paku õue
Johannes sattub ise paanikasse ja hakkab paluma, et lapsed sisse tuleks ja ära ristitaks ja seda ja toda. Leemet kaotas kõik otsusevõime ning koos pandi pagema kus kurat metsa poole. Metsas võeti hoogu ja kogudi mõtteid, metas olid ju ussid ja inimesed parimad sõbrad, külas olev viha oli nelikule arusaamatu. Kuid veel huvitavam oli avastus, et leivapäts oli endiselt Leemetil käes ja isegi kui hirm oli suur ja Hiie häda samuti otsustasid nad mekkida leiba. See eriti hästi ei istunud neile. Hiie hakkas kohe öökima, Leemetil istus leib samuti raskelt sisikonnas ja Leemetil oli tõsine kartus, et sureb see leib kõhus istudes. Koju minnes ei suutnud Leemetit maitsvat värskelt küpsetatud liha sisse kugida ja ema päris mis viga. Süümepiinade survel nutis Leemet uuesti emale see, et leiba sõid. Salme mingi ütlusega paljastas ka ise, et on leiba proovinud ja ema puhkes nuttele, et just olid nad armsad lapsed ja juba söövad leiba.
annaabi.ee 
