· Astrotsüütidest väiksemad, väheste õrnade jätketega (Kr.k. oligos, vähe) · Paiknevad enamasti reastunult piki närvikiude ja ümbritsevad närvirakkude kehasid · Moodustavad müeliini kesknärvisüsteemis ja on homoloogsed Schwanni rakkudele perifeerses närvisüsteemis · Astrotsüüdid ja oligodendrotsüüdid moodustavad koos makrogliia Mikrogliia · Gliiarakkudest kõige väiksemad väheste tugevalt hargnevate jätketega · Sarnased sidekoe makrofaagidele Ependüüm · Ependüüm vooderdab epiteelitaolise kihina pea- ja seljaaju õõsi - ajuvatsakesi ja tsentraalkanalit · Moodustub ühest kihist kõrgetest kuubilistest või silinderjatest rakkudes, millised omavad mikrohatte ja ripsmeid · Raku baasiselt lähtuv jätke hargneb aju teiste rakkude vahel
seostavad bakteritega ja stimuleerivad fagatsütoosi,neutroliseerub nende toksiine(vereplasma,koevedelik). IgD- antiallergiline, ag pinnaretseptoritega seostumine.(B-rakkude pind,vereplasma). IgM- esmase immuunvastuse antikeha, seostub erütrotsüütidega ja bakteritega(B-rakkude pind,vereplasma) IgE- Peamine kaitse parasiit-tingitud infektsioonide vastu(vereplasma). Ak-ag on valgu ja ligandi komplementaarne interaktsioon,mida hoivad koos mittekovalentsed sidemed. Selline kompleks on makrofaagidele ja neutrogiilidele signaal fagotsüteerimiseks. 7. Immuunglobuliinide kliinilisi aspekte 8. Valkude sadestamise põhialused kliiilise praktika jaoks Eesmäegid: biovedelike vabastamiseks teatud segavatest valkudest, kiireks ja odavaks valgu olemasolu tuvastamiseks, valkude puhastamiseks, ensüümreaktsiooni petamiseks ensüümide aktiivsuse määral. Ehitus- mida rohkem molekulis hidrofoobseid rühmi, seda paremini ta lahustab vees
Kiulised on peamiselt valgaines, teised hallaines. Kiulistel on pikad peened jätked, teitstel on jätked lühmed, rohkem hargnevad. Kiulistel on rakukehas palju filamnete, teisetel vähem. Oligodendrotsüüdid - astrodest väiksemad, jtäked on väiksearvulised, asukoht on piki närvikidue, õrnade jätketega, paiknevad reastunlist poiki küvõikude ja ümbritsevad närvirakkude kehasid. Mikrogliiarakud on kõige väiksemad, vähaeste tugevalt hargnevate jätketega. Sarnased sidekoe makrofaagidele. Perikaarüon on väike. Närvikiud koosnevad telgsilidndrist,, mille moodustab ason ja selle kate. Katte erinevusel eristatkase müeliinkiude ja müeliinita kiudusid. Perifeerias katab sisemine lippidne müelöiintupp, välises.....piirkond ühest ranvier soonisest teiseni on üks lemmotsüüt. Müeliniseeritud närvikiududuses moodustauvad korrapärased fosfolpiidlamellid, tumedalt värvuvad peajooned, heledad vahejooned. Ainult Emis nhtav.
rakukeha suunas. Akson juhib signaale rakukehast eemale. 3.2. Gliiarakkude liigid ja ülesanded. Täidavad mitmeid ülesandeid, kuid ei genereeri ega kanna erutust edasi. Neurogiia jaguneb mikrogliiaks ja makrogliiaks. Makrogliias on astrotsüüdid, oligodendrotsüüdid (moodustavad kesti närvikiudude ümber, troofiline ja kaitsefunktsioon) ja ependüümi rakud (vooderdavad seljaaju tsentraalkanalit). Mikrogliia rakud paiknevad peamiselt hallaines. Fn sarnased sidekoe makrofaagidele, kuuluvad mononukleaarsete fagotsüütide süsteemi 3.3. Närvikiudude jaotus. Närvikiud – närviraku jätke koos teda ümbritsevate kaitsvate glioossete katetega. Müeliinkesta olemasolul jaotatakse: * müeliinkiud – kateteks on müeliinkest ja neurolemm e. Schwanni kest. Erutus liigub väga kiiresti. * müeliinita kiud – kateteks on vaid neurolemm Funktsiooni alusel: aferentsed närvikiud – tundenärvikiud – sensoorse närviraku pikad jätked - erutus saabub
gp41 on vajalik T-rakkude membraanist läbitungimiseks. Viiruse RNA genoom transkribeeritakse cDNAks - proviirus RT abil. Proviirus integreerub peremehe genoomi. HIV-i võimalik hoida teatud määral kontrolli all RT inhibiitoriga AZT (3-azido 3-deoksü-tümidiin) abil. Monotsüütidel/makrofaagidel on koretseptoriks CCR5. Koreseptorite olemasolu selgitab, miks ühed HIV-1 strains eelistavad T rakke, teised makrofaage. Seega HIV viirus võib kinnituda ka dentriid rakudele ja makrofaagidele. Haiguse progresseerumise aeg väga erinev. Üldiselt 10 aasta jooksul. 5 10 % HIV positiivsetel pikka aega haigus ei progresseeru. Viiruse peamine paljunemiskoht organismis on lümforetikulaarne kude, peamiselt lümfisõlmed ja luuüdi. CD4 rakkude hulga vähenemine viib rakulise immuunsuse nõrgenemisele. Langetab vastupanuvõimet eelkõige intratsellulaarsete mikroobide ja viiruste suhtes. HIV infektsioon nõrgendab ka humoraalset immuunsust ja
Multipolaarne – 1 akson, mitu dendriiti. 26. Neurogliia Väiksemad kui närvirakud. Täidavad mitmeid ülesandeid, kuid ei genereeri ega kanna erutust edasi. Neurogiia jaguneb mikrogliiaks ja makrogliiaks. Makrogliias on astrotsüüdid, oligodendrotsüüdid (moodustavad kesti närvikiudude ümber, troofiline ja kaitsefunktsioon) ja ependüümi rakud (vooderdavad seljaaju tsentraalkanalit). Mikrogliia rakud paiknevad peamiselt hallaines. Fn sarnased sidekoe makrofaagidele, kuuluvad mononukleaarsete fagotsüütide süsteemi. 27. Torjuate organite üldine iseloomustus. Torujad organid moodustavad kaks süsteemi – välismaailmaga üheduses oleva (seede- ja hingamiselundid jne) ja suletud süsteemi (vere- ja lümfisooned). VÄLISMAAILMAGA ÜHENDUVAD: * limaskest – on kaetud epiteeliga, mis söögitorus ja pärasooles on sarvestumata mitmekihiline lameepiteel. Epiteeli alla jääb proopria ning limaskesta lihaskiht ja submukoosa. Submukoosas on
Viiruse RNA genoom transkribeeritakse cDNAks- proviirus RT(pöördtranskriptaasi) abil. Proviirus integreerub peremehe genoomi. HIV-i võimalik hoida teatud määral kontrolli all RT inhibiitoriga AZT (3-azido 3-deoksü- tümidiin) abil. Monotsüütidel/makrofaagidel on koretseptoriks CCR5. Koreseptorite olemasolu selgitab, miks ühed HIV- 1 strains eelistavad T rakke ,teised makrofaage. Seega HIV viirus võib kinnituda ka dentriid rakudele ja makrofaagidele. Haiguse progresseerumise aeg väga erinev. Üldiselt 10 aasta jooksul. 5 10 % HIV positiivsetel pikka aega haigus ei progresseeru. Viiruse peamine paljunemiskoht organismis on lümforetikulaarne kude, peamiselt lümfisõlmed ja luuüdi. CD4 rakkude hulga vähenemine viib rakulise immuunsuse nõrgenemisele . Langetab vastupanuvõimet eelkõige intratsellulaarsete mikroobide (mükobakterid) ja viiruste suhtes. HIV infektsioon nõrgendab ka humoraalset immuunsust (lahustunud
glükoproteiinidega samas kohas. Kahe genoomikoopia ja tRNA assotsieerumine promob pungumist. Pärast rakust lahkumist lõigustab viiruse proteaas gag ja gagpoli, et teha RT ja moodustada virioni südamik. See proteaas on ka rünnatav. Viirused mõmm :) 05/06 HIV Patogenees. Peamine determinant patogeneesis ja haiguses on viiruse tropism CD4 ekspresseerivatele Trakkudele ja makrofaagidele. Vaginaalne ja anaalne vahekord: HIV1 infitseerib/kinnitub Langerhansi ja dendriitrakkudele (DC_SIGN) epiteelis, need liiguvad lümfisõlme. Anaalvahekord võib olla kõrgema riskiga, kuna T–rakke, millel on rohkelt koretseptoreid, eraldab jämesooles viirusest vaid üks rakukiht. Makrofaagse rea rakud ekspresseerivad nii CCR5 kui CXCR4 kemokiiniretseptoreid, neid infitseerivad M– ja T–troopne HIV. Makrofaagid on ilmselt peamine HIVi reservuaar ja levikutee
Pneumolüsiin aktiveerib komplemendi klassikalise raja. Vesinikperoksiid teeb reaktiivse osakesena kahju. Fosforüülkoliin seostub raku fosfodiesteraasi aktiveeriva faktoriga, lubab peremehe rakku siseneda. Fagotsütoosi vältimine. Kihn on fagotsütoosi vältiva toimega. Pneumolüsiin pärsib oksüdatiivset purset. On võimeline läbima hematoentsefaalset barjääri! (1) polüsahhariidkihn; (2) teihhoiinhape; (3) IgA proteaas; (4) pneumolüsiin O. Toimivad makrofaagidele proinflammatoorsed tsütokiinid endoteelirakud HEB-s kahjustuvad mikroobid liikvorisse Epidemioloogia. Enamikku infektsioonidest põhjustab endogeenne levik ninaneelu või oropharynx’i kolonisatsioonipaigast distaalsele (kopsu, siinustesse, kõrva, verre, ajukelmetesse). Kolonisatsioon on kõrgeim noortel lastel, väheneb ea kasvades; täiskasvanutel 20…30%. Levik inimeselt inimesele on harv. Kopsuhaiguse risk tõuseb eelneva viirusliku hingamisteede
TH2 sekreteerib B-rakkude aktiveerimiseks IL-4 ja IL-6 ning makrofaagide aktivatsiooni vältimiseks, TH1 aktiveerimiseks IL-10. 10. Tsütokiinide määramise põhilised in vitro meetodid. Tsütokiinide määramise põhilised in vitro meetodid, nende eelised ja puudused. CD4 T-rakkude funktsioon hõlmab reeglina antigeeni kandvate rakkude aktiveerimist, mitte aga tapmist. CD4 T-rakkude aktiveerivat toimet B-rakkudele ja makrofaagidele vahendavad enamasti mittespetsiifilised vahendajavalgud tsütokiinid, mida T-rakk vabastab vastusena antigeeni äratundmisele. Seega hinnatakse CD4 rakkude funktsioonivõimet reeglina sekreteeritud tsütokiinide hulga ja tüübi järgi. Tsütokiine saab määrata nende aktiivsuse järgi bioloogilistes rakukasvu analüüsides, kus nad toimivad kas kasvufaktorite või –inhibiitoritena.
annaabi.ee 
