tegelikult ja moodustasid inimkonna lapsepõlve, aga et me oleme nende teadmistele lisanud järgnevate sajandite kogemuse, seepärast oleme hoopis meie need, kellest võib leida vanaduse, mida me austame teistes. Pascal teoloogias ei pooldanud uuendusi, teadustes pooldas. ''südame'' pädevusse kuulub inimeses kõik see, mis jääb väljaspoole tema mõistust, loogikat, ja teadvust. Südamel on omad seadused, mida mõistus ei tea. Kui sa kohe tead midagi, siis tuleb see meelelisusest, see tuleb kohati südamest. Meelelisus ja teadmised mõtlemised on kaks eri asja, esimesed tulenevad algprintsiipidest, teised tulevad mõtlemisest, õppimisest. Tunnetust ei saa taandada loogilisele, tõestuslikule, diskursiivsele aspektile, mis on alati piiratud ja sageli tõendite poolest abitu, sundis teda tunnistama meelelis-intuitiivse teadmise tõesust. Tõde me ei tunneta üksnes mõistuse vaid ka südamega.
3. Francesco Petrarca. - Petrarca südamedaam oli Laura. Petrarca tähtsaim teos on ,,Laulude raamat" ehk ,,Canzoniere", mis jaguneb vastavalt kirjutamise ajale kahte ossa: ,,Madonna Laura eluajal" ja ,,Pärast madonna Laura surma", räägib armastuse pihtimusest. Teos pani alguse uusaegse lembelüürika sünnile. Petrarca luule on platoonilise armastuse võrdkuju. Petrarkistid on Petrarca luulekunsti ja armastusfilosoofia järgijad. 4. Mõisted. - platooniline-meelelisusest vaba, puhthingeline, tegelikkuses teostamatu, madrigal-lembeteemaline, naljatlev lühiluulevorm., pastoraal-idülliline karjaseelu kujutav kirjandus- või muusikateos; pastoraalne kirjandus-lamburikirjandus, ekloog-karjaselaul, mis pärines juba Vergiliuse ,,Bucolicast" ja oli enamasti kirjutatud kahe karjase dialoogina. 5. Sonett. - Sonett koosneb 14 värsist. Kõige olulisemad värsiread on 1., 8. ja 14. Sonetipärg on 15 sonetist koosnev sonetisari
Reaktsioonist platonistlikule ideedeõpetusele tulenes keskaja filosoofia põhiline vastasseis nominalismi ja realismi vahel. Selles vaidluses pooldasid realistid ideede reaalset eksistentsi, nominalistid pidasid ideid aga pelkadeks abstraktsioonideks, mille inimesed loovad reaalsete materiaalsete asjade põhjal. Platooniline armastus- tänapäeval tuntakse kaasa inimestele kelle armastus on platooniline, kelle armastust ei krooni seksuaalne ühinemine. Platonil on aga meelelisusest vabanenud armastus see kõige kõrgem ja puhtam. KOKKUVÕTE Sain teada palju uut ja huvitavat Platonist ning tema ideeõpetusest, kuidas tema arvates asjad toimivad. Nõustun Platoni paljude õpetustega kuid olin vahel ka eriarvamusega. Platoni ideeõpetus jaguneb kaheks- näivuseks ja olemuseks, mis minu arvates väga loogiline ja arusaadav. Platoni maailmas on näivus, mis on nähtav ja oletatav ning olemus mis on olemas ja reaalne
võrreldes. Vormi-sisu-eristus läbib tervet Kanti filosoofiat. Erinevalt Aristotelesest ei ole need tema käsitluses aga mitte ontoloogilised mõisted, vaid kirjeldavad inimliku tunnetusvõime struktuuri. Kant määratleb mõtlemist vormina meelelise sisu suhtes. See teeb võimalikuks nii siduda mõtlemist tajuga (ja seega tõmmata pind jalge alt traditsiooniliselt ratsionalistlikult metafüüsikalt), kui hoida ühtaegu mõtlemist meelelisusest sõltumatuna (ja sellega võimalda mõistuse praktilist rakendust). Mõtlemine on kõigepealt vorm vaid niivõrd, kuivõrd sel on sisu, mis seda täidab; see ei ole mõeldav (analoogiliselt Aristotelese hülemorfismi printsiibiga) ilma sisuta: see peab selleks, et olla tunnetus, toetuma meelelisusele. Vastasel korral oleks see “tühi” mõtlemine: “Mõtted ilma sisuta on tühjad […]” (A 51 / B 75).
See on epikuurlaste peamine erimeelsus stoikutega. Stoikute hinnang inimlikule elusituatsioonile oli selline, mille kohaselt igasugusele väärtustamisele eelneb mõistuslik “nõustumine”, mis on täielikult vaba, s.t. indiviidi poolt täielikult kontrollitav. Just niisugust vabadust inimesel epikuurlaste hinnangul ei ole. Mõistus saab küll tuletada ühest väärtusest teisi, kuid ta ei ole võimeline teostama algseid väärtustamisi. Algupärased väärtused tulenevad inimese meelelisusest, nii et kõik meie väärtused on selles tähenduses lõppkokkuvõttes irratsionaalsed. Nii ei saa mõistusotsus niisuguseid väärtusi ka elimineerida. Niisuguse paratamatu väärtustamisega on antud aga inimelu kõrgeim hüve ja püüdluste siht. 4 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053 Selline argumentatsioon omab hiljem pikka traditsiooni ja on omane ka sellisele uusaegsele
See on vaid omamoodi õigustatud harjumuslik õigus. Kant ütleb: Selles on Hume'l täiesti õigus, et kausaalsusprintsiip ei ole aistingust tuletatav. See pärineb nimelt mõistusest. Ja siiski on see üldiselt ja paratamatult maksev kõigi kogemuste kohta! 11 Kuidas on see võimalik? See ei saagi kuidagi teisiti olla: Kuna kõik kogemused leiavad aset nii, et mõistus meelelisusest saadud toorainele vastavalt oma mõtlemisvormidele (mille hulgas on ka kausaalsus "relatsioon") töötleb, siis on selge, et me kõigis kogemustes neid vorme kohtame! Asjade kohta iseeneses maksavad need kategooriad muidugi sama vähe kui meelelisuse, ruumi ja aja apriorsed vormid. Kõigi asjade kohta sellistena nagu nad meile näivad (ilmuvad - ilming), on need kategooriad siiski üldised ja paratamatud. Meil ei saa olla
materiaalsed huvid ja kasuahnus. Et mõista tema käsitlust "ideaalsest riigist", siis peab teadma ka tema õpetust hingest, sest oma struktuurilt on riik sarnane inimese voorusliku hinge struktuuriga. Hing on Platoni õpetuses mittemeeleliste "ideede" ja meeleliste asjade maailma vahendaja. Hinge kõrgemaiks eesmärgiks on "ideede" tabamine. Hing koosneb kolmest komponendist: mõistusest, tahtest ja meeltest (meelelisusest). Kõrgeim neist on mõistus. Igas inimeses on need kolm komponenti olemas, kuid erinevates proportsioonides. See, milline komponent on valitsev inimeses, määrab ära selle, millisesse ühiskonnakihti ta kuulub ja mis funktsioone ta riigis täidab. Platoni teooria baasfaktiks on tööjaotus st ühiskond tekib, sest on vajadusi, mida üksi ei saa rahuldada. Ühiskond on nagu teenuste süsteem ja igal inimesel on kindel funktsioon selles teenuste osutamise süsteemis
Plotinos oli samuti Platoni õpilane. Plotinose jaoks oli tähtsaim pidev intellektuaalne töö. Püüelda absoluutse teadmise poole. Plotinose jaoks oli mõistuslik maailma tunnetamine midagi, mis tuleb inimese seest, hingest. Reaalsuse põhistruktuurid paiknevad meie endi sees. Maailm asub meie peas, mitte meie pea maailmas. Lähtutakse alati subjektiivselt iseendast. Mõtlemine on pöördumine sissepoole, iseendasse. Tuleb ära pöörduda meelelisusest. Sõnades väljendus on piiratud. Mõtlemine ei toimu aga ainult keeleliselt. Inimese ülim eesmärk on saada jumala sarnaseks, parimad eeldused selleks on armastajal, muusikul ja filosoofil. Puhas tunnetus leiab aset aga seal, kus techne jääb maha, filosoofias. Plotinos kasutab inspiratsiooni asemel mõistet intuitsioon. Loomevõime asub inimese enda intellektis, mitte väljaspool ja selle arendamine sõltub inimesest endast ja techne arendamisest.
tuleb kahtluse alla panna. Peirce ütleb, et see pole saavutatav ja ei saa kõike kahtluse alla panna. Taotlus kõike kahtluse alla panna, ei ole kehtinud Descartesi jaoks alati. Perice jaoks on kahtlusärritus argipäevane, kus ei ole alati kahtlust. Teaduses on natuke teistmoodi. Ka teaduses ei panda alati kõike kahtluse alla, see pole võimalik. Lk 1685 viimane lõik. Mõtlemine on uue seose loomine aistingute vahendusel. Aistingud peavad olemas olema ja tuleneda meelelisusest. Mõtlemise käigus kujuneb välja uskumus. Inimene ei taha tegelikult mõtleda, ta tahaks puhata. Mõtlemine on üks elutegevuse funktsioon, et tegeleda kahtlusärritustega, aga samas puhata. Lk 1686. „Mis asi on uskumus?“. Teaduses on kahtlusärritus, mis sunnib teaduse sisus uusi seoseid looma, mille tulemus on uskumus. Ja uskumus on omakorda toimimisereegel, pelk harjumus. Tekivad tõrked ehk kahtlusärritus, see ületatakse kiiresti, luuakse uus harjumus. See
Eessõnas rääkis, et Hume käsitles ainult ühte mõistet, põhjuslikkusele on sarnaseid mõisteid ja need on arukategooriad. Kant analüüsis ühte ja sai neid juurde. Hume’l on põhjalik substantsi analüüs(Kant seda ei lugenud). Kolmas kategoorias, vastatsiku toime kategooria – oluline on see, et nüüd kui vaatab tagasi Hume’le, siis saab toetuda 12 kategooriale, mis on seotud. Paratamatult otsustusvõimest toodud. Hume’i põhjuslikkus on pärit meelelisusest; võtame vastu teatuid kujutlusi ja saame eristada konkreetseid ja üldiseid ettekujutusi. Hume jaoks üldine on pärit tajueristamisest; tajume, eristame, leiame ühiseid jooni jne ehk selle aluseks on pika ajaline harjumus. Harjumused hakkavad mängima rolli nagu Kanti kategooriad; allutame uusi kogemusi üldistele. Empiirilise päritoluga, ehk puudub paratamatus ja üldistus. Kanti teadvuse mõistest rakendumine, siis Hume’i puhul peab ütlema, et ei saa olla nii, suhteline paratamatus ja
annaabi.ee 
