Roodu. · 1918 Realistid liitusid Kaitseliiduga, läksid õppursõduritena Vabadussõtta. Tallinna Peetri Reaalkooli asemele moodustati revaler Ober-Realchule ja Tallinna Linna Eesti Reaalkool. · 1919 Moodustati eesti õppekeelga Tallinna Linna I Reaalkool (4.-11. klassi) · 1921 Võeti kasutusele must-kuldne koolimüts ja valmis kooli esimene lõpumärk · 1923 Kool siirdus uuele õppekavale ja sai nimeks Tallinna Linna poeglaste Reaalgümnaasium. Aulas avati marmortahvel. · 1925 Määrati kindlaks kooli ametlik aastapäev 29 september · 1927 Avati mälestussammas Vabadussõjas Langenud Tallinna õpetajatele ja õpilastele · 1930 Kool hakkas kandma nime Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasium · 1931 Kool tähistas pidulikult oma 50. sünnipäeva. Kirjutatud ,,Reaalkooli marss" · 1935 Ilmus õpilasalmanahh ,,Realist" esimene number · 1940 Kool sai nimeks Tallinna II Keskkool. Aulast kõrvaldati marmortahvel, võeti maha poiss.
Edasipääsu lihtsalt pole. Et küla algusesse tagasi jõuda, tuleb käidud maa taas läbi käia. Jaan Koort, tuntud eesti kunstnik ja skulptor, kes Pupastvere külas sündinud ja kasvanud on, ristis küla Sandiväsitaja külaks, sest pidi Tartu rongile minema palju maad, otsemat teed ei olnud, kuna voort piirasid kahelt poolt sood. Jaan Koort sündis 6. Novembril 1883.a. Mäelt- Pursti talus, mis asub Pupastvere küla kolmanda kolmandiku alguses. Kunstniku sünnimaja tähistab marmortahvel, maja hooldajad on eakad kaugete sugulaste järeltulijad. Pärimuste järgi tulnud kord poisike Jaan Alt- Purstile tädi käest kellaaega uurima tädil olnud küla esimene pommidega kell. Jaan jäänud Pupastvere järve äärde seisma ja vaadanud. Imetlenud ja öelnud: "Kui mul oleks paber ja pliiats, joonistaksin selle pildi!" Sellele vastatud: "Sina, poisike, ka mõni joonistaja!" Ja ometi sai Jaan Koortist Pupastvere külast tuntud kunstnik.
ümbernimetamist Gustav Adolfi Gümnaasiumiks 1991. Aastal 8.Ingel Hannes Starkopfi dekoratiivskulptuur ,,Ingel" valvab rahu ja õpilasi 9. Vabadussõda Vabadussõjas osalesid mitmed õpetajad, kes moodustasid ka oma roodu. Ka koolihoonel oli sõja kulgemisel oma roll, sest enne kui õppetöö 1919. aasta märtsis jälle hoo sisse sai, kasutas kooli ruume Soome vabatahtlike abivägi. Vabadussõja käigus hukkus 7 gümnasisti, kellele oli pühendatud ka marmortahvel aula seinal, mis avati piduliku aktusega iseseisvuse 4. aastapäeval. Sõjast naasnutest autasustati mitmeid Vabadusristiga, mis oli sellel ajal ainus Eesti sõjaaumärk, ning igaühele neist tagati vabastus õppemaksust "kõrgema kooli lõpetamiseni".
Peale luule on Koidula kirjutanud ka ballaade ja proosat. Ballaadidest üks tuntuim on ,,Narva neitsi'', mille aluseks oli Fr.R.Kreutzwaldi muistend ,,Narva kaupmehe tütar''. Proosateostest on aga tuntuimad ,,Ainuke''(1868), ,, Olesja'' ja teised, mis kõik teenisid rahvusliku liikumise põhilisi taotlusi. Koidula muuseum Koidula nimeline muuseum avati 21. juulil 1945. aastal kunagises Pärnu Ülejõe koolimajas, mida tähistab juba 1924. aastast marmortahvel tekstiga: Siin elas J.W.Jannsen a. 1850 1863 ja siin kasvas tema tütar Lydia. Kokku on muuseumis kuus ruumi, mis kõik kajastavad midagi Koidulaga seonduvat. Esimene ruum on klass, kus J.V.Jannsen andis tunde ja seal õppis ka tema tütar Lydia. Järgmine tuba on J.V. Jannseni töötuba. Selles toas saab tutvuda "Pärnu Postimehe" alusega ning vaadelda säilinud artikleid. Seinal on kogu Jannsenite sugupuu. Töötoas on Jannseni pronksist kuju, mis sarnaneb väga tema päris olemisega.
Tema õpingud Berliinis jätkusid aga komponeerimise alal ning õpetajaks sai ta tol ajal silmapaistvama isiku Albert Beckeri. Ta külastas Berliini kontserte ning kuulis ka laval soome autori teost ,,Aino" Kalevala ainel ja peale selle esituse kuulamist teadis ta, et järgmisena on tema seal laval, oma looga. Nii see ka juhtus, aga kümme aastat hiljem. Õpingud jätkusid Sibeliusel Viinis, kuhu talle püstitati 1951. aastal Viini filharmoonikute poolt marmortahvel. Viini aeg oli õnnelik, kuna Jean oli oma armastatud tüdrukuga, Aino Järnefeldiga kihlatud, tema tähelepanu oli Viinis valssidel. Viinis alustas Sibelius tööd helipoeemiga ,,Saaga"; kirjutas armastatule pühendatud soololaulud ,,Südame hommik", ,,Kevad möödub kiiresti" ja ,,Unistus" ning oma esimese suurteose ,,Kullervo". Peale Viini õpinguid sõitis ta tagasi Helsingisse, abiellus Ainoga ning hakkas muusikateooria õpetajana tööle muusika- ja orkestikoolis
Peale selle hakkas arenema tiisikus. Liiv suri ränga külmetuse järel 1913. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) 1924. aastal püstitas ,,Teguri" vabriku juhatus ja tööliskond ta hauale ilusa mälestussamba, mille ühel küljel on kadunu bareljeef ja teisel -- ennustuslik luuletus ,,Kui tume veel kauaks ka sinu maa" Järgmisel aastal asetati koolinoorsoo poolt Tartus Hetseli tänaval asetsevale majale, kus Liiv elas a. 1892, marmortahvel sellekohase pealkirjaga. (Juhan Liivi elu, 2013) Pilt 2. J.Liivi mälestussammas Alatskivi kalmistul. (Juhan Liivi elu, 2013) 6 2. Looming Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) Juhan Liiv töötas ajakirjanikuna ajalehe Virulane toimetuses Tallinnas, Sakala toimetuses Viljandis ning Oleviku toimetuses Tartus. 1892. aastast (28 aastat) oli ta esimene eesti kutseline kirjanik
oli küll tsensori luba, kuid ilmselt laulupeo korraldustoimkonna tahtel see siiski lavale ei jõudnud. Trükis ilmus see alles 1946.a ja esmavaatus oli 1953. a ,,Endla’’ teatris. Luuletajana alustas Koidula 1865. a oma esimese luulekoguga ,,Waino-lilled’’. Koidula põhiliseks luuležanriks on isamaaluule. Koidula muuseum avati 21. juulil 1945 kunagises Pärnu Ülejõe koolimajas, mida juba 1924. aastast tähistas marmortahvel tekstiga: Siin elas J.W.Jannsen a.1850-1863 ja siin kasvas tema tütar Lydia. Kasutatud allikad • http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid? item_id=18&table=Persons • http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/koidula_maili.htm
koopia, mis kinnitati kooli välisseinale ja avati koolii juubeliüritusel 23. septembril 1990. aastal.. Vanale tahvlile leiti sobiv koht esimese korruse fuajees. Tänaseks on Keila linnast pärit Mati Straussi eestvedamisel välja selgitatud, et Keila kalmistule on maetud 13 Eesti iseseisvuse eest oma elu andnud meest. Kaitseväe haigla Tallinnas Avati 12.12. 1925 Vabadussõjas langenud arstide mälestuseks avati 12. detsembril 1925. aastal Juhkentalis Kaitseväe haiglas marmortahvel. Samal päeval avati vastvalminud haigla, mida tol ajal peeti nii väliselt kui ka sisseseade poolest Balti riikide uhkeimaks. Mälestustahvlit, millesse oli raiutud 10 hukkunud arsti nimed, eemaldas katte riigivanem Jüri Jaakson. Kaitseväe haigla põles maha 1941. aastal. Tahvli edasine saatus on teadmata. Hoone taastati nõukogude ajal, seda kasutati hospidaliina. Pärast Vene vägede lahkumist asuti Kaitsejõudude Peastaabi tarbeks renoveerima. Töödega saadi valmis 2002. aasta 22
Gesellschaft).Seltsi eesmärgiks oli kohaliku ajaloo uurimine ja talletamine.Nii annetuste kui ostude teel kasvanud kollektsioon otsustati muinasuurimise seltsi I peakoosolekul, 3. novembril 1896, avada ka laiemale publikule. Lydia Koidula memoriaalmuuseum asub 19. sajandi keskpaigast pärinevas koolimajas Pärnu Ülejõel. Täpne aadress on Jannseni 37. Lydia Koidula muuseum avati 21. juulil 1945 kunagise Pärnu Ülejõe koolimajas. Juba 1924. aastal tähistas marmortahvel tekstiga: ,,Siin elan J. W. Jannsen aastatel 1850-1863 ja siis kasvas ka tema tütar Lydia. Kirjandusteadlase Karl Mihkla pool aastat pingsat tööd viis väljapanekuni, tutvustas ärkamisaja suur luuletajat, Lydia Koidulat selle miljöö taustal, kus ta elas, töötas ja võitles. Memoriaalmuuseumi ümber alustati ka iluaia rajamist. See Lydia Koidula muuseum paiknes alguses vaid kahes Jansenite kodu toas. Hiljem, 1951 aastal laienes see muuseum veel kahe ruumi võrra. Juba 1959
Gesellschaft).Seltsi eesmärgiks oli kohaliku ajaloo uurimine ja talletamine.Nii annetuste kui ostude teel kasvanud kollektsioon otsustati muinasuurimise seltsi I peakoosolekul, 3. novembril 1896, avada ka laiemale publikule. Lydia Koidula memoriaalmuuseum asub 19. sajandi keskpaigast pärinevas koolimajas Pärnu Ülejõel. Täpne aadress on Jannseni 37. Lydia Koidula muuseum avati 21. juulil 1945 kunagise Pärnu Ülejõe koolimajas. Juba 1924. aastal tähistas marmortahvel tekstiga: ,,Siin elan J. W. Jannsen aastatel 1850-1863 ja siis kasvas ka tema tütar Lydia. Kirjandusteadlase Karl Mihkla pool aastat pingsat tööd viis väljapanekuni, tutvustas ärkamisaja suur luuletajat, Lydia Koidulat selle miljöö taustal, kus ta elas, töötas ja võitles. Memoriaalmuuseumi ümber alustati ka iluaia rajamist. See Lydia Koidula muuseum paiknes alguses vaid kahes Jansenite kodu toas. Hiljem, 1951 aastal laienes see muuseum veel kahe ruumi võrra. Juba 1959
annaabi.ee 
