Mees, kes teadis ussisõnu (0)

Mees, kes teadis ussisõnu  Andrus Kivirähk   
1. Kirjastus Eesti Keele Sihtasutus, 2013. a trükk, 380 lk 
2. Tegevus toimub Eestis ristisõdade ajal. 
3. Probleemid:  - Rahvas lahkus metsast ja läks külla elama, mille käigus unustati metsa traditsioonid ja                           hakati loodust kartma (nt madusid)  - Mõlemas paigas, nii külas kui metsas, sõltuti kõrgemast jõust ning oldi usu nimel                           kõigeks valmis  4. Tsitaat: “Oli täiesti loomulik, et Pärtel mu nende vastu vahetas, nii oli lihtsam” 
Tsitaat on olukorrast, kus Leemeti parim sõber oli metsast lahkunud ning nad ei puutunud                             enam kokku ning kui kohtusid, polnud neil millestki rääkida. Leemet ei mõistnud teda hukka,                             sest kujutas ette, et käituks võib-olla isegi samamoodi.  
5. Seos kaasajaga 
Ka tänapäeval on kultuure/rahvaid, mis hääbuvad. Neid asub näiteks vihmametsades või                       kasvõi Eestis, sest kuna eestlasi on vähe, kardetakse traditsioonide kadumist ja keele liigset                           muutumist.  
6. Hinnang 
Arvatavasti üks paremaid raamatuid, mida lugenud olen. Mulle meeldis Kiviräha                     kirjutamisstiil juba väiksena ning kuigi kohati oli raamat liiga võigas, oli siiski huvitav                           lugeda.  - karud  - põhja konn  - suur täi  - inimahvid  - suur kala saaremaale minnes  - tuuletark   
7. Kokkuvõte 
 
Leemet sündis külas, kuid kolis üsna pea perega metsa, sest ema ei suutnud enam külas elada.                                 Ema miilustas karuga, kuid too hammustas raevuhoos Leemeti isa pea otsast. Nad naasid                           metsa, olles ümbritsetud onu Vootelest, Tambeti perest ja veel üksikutest elanikest. Seal elas                           ka Ülgas, kes uskus iidsetesse traditsioonidesse ja haldjatesse ning ohverdas iga päev mõne                           uue looma järvehaldjale. Räägiti ka lugusid Põhja Konnast, kes suutis kunagi võidelda kõigi                           vaenlaste vastu, kuid nüüd magas sügavat und. 
 
Vootele ja Leemet ei uskunud haldjaid, kuid austasid Põhja Konna, keda unistasid kohata.                           Juba väiksena õpetas seesama onu Leemetile selgeks ussisõnad, tänu millele suutis poiss iga                           looma panna endale kuuletuma ja saada kõht täis. Leemetil olid sõbrad Pärtel ja Hiie, aga ta                                 sõbrustas ka mao Intsuga, kelle juures veetis suure osa päevast. Kord kutsus Ints neid                             koopasse talveund magama ning mindi terve perega. Kevadel ärkasid kõigepealt Leemet ja                        


Vootele, kuid viimane neist lämbus üsna pea toidu kätte. Mehe õepoeg mäletas seda hetke                             veel aastaid ning tundis, kuidas laibalehk tal järel käis. 
 
Varsti kolis Pärtel külla ning Leemet oli jäänud ilma kahest heast sõbrast. Ema soovitas                             minna tal Hiiele meheks, kuid ta polnud alguses huvitatud. Tambet ja Ülgas olid Leemeti                             vastu ega poleks pulmadel lasknud toimuda, sest Tambet uskus jutustusi haldjatest ja                         hiietarga ähvardusi ning läks nii kaugele, et lubas ohverdada enda tütre Hiie. Viimasel hetkel                             tormas kohale Leemet, kes päästis neiu, ning nad põgenesid, aga hunt hakkas väsima. Appi                             tuli Hiie ema, kes soovitas randa minna ning nad sõitsid paadiga minema.  
 
Paadis tärkas paaril armastus ja tunti kergendust pääsemisest. Nad jõudsid tundmatule                       saarele, kus kohtusid Leemeti jalgadeta vanaisaga, kes oleks nad äärepealt tapnud. Mees oli                           julm raudmeeste murdja ja ehitas endale nende luudest tiivad, kuid palus paarikest, et nad                             tooksid Saaremaalt tuuletarga juurest tuule. Leemet ja Hiie saidki sellega hakkama ja                         üllatuseks avastasid naastes, et Tambet oli surnud, mis tähendas, et võisid koju minna. 
 
Nad pidasid pulmad, kuid need lõppesid väga õnnetult. Tambet oli eelnevalt huntide kõrvad                           vaiku täis toppinud ning nad ei kuulnud ussisõnu. Hundid tulid ning murdsid maha Hiie ja ta                                 ema Malli. Leemet leinas ja jäi palavikku ning tervenedes läks külla. Seal taaskohtus raseda                             Magdaleenaga, kes pakkus Leemetil olla poja isa ja ussisõnu õpetada. Kuigi Leemetile ei                           meeldinud kristlikud kombed, nõustus ta naise pärast.  
 
Leemet sattus kord metsa tagasi ja võttis Intsu endaga külla kaasa, et poega näidata, kuid                               kohale jõudes oli pererahvas surnud. Ülgas oli tulnud huntidega ning tahtnud Leemetit tappa,                           aga meest polnud ning surid hoopis Magdaleena ja Toomas. Ta otsustas kätte maksta ja                             lõikas hiietarga käed otsast, kuni too lõpuks hinge heitis. Uru juurde minnes avastasid nad                             Intsuga lõkke, mis tappis nii Leemeti ema kui ka rästikupere. Ints ja Leemet võitlesid                             sissetungijatega, kuid neid oli liiga palju. Päästjaks oli vanaisa, kes tuli lennates appi ja võttis                               lapselapse endaga kaasa. 
 
Koos mindi sõtta. Nad võitlesid raudmeestega ja karudega, põletasid maha kloostreid ja                         linnuseid, kuid keegi ei saanud neist jagu. Küla, kuhu Leemet vahepeal sattus, oli ära                             hävinenud, sest sealseid elanikke peeti patusteks, kes astusid piiskopi vastu. Leemet ja                         vanaisa sellest ei hoolinud, nemad sõdisid edasi, kuni raudmehed nad kinni võtsid ja hukata                             kavatsesid. Vanaisa suri, kuid Leemeti päästsid inimahvid, kes saatsid täid koos                       raudmeestega vette. 
 
Leemeti kõik lähedased olid surnud ning pidas end viimaseks metsaelanikuks, kuid siis                         kohtas Meemet. Tegu oli loodusega ühte kasvanud mehega, kes andis aastaid tagasi                         Leemetile ühe kotikese. Ta soovitas mehel see ära süüa ning siis saada uueks Põhja Konna                               valvuriks. Leemet oli väga elevil, tegigi nii ning sai lõpuks kohtuda kuulsa Põhja Konnaga,                             kelle juurde jäi elu lõpuni.