Margus Laidre „Lõpu võidukas algus“ - retsensioon (0)

Margus Laidre „Lõpu võidukas algus“ - retsensioon
Kaisa Kamenik
A83347
Margus Laidre poolt 1995. aastal ilmunud raamat „Lõpu võidukas algus“ keskendub Põhjasõja algusele ning seda Rootsi riigi vaatepunktist. Käsitletud on põhiliselt aastaid 1700-1701, mil kuningas Karl XII Eesti ja Liivimaal oli ning põhiline tähelepanu on Narva lahingul ja olukorral Riia all. Lisaks kirjeldab raamat põhjalikult tolleaegset armeeolustikku ja üldist Euroopa poliitilist seisu 17. sajandi lõpul ja 18.sajandi algul. Raamat tõstatab palju küsimusi ning püüab muuseas arutleda, mil määral oli Rootsi suurriigi saatus juba enne sõja algust teada. Käesolev retsensioon püüab arutelu laiendada ning kommenteerida oma mõtetega autori poolt toodud seisukohti.
Eestis on üpris levinud mõiste „vana hea Rootsi aeg“. Kuigi selle perioodi määratlemine Eesti ajaloos on vaieldav, võib laias laastus selleks pidada ajavahemikku Liivi sõja lõpust kuni Põhjasõja lõpuni. Rohkem poleemikat tekitab pigem antud mõiste ise, mis eeldab, et tegemist oli hea ajastuga. Tegelikult oli aga eestlastele see paljuski suurte kannatuste aeg: Rootsi suurriigi kujunemine ning ka lõpp algasid just sõdade tulemusena Eesti- ja Liivimaalt (Laidre, 1995, lk. 8). Lisaks veristele sõdadele jäi sellesse aega ka suur näljaperiood 17. sajandi lõpul ning katk. Samamoodi kannatasid erinevate reformide tõttu palju ka talupojad. Positiivse poole pealt võib mainida rahvakoolide süsteemi arendamist ning Tartu ülikooli asutamist 1962. aastal. Rootsi ise aga suutis selle ajaga tõusta Euroopa suurriikide sekka ning Põhjasõja alguse edu lubas ka tulevikus sellel tendentsil näiliselt justkui jätkuvat. Mil määral oli Rootsi suurriigi lõpp juba enne sõja algust ette määratud? Siseriiklikult oli vaatamata kõigele olukord Rootsi impeeriumis poliitiliselt siiski rahulik – tegemist polnud rõhutud rahvaste kogumiga, kes võitlesid igaüks oma vabaduse eest (lk. 48). Seetõttu polnud vähemalt sisemisi konflikte oodata, mis riigi lõppu oleksid tähendanud.
Rootsi suur edu 17.sajandil tekitas lähinaabrites kahtlemata kadedust ja ohutunnet – tolleaegset Euroopa kaarti vaadates oli Läänemeri sisuliselt rootslaste sisemeri. Jõudude tasakaalu punktist vaadates oli see naabritele ohu märgiks. Arvestada tuleb ka seda, et sõjad olid tolleaegse Euroopa ühiskondade lahutamatud osad ja sellesse suhtuti teatava loomulikkuse ja lugupidamisega. Martin Lutheri sõnul oli sõda „niisama vajalik ja kasulik maailmale nagu söömine ja joomine või iga teine töö“. (lk. 17). Selle taustal polnud mingi ime, et Rootsi oli kogu aeg konstantse ohu all ja ilmselt said nad sellest ka ise aru. Näiteks oli Rootsi ajavahemikul 1521-1814 sõjas 154 aastat ja rahuolukorras vaid 139 aastat (lk. 19). Taustateguritena toimus 17. sajandil veel mõningane keskaegse korra lagunemine ning ühiskonna moderniseerumine, mis tõi kaasa absolutistlikke rahvusriikide tekke. See omakorda tõi kaasa võitluse nii poliitilise kui majandusliku ülemvõimu pärast Euroopas ja meretagustes kolooniates.1 Rootsi peamised vaenlased 17. sajandi lõpus olid Venemaa, Taani ning Saksimaa, kes omavahel ka erinevaid liite sõlmisid. Kõigil neil olid omad eesmärgid, mille saavutamiseks sõlmisid nad omavahel ka kokkuleppeid. Lisaks tuli Rootsis 1667. aastal võimule uus kuningas Karl XII näol, kes lõpuks läks ajaloo annaalidesse, kui kuningas, kelle ajal Rootsi suurriik lakkas olemast. Karl XII troonile tõus andis vaenlastele ilmselt ka mõningase psühholoogilise eelise, kuna usuti , et noor kuningas on veel kogenematu. Margus Laidre kirjutab, et „Karl XII „peasüü“ tundub seisnevat hoopis selles, et ta lasi suure vaevaga ja pika aja jooksul ülesehitatud Rootsi impeeriumil paarikümne aastaga hävida, ja vägisi jääb mulje, et sügaval südames pole kaasmaalased seda talle tänini andestanud“ (lk. 284). Kui võtta arvesse raamatu üldist läbivat teemat, et Rootsi kaotus oli lõpuks vältimatu , siis tuleks Karl XII au anda, et ta suutis vapralt kaua vastu pidada ning vaatamata suurtele territoriaalsetele kaotustele Rootsi riigi suveräänsus siiski säilis ning algas rahulikum periood. Põhjasõja ajal toimunud paarikümnes suuremas välilahingus oli rootslastel vaid ühes lahingus rohkem mehi kui vaenlasel ja kahes lahingus oli jõudude vahekord enam-vähem võrdne. Kõigis ülejäänud kokkupõrgetes olid rootsi väed vastasest arvuliselt nõrgemad (lk. 281). Pideva sõjapidamise tõttu ei olnud Karl XII võimalik muid riigiasju ajada ja oli vältimatu, et ta läks ajalukku kui sõjaväelane.
Raamatu üheks aspektiks on tolleaegse armeeolustiku tabav kirjeldamine ning sõjaväelaste käitumine lahingus, mis võrreldes lähiajaloo sõdadega on vägagi erinev. Narva lahing 1700. aastal hakkab silma just omamoodi paradoksiga – aumehelikkus versus barbaarsus. Eelkõige avaldus see ohvitseride ja lihtsõdurite käitumise erinevustes. Näiteks pärast venelaste allaandmist lubati vene vägedel lahkuda üle Narva jõe viiva silla. Laidre kirjutab: „vene vägede lahkumine ei läinud vahejuhtumiteta. Tülpinud, tigedad ja kohati joobnud rootsi sõdurid ründasid viimaste hulgas marssivaid vene üksusi, röövides meestelt isegi riided seljast. Asi läks isegi nii kaugele, et kolonnist mahajäänud salgad tapeti maha“ (lk. 213). Tuleb ilmselt siiski mõista, et sõdurid olid väsinud ja muserdatud ning pikk rännak Narva alla ja lahing ilma toiduta oli tekitanud erilist tuska , mida sai vaenlase peal välja elada. Sõdur on alati olnud mutrike suures süsteemis ning sõja barbaarne olemus iseenesest juba tekitab selliseid intsidente. Narva lahingu lõppedes ei jäänud ka Rootsi väejuhatusel muud üle, kui marodööritsemisele läbi sõrmede vaadata. Vaenupoolte ohvitseride suhteid iseloomustab aga vastastikune austus. Narva lahingus rootslaste poolt vangi võetud vene ohvitserid pandi linnas üpris heade tingimustega korteritesse määrati. Näiteks pärast Peeter I lahkumist Narva alt vene vägede ülemjuhataks saanud hertsog de Croy’le anti vangistuses olles mõõk tagasi ning Karl XII toetas teda ka rahaliselt. Lisaks sai ta vangistuses olles iga päev neli rooga ning kolm pudelit veini (lk. 226). Sellised viisakusavaldused näitasid, et rüütellikus polnud kadunud veel ning lahinguid ei võetud nii barbaarsetena ja isiklikena kui ehk sõdurid seda tegid.
1700. aasta oli Eestimaa Rootsi impeeriumi keskuseks, sest siin hargnesid olulisemad sündmused, mis eelkõige päädisid Narva lahinguga. Peale Narva lahingut võttis Karl XII ette aga raske retke läbi Eestimaa Riia alla. Pikemaks kujunes peatus Laiusel, millest sai pooleks aastaks Karl XII eluase ja ühtlasi ka Rootsi suurriigi keskpunkt (lk. 227). Karl XII võttis osa paljudest üritustest, käis isegi kohalike pulmas ning tihti ka põdra- ja karujahil. Laiuse laagris oli kõige raskem muidugi sõduritel, kellel tuli lisaks koduigatsusele võidelda tihti ka toidupuuduse ning eelkõige haigustega. Osad ohvitserid olid aga sõjakäikudeks isegi oma naise kaasa võtnud , rääkimata muust varast. See annab aimu, mida tähendas sõjapidamine 18. sajandi alguses – see oli justkui sihitu rändamine , mille lõppu ei teadnud keegi. Peale puhkust Eestimaal oli aeg võtta suund Riia peale. Rootslased lõid venelasi küll Narva all, kuid teada oli fakt, et Peeter I koondab uuesti vägesid ning suuremad võitlused on veel ees, mistõttu Narva lahingu võit oli mõnes mõttes vältimatu kaotuse pikendamine . Riia poole minnes loodeti otsustavalt lüüa saksilasi, kes Liivimaal laastamistöid tegid. Karl XII oli paljuski kimbatuses, kuna vaenlasi oli mitu ning tuli nende vahel valida, samal ajal ise vähemuses olles. 1701. aasta suvel löödi saksilasi Daugava all. See jättis Euroopale veelgi sügavama mulje, kui venelaste löömine Narva all, kuna Augusti juhitud saksilaste vägede professionaalsust hinnati palju kõrgemalt (lk. 279). Sellegipoolest, nagu Narva all, jäi rootslaste peaeesmärk, vaenlase vägede purustamine, saavutamata. Karl XII oli saavutanud ainult taktikalise võidu, mis takistas teda Venemaad ründamast, kuna saksilased oleksid jäänud neile selja taha (lk. 279). Võib järeldada, et selles seisus kus kaks suurt võidukat lahingut oli selja taga ja palju oma potentsiaalist kasutatud, oli Rootsi suurriigi saatus juba mõnes mõttes selge. Liiguti aina edasi lõuna poole ja kokkupõrked olid vältimatud Edasisi tegutsemisviise jäi aina vähemaks – palju ei sõltunud enam Karl XII endast, vaid vaenlaste käikudest. Lõpuks suutis Peeter I Narva all saadud kaotusest üle saada ning tipnes see 1709. aasta Poltava lahinguga, mida võib sõja murranguks pidada. Laidre oma raamatus nii kaugele ei jõua, kuid sõja algusaastate tausta kirjeldades oli selline asjade käik üpris loogiline jätk.
Rootsi impeeriumi lagunemine 18. sajandi alguses pole mingi eriline nähtus ajaloos. Suurriikide tekkimine ja kadumine on läbi aegade olnud osa ajaloost. Rootsi ei erine neist millegi poolest – oli ainult aja küsimus, mil enda ressursid ammendatakse ning vastased, eelkõige Venemaa oma lõputute vahendite ja ambitsioonidega areenile tõuseb. Sellegipoolest saavad rootslased väita, nagu Margus Laidre raamatu pealkiri ka illustreerib, et vähemalt lõpu algus oli võidukas.
Kasutatud kirjandus

Laidre, Margus. Lõpu võidukas algus : Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700 – 1701. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 1995.

[ http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1558-1710_Rootsi_aeg/Vana-Liivimaa_suhted_naaberriikidega/ ]
1 [ http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1558-1710_Rootsi_aeg/Vana-Liivimaa_suhted_naaberriikidega/ ]
4