Euroopas ühtlane. Enamikes maades avastati elulood kui allikas ja meetod 1970. aastatel, Itaalias 20 aastat varem, Skandinaavias 1940.-50. aastatel, Saksamaal takistas kvantitatiivne traditsioon suuliste allikate tunnustamist veel 1970. aastatelgi. Teadusringkondades on biograafilist lähenemist hakatud laialdaselt tunnustama 1990. aastate lõpul. Et mõista ennast ja teisi, peame mõistma omaenese ajalugu ja kuidas me saime selleks, kes praegu oleme. Me teeme iseenda ajalugu, kuid mitte üksnes iseenda valikutega me sõltume ka tingimustest. Tingimuste tundmaõppimine võimaldab kujundada oma elu rohkem selliseks, nagu ise loodame ja soovime. Teaduslik mõtlemine on olnud üpris erinev, selle tõepärasus on alati olenenud üksikute teadusharude omavahelisest kokkuleppest. St igasugused väited on suhtelised, olenevalt nende huvidest ja standarditest, kes neid väiteid on kinnitanud.
liselt läbi uurimata. Siin on muidugi omad objektiivsed paratamatused – kuni II maailma- sõjani polnudki nagu põhjust sellega tegelda, nähtus ise oli nii uus, kõik oli meeles ja puudus piisav ajaline distants objektiivse hinnangu andmiseks. Tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et suhtumine džässi oli ühiskonnas vägagi erinev: linnanoorsugu oli valmis aktiivselt osalema, mida tõestab ilmekalt ka tantsukursuste populaarsus, samas konservatiivsema osa publiku, paljude süvamuusikute ja muusikakriitikute, aga ka maaelanikkonna suhtumine oli ettevaatlik, sageli üsnagi tõrjuv ja kohati vaenulik. Selline äärmustesse kalduv suhtumine ei valitsenud mitte ainult meil. Džässis nähti vaid kiirestimööduvat moenarrust, millel pole mingit tõsi- semat väärtust, isegi tema sünnimaal USAs. Siis tuli sõda, hävitades suurema osa dokumente ja helisalvestisi ning paisates muusikud, s.t elava mälu, mööda maailma laiali
Kõik kommentaarid