Mati Undi kummaline maailm „Sügisballis“ (0)

Mati Undi kummaline maailm „Sügisballis“.
„Sügisballi“ motona on kasutatud Viivi Luige luuletust, milles on vihjatud tumedale ohutundele ja romaan algab sõnadega „Midagi pidi ju juhtuma“. Pidi nagu jah. Järgneb 196 lehekülge, millest igaühel hiilib ligi ootusärevus, valmisolek millekski suureks, mis tuleks ja muudaks elu, võõpaks hallid paneelmajad vikerkaarevärvidesse ja seoks maailma tervikuks. Tegelikult ei juhtu teoses midagi tähelepandavat. Noorest lüürilisest Undist on lihtsalt saanud keskikka jõudnud irooniline Unt. Ta räägib-kirjutab vigurdamata, lihtsalt ja edvistamata. Ja ta on väga-väga irooniline, iial ei või teada, kas ta mõtleb asja tõsiselt või tõmbab sind peenelt alt. Tema stiil on kohati lausa taotluslikult naiivne, latt jäetakse madalale, ei ole pingutamist „nii et pihik lõhki“, ei mingeid salajasi keerdkäike. Tõeline postmodernistlik täht.
„Sügisball“ (algse pealkirjaga Mustamäe valss ) on olnud rahva hulgas väga populaarne , samanimeline film võitis Veneetsia filmifestivali kõrvalprogrammi peaauhinna. Põhjust ei ole raske aimata, teema on universaalne: linnastumine ja elu anonüümses linnakeskkonnas (nn linnakirjandus kui nähtus oli neil aastatel tõusuteel), tegelaskujudes tunneme tihti ära ennast... ja üksiolek tihedalt asustatud suurlinnas. Mustamäel kõrguvates hoonetes asuvad korterid „on laotud üksteise peale“ nagu ka kirjaniku süžee: pildikesed ja stseenid, puudub läbiv lugu ja lõpplahendus. Raamat jutustab kilde. Liikumist ei ole, algusest lõpuni toimub ainult mingi pidev kulgemine ajas ja ruumis. On kummalisi ja pealtnäha süütuid, tühiseid seiku: liikuma pääseb vedurijuhita vedur , ilmub ja kaob ooperilaulja Marino Marini , ainult alguses ja lõpus, jälle ilmub lagedale vedur ja vedurijuht. Mis siis ikka päriselt juhtub? Auto alla jääb üks tegelastest, juuksur August Kask . Ja alla ajab ta ooperilaulja, kellest ei ole terve raamatu vältel juttugi. Ainult alguses ja lõpus. Ja tegelased saavadki alles romaani lõpus kokku: luuletaja Eero näeb kollases jopis allajäänud meest, telefonist Laura üritab Kaske enne auto alla jäämist hoiatada, arhitekt Maurer näeb liiklusõnnetust kaugelt ja pöörab kõrvale, šveitser Theo, kes tundis ära mehe jope mis oli varastatud vedurijuhilt kes selle omakorda bandiititelt varastas , ütles, et ei tunne meest aga ...“ta oleks täpselt samuti vastanud siis, kui ta oleks vanameest tundnud “.
Inimesed, nagu korteridki, on lihtsalt laotud üksteise peale. Neid ühendab linnastumine ja üksindus, ühine aeg ja ühine elupaik. Nad on üpris kirju seltskond .
Kõige õnnetum neist tundubki olevat juuksur August Kask, kes teeb hoolega statistikat aknast paistvate majade ja inimeste kohta (suhtlus teiste inimestega toimub pikksilma vahendusel), ta
on kade , ahne ja kohutavalt uudishimulik. Kask analüüsib inimesi ja jälestab neid: miks ei käida tööl, kust võetakse raha joomiseks? Šveitser Theo on napsu- ja naistemees, täielik vastand nii Kasele kui ka arhitekt Maurerile, kelle „ülakeha dikteerib selle, mida alakeha teeb“, ühesõnaga terve mõistuse juures olev homo sapiens -kuivik. Sõi-jõi ja oli nagu teised inimesed. Ta tahaks õnnelik olla, aga ei julge. Ka Theo tunneb teiste inimeste vastu teatud põlgust, need ei taipa ju midagi universumi sügavustest ega psühholoogiast. Tema, tõsi küll, tundub olevat romaani kõige värvikam ja elusam tegelane.
Mõned inimesed kohtuvad lõpuks omavahel ja isegi abielluvad. Laura, kes on olemas vaid selle läbi, et on olemas televiisor ja seriaalid ( meenuvad emade-vanaemade mälestused
Metsikust roosist ja Lihtsalt Mariast). Ta on ise teleseriaal ja luuletaja Eero mõistab, et nende kooselu ei kesta kaua, sest „Laura film hakkas ikkagi lõppema“, nagu autor irooniliselt täheldab. Seriaali lõppedes potsatavad mõlemad maa peale. Kohtuvad ka Theo ja Laura poeg Peeter, seda küll ainult telefonis . Inimeste vahetud kontaktid on asendunud infokontaktidega.
Tegelased on indiviidid ja omal kombel kõik veidi saamatud. Suur ja särav jääbki tulemata. Argipäevad, sündmused ja faktid reastuvad, moodustavad pildi ja kulgevad edasi. Mustamäe jääb Mustamäeks, ballil ühtset seltskonda ei moodustu ja puude tagant metsa ei paista.
Oleme hoiatatud, aitäh Mati Unt.