Globaliseerumine ja Eesti (0)

Globaliseerumine ja Eesti
Siinkohal mõned näited: Eesti poodides müüakse Indias toodetud hapukurke; üha enam leiame, et kena on veeta mõned kevadpäevad Tais või Egiptuses; vaevalt et meie kaitseväelased oleksid Afganistanis ja Iraagis , kui NATO või ÜRO oleksid leidnud, et sealne konfliktide lahendamine võiks jääda kohapealsete jõudude tegevusväljaks; Hiltoni kõnekeskus Tallinnas või meie kaasmaalaste osa Skype ’i valmimisel.
Soovides näidata, mil moel on globaliseerumine mõjutanud Eestit või kohati vastupidi, võiksime seda nimekirja jätkata lõputult. Hoian oma kapiriiulil üht tühja plastmasspudelit – globaliseerumise isiklikku näidet, mis isegi kümnend või kaks tagasi oleks olnud kujuteldamatu. Tõsi küll, mitte ainult pelgalt tänu globaliseerumisele. Selles pudelis oli mõni aeg tagasi vein, mis on toodetud Tšiilis, imporditud ühe Soome firma poolt, pudelisse villitud Tallinna lähedal Tabasalus ja mida Soome lennufirma parajasti oma pardaveinina kõigile lahkesti mekkida pakub.
Eesti kui väikeriigi omapära suuremate kooslustega võrreldes on see, et majandus- ja kaubandussuhetes ei jätku meil ei jõudu ega teadmisi, rääkimata tootmisvõimsustest, et kaubelda kõigi maailma maadega. Olgugi et meie kaubandusstatistika ekspordi-impordi sihtmaade nimekirjades esinevad vist küll peaaegu kõik maailma maad, näib lõviosa meie majandussuhtlusest siiski lähinaabritega, pluss mõni suurem riik väljaspool Euroopat. Sama aga ei saa öelda näiteks meie julgeolekuhuvide kohta. Balkani poolsaarel, Afganistanis või Iraagis teenivad Eesti kaitseväelased on oma missioonidega selge näide, et julgeolekuline globaliseerumine on juba laiema haardega kui kaubavahetus. Sama võib väita kliimamuutuste (kui need tõesti inimeste tekitatud on) või haiguste leviku kohta.
Kui vastandada kaubandust muude üleilmastumise valdkondadega, võime näiteid tuua ka migratsiooni kohta. Erinevatel põhjustel (mis enamasti küll puht majanduslikku laadi ) ei suundu täna veel Eesti poole immigrantide ja asüülitaotlejate vool Sahara-tagusest Aafrikast või Aasia vaesematest riikidest. Küll aga on juba kasvamas Eestile avaldatav surve nende võimalikuks vastuvõtmiseks ning koos meie koduse jõukuse kasvuga pea see probleem ka igapäevapoliitikas prioriteetide järjekorras järsult ei tõuse. Transport ja ringiliikumine pole ju enam ületamatu probleem isegi neile, kelle sissetulek on ametliku statistika kohaselt väiksem, kui kaks dollarit päevas.
Väikese rahva ja kultuurina on meile äärmiselt tähtis, et me midagi kardinaalset globaliseerumise vallas maha ei magaks või, mis veel hullem, maha ei salgaks. Üks ja sugugi mitte positiivne õppetund on meil ses osas juba käes: 1990ndate algupoolel kaotasime aasta või kaks, kui ei suutnud adekvaatselt reageerida HIVi/AIDSi kasvavale levikule. Globaliseerumise kaasnähe seegi.
Eesti ja eestlased tunduvad globaliseerumist ja sellega kaasnevaid nähte laias laastus võtvat tunduvalt vähem valulikuna kui nii mõnegi suurema riigi või rahva esindajad. Arvatavasti on määravaks ühelt poolt meie väiksus – ei kiputa tingimata igal pool ja igas küsimuses seisukohta võtma. Teiselt poolt on väga kriitilise tähtsusega olnud muude meie ajalooliste sündmuste kokkulangemine globaliseerumise esilekerkimisega. Teinud lõpparve ühe poliitilise ja sotsiaalse süsteemiga, häälestasime end rahva ja riigina süsteemivahetusega paratamatult kaasnevatele üsna kardinaalsetele muudatustele. Tollepärast ei teegi ehk keskmine eestlane vahet, kas muudatused toimuvad seepärast, et me ikka veel oma riiki taasloome, või johtuvalt mingitest suurematest maamunal aset leidvatest protsessidest, millega kohanemine eeldab igalt inimeselt ja inimgrupilt senisest erinevaid käitumis- ja mõttemalle.
Iseenesest pole see sugugi paha positsioon. Globaliseerumine on üha arenev protsess ja senine praktika on näidanud, et tõeliselt suured probleemid tekivad enamasti seal, kus inimesed on senisega liialt rahul ega taha mis tahes põhjustel ühiskonna muudatustega just väga kergesti kaasa minna. Tulevikku vaadates annab see tõdemus veidikene lootust, et suudame selge silmaga ja lahtise peaga hakkama saada nii globaalsete väljakutsetega kui oma kohaliku elujärje parandamisega. Väikeriigi asi – viimased esimesi palju ei mõjuta, küll aga vastupidi.