K oli väga täpne mees. Tema jalutuskäikude järgi võis kella õigeks keerata. Arvas, et reisida pole vaja. K alustab eetikat (arutelu); ütleb, et vaid hea tahe saab olla hea ilma piiranguteta. Leiab, et hea tahe välistab tahtmise millegi järel kui tahad head, siis see on suurim, mida inimene võib tahta. Arvab, et käituda lihtsalt kohuse pärast ei ole piisav. Meie suhtumine kohusesse võib olla erinev. Sõnastab oma kategoorilise imperatiivi (käsk): ,,Toimi alati sellistest maksiimidest (e. reeglitest) tulenevalt, mida võib iseenesliku vastuolluminekuta universaliseerida!" Mõte: käitumine peaks lähtuma reeglitest, mis peaks olema kõigile. Kui reegel muutub inimeset olulisemaks, on see hirmus. ,,Inimesi tuleb kohelda alati kui eesmärke, mitte kui vahendeid." Ka mistahes moraalireegel ei saa olla inimesest olulisem. K peab oluliseks õiget motiivi käitumises. Arvab, et eetiline käitumine on ratsionaalne. Platon Sokratese õpilane. Elas Ateenas
proovitud ja mis on ajas püsima jäänud. Puudavad kindlad ühised otsused, mille järgi peaks otsuseid langetama. Meie väärtused on pidevad muutumises aeglane muutus, kuid siiski. * Südametunnistuse eetika kõik inimesed on varustatud kõlbelise olemusega, mis vaatamata enesekesksusele on võimeline panna ka teisi endast ette poole. * Immaanuel Kant kategooriline imperatiiv: me peaksime alati ja ikka toimima sellistest maksiimidest tulenevalt, mida võib iseenesliku vastuollu minekuta universaliseerida. -) Inimene on eesmärk, mitte vahend.
Arvas, et reisimine on mõttetu. Ainult hea tahe saab olla piiranguteta. Käituda lihtsalt kohuse pärast ei ole piisav, sest meie suhtumine kohustesse võib olla väga erinev. Eesmärgiks ei ole teha asju kohuse pärast. Kategooriline imperatiiv: ,,Toimi alati sellistest maksiimidest (reeglitest) tulenevalt, mida võib iseenesliku vastuolluminekuta universaliseerida." Inimesi tuleb alati kohelda kui eesmärke mitte vahendeid. Mistahes moraalireegel ei saa olla inimesest olulisem. Lisaks inimese väärtustamisele peab oluliseks ka motiivi. Platon: Tänu temale teame ka Sokratesest (P õpetaja). Maailm jaguneb kaheks: 1. muutuv vool (elame selles) 2. muutumatu reaalsus Ütleb, et meeleelundid on petlikud, seega nähtav maailm on pettus ja ainuke reaalne maailm on ideede
esimene lause ei räägi Jaanist, vaid Peetrist.
kontrollime seda eitusega: Jaan ei arva, et Peeter on kodus; Jaan ei ole veendunud, et Peeter on
kodus.
( Kui Jaan ei tea, et Peeter on kodus, siis Peeter on kodus.)
<1.puhul: Peeter on kodus, on fakt e tegemist on implikatuuriga
eesti keeles teadmiste ja arvamuste vahet ei ole. ingl keeles ei saa valesti teada.
Grice''i kooperatiivsuse põhimõte
Kuidas kõnelemine võib õnnestuda? sp , et ta on tegevus.
* Koostöö pm koosneb Maksiimidest, mida on 5:
1) Kvantiteedi:
a) ütle nii palju, kui on vaja.
b) ära ütle rohkem, kui on vaja.
Nimelt eeldavad kõnelejad vastastikku, et partner annab vestlusesse igal kõnehetkel vajaliku panuse, st ütleb just nii palju ja just seda, mida on vaja, et teda mõistetaks ja et tema suhtluseesmärgid saaksid täidetud. Selline koostöövalmidus ei saa muidugi olla reegel, sest seda ei täideta kunagi absoluutselt. Kõik inimesed ei oskagi nii hästi suhelda, et nad suudaksid olla lõpuni kooperatiivsed. Koostööprintsiip koosneb nn maksiimidest. Printsiibi looja Paul Grice eristas neid neli: * kvaliteedmaksiim, mille kohaselt räägivad inimesed üldiselt tõtt; * kvantiteedimaksiim, mille kohaselt antakse piisav informatsioon (mitte vähem ega rohkem, kui olukord nõuab); * relevantsusmaksiim/asjakohasusmaksiim, mille kohaselt räägitakse tavaliselt asjassepuutuvast, st hoitakse sama teemat ega vahetata seda suvalisel hetkel;
lähtuvalt neist tunnetatakse teist, mitte aga allutatust lähtuvalt.) (IMMANUEL KANT: Filosoofia on täiusliku tarkuse idee, mis meile näitab inimmõistuse viimaseid eesmärke. Filosoofiasse kuuluvad koolimõiste kohaselt kaks osa: esiteks, piisav tagavara mõistustunnetusi, teiseks, nende tunnetuste süstemaatiline seotus või nende ühendus terviku idees. Mis aga puutub filosoofiasse selle ilmamõiste poolest, siis saab filosoofiat nimetada teaduseks meie mõistuse kasutamise kõrgematest maksiimidest, niivõrd kui maksiimi all mõistetakse sisemist valikuprintsiipi erinevate eesmärkide vahel. Kuna filosoofia viimases tähenduses on teadus kogu tunnetuse ja mõistusekasutuse suhestatusest inimmõistuse lõppeesmärgiga, millele kui kõige kõrgemale on allutatud kõik teised eesmärgid ning peavad selles ühinema ühtsuseks. Filosoofia ala on selles maailmakodaniku tähenduses kokku võetav neljaks küsimuseks: 1. Mida saan ma teada? (vastab metafüüsika) 2. Mida pean ma tegema? (moraal) 3
" Sellegipoolest sai jesuitism tugeva löögi, Pascali mõjul muutus sõna ,,jesuiit" kahemõttelise, silmakirjaliku ja kõlbeliselt rikutud inimese võrdkujuks. Prantsuse keelde tuli sõna ,,escobar", mille vasteks on ,,silmakirjatseja". Jesuiidid püüdsid ennast õigustada ja avaldasid ,,Jesuiitide apoloogia jansenistide laimu vastu", mis peale Pascali ja tema sõprade sundis vastulööki andma ka Pariisi ja teiste linnade vaimulikke, kes olid nördinud jesuiitide ,,hukutavatest maksiimidest". Tuntud on kollektiivne töö ,,Pariisi küreede kirjutised", mille koostamisest võttis osa ka Pascal. See töö käsitleb kõikide kristlaste jaoks üldtähtsaid moraaliprobleeme. Pascal ei võidelnud üksnes jansenismi pooldajana, vaid ka kõlbluse üldinimlike normide eest võitlejana. Sellepärast saidki ,,Kirjad.." ja teised Pascali tööd suure ühiskondliku toetuse. Ja kuigi tõde oli Pascali poolel, jäi jõud esialgu jesuiitide poolele, seetõttu ei andnud algatatud
Ei lahkunud oma linnast tihti kuna uskus et maailma tundmiseks sobib ka vaid teiste rändajate raamatuid lugeda. Arvas, et inimese moraalne käitumine peaks olema tema kohus, sest see on mõistusepärane, ratsionaalne, inimesele omane tegevus. Moraalne käitumine ei saa lähtuda sellest, kuidas ise moraali suhtutakse. Õiget peab tegema seepärast, et see on hea. Vahet ei ole, kas meeldib või ei. Kategooriline imperatiiv (!!!) me peaksime alati ja ikka toimima sellistest maksiimidest (e. reeglitest) tulenevalt, mida võib iseenesliku vastuoluminekuta universialiseerida. Põhimõtteks see, et kui on olemas eetiline kohus või norm, siis see peaks olema alati kohandatav kõigile sarnastele olukordadele. Nt. ei valeta siis, kui saan tasu. Kui tasu ei saa, siis valetan EI! Peab käituma ühe ja sama reegli järgi. Inimesi tuleb kohelda kui eesmärk, mitte kui vahend. Ei saa teisi inimesi kasutada enda heaolu suurendamiseks. Reeglipidamine ilma inimeseta on mõttetu
sulle -- kõigile inimestele tolle teise, loomuliku headuse maksiimi, mis ei pruugi küll olla nii täiuslik kui eelmainitu, kuid teisalt võib ehk olla kasulikumgi: tee endale head nõnda, et põhjustaksid seeläbi teistele võimalikult vähe halba. Lühidalt, just sellest loomulikust tundest, mitte eelkõige peentest argumentidest, tuleb otsida selle vastumeelsuse põhjust, mida igaüks tunneb kurja tehes, olenemata kõigist tarkadest maksiimidest. Sokrates ja teised temataolised suurvaimud võisid ju jõuda vooruslikkuseni mõistuse abil, ent inimsugu oleks juba ammu välja surnud, kui tema säilimine sõltuks ainult tema üksikute liikmete arutlustest. Nõnda siis ei tulnud loomuseisundis ette väga ohtlikke korratusi, sest inimesed, kelle kired polnud eriti aktiivsed ja keda kammitses eluterve kaastunne, võisid ehk olla äkilised, aga mitte kurjad. Nad püüdsid pigem kaitsta ennast halva eest, mis võinuks
Kultuur on see, mida me oleme eeldustega teeme ehk arendame välja teatud võimekusi, mis on ühiskondlik väärtus. Inimene on ise laisk, aga konkurents sunnib arenema kultuuri poole. Konkurentsiolukord sunnib arenema, aga moraalse inimesena ise tahame ja teadlikult tahame edasi areneda moraalse-terviku suunas. Inimarengu lõppsihiks on moraalne isiksus, kes teadlikult defineerib ennast sellise olevana, kes kontrollib oma maksiime ja vabaneb mitte-õigustatud maksiimidest. Teodiike probleem – miks on olemas sõda, kurjus jne? Viies väide. Õiglusriikluse poole liikumine. Moraal on isiklik asi; isiklikus hinges. Ajalugu on inimestevaheline sfäär. Inimestevahelisi suhteid reguleerivad õigused. Mis on selleks aprioorseks printsiibiks? Kui ühel on rohkem vabadust kui teistel – vale. Õiguslik on üldine seadus, mis peab tagama, et tagada igaühele maksimaalne vabadus (kõrge väärtus), sellisel
annaabi.ee 
