Morfeemide liigid: * Vabade morfeemid - morfeemid, mis võivad fraasis esineda iseseisva sõnana, nt „koer“ lauses „Koer hammustas poissi“. * Seotud morfeemid iseseisvalt esineda ei saa, vaid peavad alati olema seotud mõne teise morfeemiga. Seotud morfeemide hulka kuuluvad liited ehk afiksid. * Leksikaalsed morfeemid – tähendusega * Grammatilised morfeemid – tunnused ja lõpud 10. Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine (analüütiline ja sünteetiline väljendusviis, markeerituse printsiip). Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood, aspekt, eitus. Grammatiline kategooria – hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad erinevad vormiüksused. Aanalüütilise väljendusviisi puhul saame mitu sõna, sünteetilise väljendusviisi puhul ühe (liidame morfeeme). Nt laua peal (analüüt.) ja laual (sünt.).
Praha strukturalistide koolkond Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). •FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad. Foneemiteooria mõjutas ajaloolist keeleteadust: eraldiseisvate häälikute muutuste asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. •MARKEERITUSE TEOORIA (teema vs reema). •Prosoodiliste fonoloogiliste nähtuste (pikkus, rõhk, intonatsioon) distinktiivsete tunnuste kirjeldamine. •Praha strukturalistid tegelesid paljude muude keeleteaduse aladega (nt stilistika, Jakobsoni vene käänete analüüs). Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). • Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks
Opositsiooni liikmete ebasümmeetria kajastub keelekasutuses. Markeerimata liige on lihtsam ja/või optimaalsem kui markeeritud liige. Markeerimatus on seotud loomulikkusega - markeerimata foneemide tootmine on vähem vaeva nõudev kui markeeritud foneemide kasutamine. Fonoloogia haru, mis tegeleb selliste probleemide uurimisega häälikusüsteemide ja fonoloogiliste protsesside analüüsis, nimetatakse loomulikuks fonoloogiaks. Markeerituse põhimõte ei ole siiski mingi alati kehtiv, loodusseaduse sarnane üldistus. Fonoloogiliste opositsioonide neutraliseerumine Minimaalpaaritestiga saab näidata, et mingi fonoloogiline opostisioon e vastandus on olemas. Opositsioonid ei pruugi aga kehtida kõigis positsioonides (sõna alguses, sees, lõpus). Neutraliseerunud selles positsioonis vastandus ei kehti. Tunnused, mis on opositsioonid, ei ole neutralisatsioonipositsioonis distinktiivsed.
Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). · FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad. Foneemiteooria mõjutas ajaloolist keeleteadust: eraldiseisvate häälikute muutuste asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. · MARKEERITUSE TEOORIA (teema vs reema). · Prosoodiliste fonoloogiliste nähtuste (pikkus, rõhk, intonatsioon) distinktiivsete tunnuste kirjeldamine. · Praha strukturalistid tegelesid paljude muude keeleteaduse aladega (nt stilistika, Jakobsoni vene käänete analüüs). Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon).
lõpus). Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue'i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga. Hästi on tuntud ka Jakobsoni vene käänete analüüs. Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm. Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen Language, Hjelmslev, Bühler Sprachtheorie. Tekkis ka filosoofide ja loogikute huvi keele vastu. 7. Keelelise relatiivsuse teooria tekkimine 20. sajandi I poolel (Boas, Sapir, Whorf). Taust: 19
omaopositsioonide markeeritud liikmed. Mõiste "markeerimata" tähendab mõnikord otseses mõttes tunnuse puudumist (ainsus, algvõrre jt, tegelikult nullmorf). Markeerimata liikme olulisim tunnus on siiski see, et ta on lihtsam kui markeeritud liige. Seepärast ongi võimalik väita, et ainsuse pöördelõpud on mitmuse omadega võrreldes markeerimata, kuigi realiseeruvad nähtavate morfidena. Morfoloogilise markeerituse teooria tähtsaim tähelepanek on see, et opositsioonide formaalselt tunnusjoonteta liikmed on oma tähendussisu poolest olulisemad, lihtsamad, põhilisemad, isegi algsemad, kui seda on markeeritud liikmete tähendused. Ainsus (üks) on järelikult kognitiivselt "vähem" kui mitmus (kaks või rohkem); nominatiivi vormis substantiiv vaid nimetab eset, inessiivi lõpuga -s varustatud substantiiv aga informeerib lisaks asukohast;
Ajavormist lähtuvalt: olevikus nom-akk; mineviku ja lõpetatud tegevuse puhul abs-erg. Teatud mõttes räägime minevikust rääkides sellest, kuidas objektid on saanud muutuse osaliseks, st midagi on olukorras muutnud. Kõik sündmused on minevikus pigem passiivsemad kui olevikus toimuvad (nt Keegi parasjagu tapab lindu VS Keegi tappis linnu). 24. Hierarhiad ja semantilised kaardid (üldiselt) Hierarhiad on välja kasvanud Praha koolkonna markeerituse mõistest, mis on põhimõtteliselt duaalne, mistõttu ei sobi alati (skalaarsus opositsiooni asemel). Hierarhia annab võimaluse öelda, millised kombinatsioonid võivad esineda. Hierarhia võimaldab postuleerida suure hulga implikatsioonilisi universaale. Kontseptuaalne ruum kõik eristused, mida inimene on suuteline tegema. Semantiline kaart tegelikud eristused, mida keel(ed) ühe semantilisi ruumi piires teevad. Semantilised kaardid
Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue'i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga. Hästi on tuntud ka Jakobsoni vene käänete analüüs. Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm. Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen Language, Hjelmslev, Bühler Sprachtheorie. Tekkis ka filosoofide ja loogikute huvi keele vastu. 7. Keelelise relatiivsuse teooria tekkimine 20. sajandi I poolel (Boas, Sapir, Whorf). Taust: 19
• Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue’i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. • Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). • Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga (vrdl ka Roman Jakobsoni hilisemaid töid). Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm. • Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. • Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen" Language", Hjelmslev, "Bühler Sprachtheorie". (võrdle: tänapäeval ei kirjuta keegi raamatut "Keel" vaid "sissejuhatus keeleteadusesse") • Tekkis ka filosoofide ja loogikute huvi keele vastu.
annaabi.ee 
