....9 ZeroConf.........................................................................................................................................10 VLAN (Virtual Local Area Network)............................................................................................ 10 2 = MPLS (MultiProtocol Label Switching) = '''Definitsioon ja ülevaade''' Hulgiprotokoll-siltkommutatsioon IETF'i standard pakettide marsruutimiseks Internetis. MPLS on disainitud kandmaks erinevat liiki internetiliiklust nagu ATP, Etherneti raamid (frames), SONET ja ka IP pakette (packets). MPLS loodi selleks, et ATM välja vahetada, sest tänapäeva magistraalvõrgud on väga kiireks läinud (40Gbits ja rohkem) mistõttu enam 1500 baidine paketi suurus ei mängi välja vaid jääb väikeseks reaalaaja edastuse (VoIP, mis tahab väga väikest latentsust) jaoks nii kiiretes võrkudes.
0 kuni 254.0.0.0. Need on kas eksperimentaalsed või reserveeritud kasutamiseks tulevikus ning ei täpsusta ühtegi võrku. Võrgumask määrab, milline osa aadressist kasutatakse võrgu tähistamiseks ja milline osa hosti tähistamiseks. Default gateway ehk vaikimisi võrgulüüs määratakse ära selleks, et arvuti teaks, kellele paketid saata kui soovitud sihtkoht ei asu samas võrgus. Lüüs tegeleb nende pakettidega ise edasi. Marsruutimine TCP/IP võrgus pakettide vahetust nimetatakse marsruutimiseks (routing), ning see toimib järgmiselt: Arvutist saadetakse teele pakett 1, see reisib läbi kolme marsruuteri (nendeks nimetatakse vahepeale jäävaid server-masinaid või switche) soovitud adressaadini, kelleks antud juhul on veebiserver. Sealt saadetakse tagasi pakett 2 infoga, mis reisib arvutini 1 tagasi, aga üks marsruuteritest otsustas, et on parem saata pakett otse viimasesse marsruuterisse, mitte sama teed tagasi, kust tuli esimene pakett.
Fail ise asub kuskil mujal. Iga failiga saab siduda mitu kiirikooni ja need võivad asuda suvalistes kohtades. Enamasti paigutatakse töölauale sagedamini kasutatavate programmide või dokumentide kiirikoonid. Pärisikoon asub ühes kindlas kohas ja selle kustutamisel kustub ka fail. Ruuter (marsruuter, router) on võrgu seade, mis edastab andmepakette üle võrgu sihtpunkti poole ja seda protsessi nimetatakse marsruutimiseks. Lihtsamalt seletades, kui tavaline switch (võrgulüliti) ei tea arvuti IP aadressidest midagi, siis tegelevad ruuterid ka parima tee valimisega, vahetades selleks omavahel marsruutimisinfot. Tavaliselt kodus ühendab teenusepakkuja (ISP) võrgu kohtvõrku (LAN) ruuter. Tavaline switch sobib ühendamiseks ainult kohtvõrku. Ruuterit ja switchi saab ka omavahel ühendada. Ruuter võib sisaldada erinevaid funktsioone: SWITCH - võrgu jagamiseks; DHCP - arvutile
CIDR (Classless Inter-Domain Routing) klassideta domeenidevaheline marsruutimine. CIDR on IP-aadresside klassisüsteemiga võrreldes paindlikum meetod internetiaadresside määramiseks ja leidmiseks domeenidevahelistes marsruuterites ning võimaldab oluliselt suurendada võimalike internetiaadresside arvu. Praegu kasutavad CIDR'it praktiliselt kõik lüüsihostid Interneti magistraalvõrgus ning Interneti haldamisega tegelevad organisatsioonid loodavad, et seda kasutavad marsruutimiseks kõik internetiteenuse pakkujad (ISP) . Esialgne internetiprotokoll defineeris IP aadresse neljast klassist koosneva struktuuri alusel, millest enimkasutatav oli klass B. Selles klassis on ruumi kuni 65533 hostiaadressile. Probleem oli siin selles, et kui organisatsioon vajas enam kui 254 hosti, kuid palju vähem kui B-klassis võimalikud 65533 hosti, läks suur hulk organisatsioonile eraldatud aadressidest lihtsalt "raisku" (jäi kasutamata) ja nii hakkas vabade IP-aadresside
instituut. CPLD (Complex programmable logic device) Miks kasutada CPLD-d? Madalad väljatöötluskulud. Ümberprogrammeeritavus, arendusvahedid võivad olla teatud juhul tasuta. Riistvaraline risk on väike Lihtne disan. Kui algoritm on kirjeldatud skemaatiliselt või HDL (Hardware Description Language) tasemel, saab kasutada CPLD olemasolevaid vahendeid optimiseerimiseks, paigalduseks ja marsruutimiseks. Kiire arendusprotsess. ISP (In System Programming). Arndusvahenditega luuakse nn. "bitstream", mis laetakse otse kas CPLD-sse või FPGA-sse. Näiteks arendussüsteem Eclipse, mis toetab suurimaid tootjaid Xilinx, Altera, Actel, AMD, Cypress ja Lattice. Miniatuursus. Väike kogumaksumus. Juba olemasolevat riistvara saab kasutada erinevate rakenduste jaoks Toomas Ruuben. TTÜ Raadio ja sidetehnika 34
Analüüsiga selgitatakse välja kuhu pakett on suunatud ja millist kanalit tuleb selle edastamiseks kasutada. Sõnumite jaotamismehanism toimib vastuvõtvas signaalisõlmes ning toimetab lokaalseid signaalimooduleid edasi kasutajatele. Sõnumite tuvastamine on kommutaatorite SSP funktsioon. Tuvastamisega tehakse kindlaks, kas vastuvõetud signaalimoodul on suunatud lokaalsesse kanalisse või ei. Kui signaalimoodul (sõnum) ei ole lokaalne, antakse see edasi marsruutimiseks. Marsruutimise käigus ühtlustatakse ka koormust erinevate kanalite vahel. Teiseks oluliseks MTP3 protokolli funktsiooniks on signaalimisvõrgu juhtimine. Signaalimisvõrgu juhtimine sisaldab: · võrgu töö taastamine tõrgete (rikete) järel · ülekoormuste kontrollimine · andmevoo ümbersuunamine rikete korral Kõiki MTP3 protokolli funktsioone täidetakse erinevate juhtimissõnumite edastamisega. Kasutatavad juhtimissõnumid on kolme tüüpi:
Analüüsiga selgitatakse välja kuhu pakett on suunatud ja millist kanalit tuleb selle edastamiseks kasutada. Sõnumite jaotamismehanism toimib vastuvõtvas signaalisõlmes ning toimetab lokaalseid signaalimooduleid edasi kasutajatele. Sõnumite tuvastamine on kommutaatorite SSP funktsioon. Tuvastamisega tehakse kindlaks, kas vastuvõetud signaalimoodul on suunatud lokaalsesse kanalisse või ei. Kui signaalimoodul (sõnum) ei ole lokaalne, antakse see edasi marsruutimiseks. Marsruutimise käigus ühtlustatakse ka koormust erinevate kanalite vahel. Teiseks oluliseks MTP3 protokolli funktsiooniks on signaalimisvõrgu juhtimine. Signaalimisvõrgu juhtimine sisaldab: · võrgu töö taastamine tõrgete (rikete) järel · ülekoormuste kontrollimine · andmevoo ümbersuunamine rikete korral Kõiki MTP3 protokolli funktsioone täidetakse erinevate juhtimissõnumite edastamisega. Kasutatavad juhtimissõnumid on kolme tüüpi:
Teised algoritmid aga eeldavad, et host ei tea teedest midagi. Sellisel juhul tegeleb kogu optimaalse tee leidmise protsessiga marsruuter ning me räägime aruka marsruuteriga marsruutimisalgoritmist. Domeenisisene või domeenidevaheline. Mõned marsruutimisalgoritmid töötavad ainult domeeni sees, teised aga nii domeeni sees kui ka domeenide vahel. Kuna need kaks algoritmi on loomult erinevad, ei tarvitse optimaalne domeenisisese marsruutimise algoritm olla optimaalne domeenidevaheliseks marsruutimiseks. Lüli olek või kaugusevektor. Lüli oleku (ehk lühima tee eelistuse) algoritmid paiskavad marsruutimisinformatsiooni kõigile võrgustiku sõlmedele, kuid iga marsruuter saadab marsruutimistabelist ainult selle osa, mis kirjeldab tema enda lülide olekut. Kaugusevektori (ehk Bellman- Fordi) algoritmid saadavad kogu marsruutimistabeli või suure osa sellest, kuid ainult oma naabritele. Kanali oleku algoritmid koonduvad kiiremini ja kalduvad vähem silmuseid tekitama, kuid on
ainult läbi magistraali. OSPF eelised RIPiga võrreldes: kõik OSPF teated on autentitud ,kasutatakse TCP protokolli (RIPis kasutati UDP-d), lubatud on mitu samaväärset (võrdselt lühikest) teed kahe punkti vahel (RIPis sai olla ainult üks lühim tee), toetab suuremaid võrke. Kui RIP ja OSPF onautonoomsüsteemi sisesed marsruutimisprotokollid, siis järgmine - BGP (Border Gateway Protocol) on mõeldud autonoomsüsteemide vaheliseks marsruutimiseks. BGP on peamine ruutimisprotokoll Internetis. Igale ASile (autonoomsüsteemile) on antud unikaalne number, mille järgi see Internetis identifitseeritakse. BGP kasutab Path Vector marsruutimisprotokolli (sarnane Distance Vector protokolliga). Iga ASi välislüüs saadab naabritele informatsiooni kogu tee kohta sihtpunkti. Naaber saab siis otsustada, kas kasutab seda teed või mitte. BGP protokollis ei arvestata
toimib ainult läbi magistraali. OSPF eelised RIPiga võrreldes: kõik OSPF teated on autentitud ,kasutatakse TCP protokolli (RIPis kasutati UDP-d), lubatud on mitu samaväärset (võrdselt lühikest) teed kahe punkti vahel (RIPis sai olla ainult üks lühim tee), toetab suuremaid võrke. Kui RIP ja OSPF on nn Intra-AS (autonoomsüsteemi sisesed) marsruutimisprotokollid, siis järgmine - BGP (Border Gateway Protocol) on mõeldud autonoomsüsteemide vaheliseks marsruutimiseks (marsruutimine toimub ASide välislüüside (border gateway) kaudu). BGP on peamine ruutimisprotokoll Internetis. Igale ASile on antud unikaalne number, mille järgi see Internetis identifitseeritakse. BGP kasutab Path Vector marsruutimisprotokolli (sarnane Distance Vector protokolliga). Iga ASi välislüüs saadab naabritele informatsiooni kogu tee kohta sihtpunkti. Naaber saab siis otsustada, kas kasutab seda teed või mitte
OSPF eelised RIPiga võrreldes: kõik OSPF teated on autentitud (kasutatakse TCP protokolli, RIPis kasutati UDP- d), lubatud on mitu samaväärset (võrdselt lühikest) teed kahe punkti vahel (RIPis sai olla ainult üks lühim tee), toetab suuremaid võrke. Kui RIP ja OSPF on nn Intra-AS (autonoomsüsteemi sisesed) marsruutimisprotokollid (autonoomsüsteem on näiteks mingi organisatsioon või ISP), siis järgmine - BGP (Border Gateway Protocol) on mõeldud autonoomsüsteemide vaheliseks marsruutimiseks (marsruutimine toimub ASide välislüüside (border gateway) kaudu. BGP on peamine ruutimisprotokoll Internetis. Igale ASile on antud unikaalne number, mille järgi see Internetis identifitseeritakse. BGP kasutab Path Vector marsruutimisprotokolli (sarnane Distance Vector protokolliga). Iga ASi välislüüs saadab naabritele informatsiooni kogu tee kohta sihtpunkti. Naaber saab siis otsustada, kas kasutab seda teed või mitte. BGP protokollis ei arvestata
teha kahetasemelist marsruutimist. On olemas magistraalpiirkond ja alampiirkonnad. OSPF eelised RIPiga võrreldes: kõik OSPF teated on autentitud, kasutatakse TCP protokolli (RIPis kasutati UDP-d), lubatud on mitu samaväärset (võrdselt lühikest) teed kahe punkti vahel (RIPis sai olla ainult üks lühim tee), toetab suuremaid võrke. BGP (Border Gateway Protocol) - Kui RIP ja OSPF on nn Intra-AS (piirkondade sisesed) marsruutimisprotokollid, siis BGP on mõeldud piirkondade vaheliseks marsruutimiseks. Suhtlemisel kasutatakse TCP protokolli ja toimub vastastikune audentimine ehk luuakse ühendus ja vahetatakse andmeid. Aeg-ajalt küsitakse teiselt, kas ta on ,,elus", kui mingit uut informatsiooni ei ole saata. Erinevalt piirkonna sisesest marsruutimisest, piirkonnavahelises marsruutimises ei ole eesmärgiks niivõrd ratsionaalne ja optimaalne marsruutimine, kuivõrd siin tulevad mängu juba poliitilised otsused. See tähendab seda, et kas ma lasen liikluse läbi oma võrgu või mitte
annaabi.ee 
