Mäletsejate vatsaseedimine (0)

Mäletsejate vatsaseedimine
Mäletsejate seedekanal koosneb suuõõnest, mitmekambrilisest liitmaost ja soolkanalist.
Mitmekambriline liitmagu koosneb kolmest eesmaost, milleks on vats , võrkmik ja kiidekas ning pärismaost ehk libedikust.
Sööda töötlemine ja ettevalmistamine seedimiseks algab suus . Suus toimub peamiselt sööda mehhaaniline peenestamine, süljega niisutamine ja ettevalmistamine allaneelamiseks.
Mäletsejad mäluvad sööta söömise ajal väga pealiskaudselt. Poolmälutud sööt neelatakse alla, see satub eesmistesse ruumikatesse eesmagudesse – vatsa ja võrkmikku, kust puhkeolekus jämedad söödamassid uuesti suhu tagasi tuuakse ja teistkordselt põhjalikult läbi mälutakse e mäletsetakse.
Ööpäevas mäletseb veis 7-10 tundi. Rohkem mäletsetakse toorkiurikkaid ratsioone. Kui aga ratsioonis on rohkesti jõusööta, kestab mäletsemine lühemat aega. Mäletsemine on tahteline akt. Loom võib selle järsku lõpetada ja soovikohaselt uuesti alustada.
Sööda mälumisel eritub sülge. Vee ja limaainete leidumine süljes soodustab söödapalade formeerimist ja neelamist. Sülje keemiline mõju söödale on väike ja avaldub sülje ensüümide amülaas ja maltaas kaudu. Esimene kiirendab tärklise hüdrolüüsi maltoosiks, teine – maltoosi hüdrolüüsi glükoosiks. Suus toimubki peamiselt sööda ettevalmistamine tõeliseks seedimiseks maos ning soolekanalis.
Mäletsejatel satub sööt peale teistkordset mäletsemist söögitoru kaudu uuesti vatsa ja võrkmikku, mis ongi põhiliseks söödamasside kogumise kohaks, kus toimub ka söödamasside segamine .
Tervel loomal on vatsas tasakaalus kiudu seedivad ning süsivesikuid seedivad bakterid . Kui ratsioon järsku muutub ning vatsas on normaalsest rohkem kiiresti seeduvaid süsivesikuid, muutub normaalse fermentatsiooni kord ja vatsa mikroobide tasakaal häirub. Piimhapet toovad ja tarbivad bakterid, milleks on peamiselt streptokokid, hakkavad kiiresti paljunema. Streptokokkide poolt toodetud laktaat alandab kiiresti vatsa pH ning vatsa gramnegatiivne mikrofloora ja algloomad surevad. Piimhappe produktsioon suurendab vatsas osmootset rõhku ning vatsa koguneb teistest kudedest vedelikku. Areneb organismi dehüdratatsioon. Lisaks piimhappele tekib vatsa ka teisi tugevaid orgaanilisi happeid . Liigne tugevate hapete osakaal põhjustab vatsa limaskesta põletiku ja vatsaseina haavandeid. Seda haiguslikku seisundit nimetatakse atsidoosiks. Vatsa atsidoosi tüsistustena tekib äge laminiit ehk kabjanaha põletik, sest vatsast imendub vereringesse histamiin , mis põhjustab sõraseina kapillaaride kokkutõmbumise.
Ketoos on lehmadel esinev ainevahetushaigus. See tekib kui lehma organism vajab rohkem energiat kui ta suudab süüa. Ebapiisava söömise tagajärjel jääb lehm negatiivsesse energiabilanssi ja hakkab energia tootmiseks kasutama oma keharasva. Organismis tekivad rasvade lagunemisel ketokehad, mis satuvad vereringesse. Kui maks ei suuda neid piisavalt utiliseerida (ümber töödelda), siis tekib ketoos ehk ketokehade esinemine veres.
Edasi läheb peenestatud sööt kiidekasse. Kiideka seinad koosnevad tugevatest lihaselistest lehtedest, mille vahel pressitakse söödamassist osa veest välja, osa sellest imendub läbi kiideka seina verre, enamik veest aga liigub koos peenestatud söödamassiga edasi pärismakku ehk libedikku. Jämedamad söödaosad peetuvad kiidekalehtede vahel, kus neid täiendavalt peenendatakse.
Mäletsejate eesmagudest läheb sööt edasi libedikku e pärismakku. Libedikust läheb pooleldi seedunud söödamass, mida nimetatakse küümuseks, edasi peensoolde , mis on seedekanali kõige pikem osa. Peensoolele järgneb jämesool.